ägedalt Maapõue võlujõust. Renna nägi tema nimbust hingamise rütmis tukslemas ja taipas, et krahv on praegu ebainimlikult väle. Uskumatult tugev. Ning võlujõud kannustab teda ründama.
Muidu oleks Renna ehk muret tundnud, aga vägi või mitte, krahvi vastas seisis ju Arlen Põldaja. Tätoveeringud Arleni ihul ergasid nüüd. Renna ei teadnud, kas mees teeb seda meelega, kuid rahvasummale avaldas see ilmset mõju. Paljud puuraidurid hakkasid pomisema ja joonistasid õhku loitsumärke.
Krahv ja Arlen võtsid mõõtu nagu kaks koera koerapulmas, aga Arlenil olid suuremad hambad ja kari oli talle ustav. Kõikjal ümberringi pigistasid puuraidurid tööriistad kõvemini pihku ning sõdurid nihelesid ärevalt.
Arlen ei teinud pingest välja, katkestades põrnitsuse heatahtliku naeratusega. Ta pööras Renna poole, kummardas ja viipas neiule sujuva vilunud liigutusega. Enamasti ei pruukinud ta kommetest kinni pidada, kuid oli selge, et need pole talle teadmata.
„Palun vabandust, et ei esitlenud oma kaaslast,” ütles ta. „See on Renna Parksepp, samuti Ojaäärselt.” Seistes heitis ta pilgu üle Thamose pea puuraiduritele, kes neid tihedalt ümbritsesid. „Minu kihlatu.”
Renna nägi jälle, kuidas tervel rahvahulgal vajus suu ammuli, aga sedapuhku oli Renna suu nende seas. Et mees asja inimeste ees valjusti kuulutas, muutis selle hoopis tõelisemaks kui vaid hetk tagasi. Ta oli Arlen Põldajaga kihlatud. Teist korda.
Nüüd kogus Thamos end kiiremini, astus Renna juurde, kummardas, võttis ta käe ja suudles seda võluvalt. „Mul on au teiega tutvuda, preili Parksepp. Lubage, et õnnitlen teid esimesena.”
Laulikute pantomiimidest teadis Renna, et Vabades Linnades suudlevad härrasmehed daamide käsi, kuid polnud seda kunagi ise näinud. Kangestudes polnud tal õrna aimugi, mida vastata. Ta tundis, et punastab, ning oli varjava ööpimeduse eest tänulik.
„A-aitäh,” sai ta viimaks suust.
Thamos ajas selja sirgu ja kõnetas uuesti Arlenit. „Nõndaks,” jätkas ta tasasel häälel, „kui olete matside ahhetama panemise lõpetanud, vestleme ehk pisut omaette?”
Arlen noogutas ning krahvi teener juhatas pealikud lagendiku loitsumärkidega kaitstud osa keskele avarasse paksust puldanriidest paviljoni. Telgi sisustus oli rikkalik: soojad karusnahksed vaibad, nelja sambaga voodi ja suur laud, mida ümbritses tosinkond tooli. Seda, mis laua otsas paiknes, ei osanud Renna nimetada teisiti kui trooniks – läikimalöödud puidust kobakas kõrge seljatoe ja vägevate käetugedega, kuhu oli nikerdatud luuderohumuster. Suuremat tooli polnud ta iial näinud, kõik ülejäänud istmed telgis mõjusid selle kõrval tillukestena. Võlujõu nimbuses ja särav turvis üll, paistis Thamos seal istet võttes Loojana, kes toimuva üle kohut mõistab.
Viivu pärast köhatas Thamose teener Arther kurgu puhtaks ja lasi telgisiilu kergitades sisse hingekarjase, keda Renna oli näinud hoolitsemas Jow Puuraiduri ja teiste haavatute eest. Too kandis käes loitsumärkidega saua, aga kuigi tema habe oli hall, oli ta endiselt sirge rühiga ega tundunud kehaliselt selle tuge vajavat.
„Hingekarjane Hayes, Angiers’ ülemkarjase Petheri vaneminkvisiitor,” teadustas Arther. Kulmukortsutusest aimas Renna, et Arlen ei usalda seda meest põrmugi.
„Mulle meenub, et ta saadeti hingekarjase Jona asemikuks,” ütles Arlen, silmitsedes Thamost, nagu oleks krahv ise teadustuse kuuldavale toonud. „Kas Jona on juba teie ülekuulamisele läinud?”
„See on Looja hingekarjaste, mitte teie mure,” sekkus hingekarjane Hayes sapiselt.
Arlen turtsatas ja heitis pilgu Darsyle.
„Ta viidi minema mitu nädalat tagasi,” ütles Darsy. „Vika on lohutamatu, aga teda ei lubatud Jonaga kaasa sõita, ja sestsaadik pole ta abikaasast midagi kuulnud, palumisele vaatamata.” Ta noogutas kergelt Thamose poole.
Arlen silmitses krahvi, kuid Thamos laiutas abitult käsi. „Nagu hingekarjane Hayes ütles, arutab seda küsimust hingekarjaste nõukogu. Mina ei saa midagi parata.”
Arlen raputas pead. „Sellest ei piisa. Naisterahvale tuleb tema mehe käekäigust rääkida ja tõendada, et mehega on kõik korras … ja parem oleks.”
„Kuidas te julgete!” nõudis hingekarjane Hayes. „Te võite küll kanda hingekarjase rüüd, aga te ei kuulu meie ordusse, ja me saame veel näha, kas te …”
„No mida siis?” oli Arlen väljakutsuv.
„Aitab!” ütles Thamos. „Sõnumitooja viib homme emand Vika kirja kohale ja toob nädala jooksul tema abikaasalt vastuse. Kui emand Vika soovib oma meest külastada, korraldatagu see.”
Hingekarjane Hayes jõllitas krahvi vihase rangusega. „Teie Kõrgus …”
„Ma ei ole enam teie koolijüts, hingekarjane,” katkestas Thamos. „Ärge pidage mulle loengut. Kui nõukogule minu otsus ei meeldi, eks kaevaku mu vennale ja vaatame, keda tema kuulab.”
Nad vahetasid pilgu ning Hayes noogutas kummardades. „Kuidas Kõrgus käsib.”
Thamos uratas. „Hüva.” Ta vaatas Arleni poole. „Kas loeme selle küsimuse lõpetatuks või on teil veel looritatud ähvardusi? Meil on tõsisemaid muresid kui mingi külavaimulik, kelle jutlused ei järgi Kaanonit.”
Arlen noogutas. „Sootuks tõsisemaid, Teie Kõrgus. Maa-alused on meie vastuhakust tüdinud. Nad kavatsevad meid laiaks litsuda.”
„Proovigu ainult,” lõrises Merrem. „Maapõue deemonitel pole kamba peale kokku poolt arugi. Me teeme neist sellise tuleriida, mis paistab Loojale kätte.”
Dug uratas nõustuvalt, aga Thamos vaikis, vahtides Arlenit karmilt üle ristatud sõrmede.
„Me ei ole näinud murdosagi sellest, mida Maapõuel on välja panna, Merrem,” ütles Arlen. „Vähem kui nädala eest kohtasime Rennaga üht deemonit, kes oli meist mõlemast tublisti kavalam. Teadvusedeemonit. Tal oli ihukaitsja, maa-alune, kes suutis muunduda kõigeks, milleks isand käskis, ja teadvuse juuresolekul hakkasid deemonid teisiti käituma.”
„Kuidasmoodi?” küsis Dug.
„Nagu heade kindralitega sõdurid,” vastas Arlen. „Mulle saadeti kallale salk puudeemoneid, kes ründasid kaigastega, kui nende küünised minu loitsudest läbi ei tunginud.”
„Öö võtku,” judises Merrem ja Dug sülitas vaibale. Renna piilus Thamose poole, kuid krahv ei paistnud märkavat. Thamos oli muutunud surmkahvatuks ning Renna haistis ta hirmu. Neiu imestas, kuhu oli kadunud võimas juht ja kartmatu võitleja, kellena ta oli end äsja näidanud.
„Minu ema peab sellest kuulda saama,” pomises Thamos hetke pärast.
Kõik heitsid talle uudishimuliku pilgu. Hingekarjane Hayes põrnitses pahaselt. „Ema, Teie Kõrgus?” pomises Hayes. Teiste kõrvadele olid sõnad liiga vaiksed, aga Renna kuulis neid kristallselgelt. Tema meeled teravnesid iga päevaga.
Thamos võpatas, ajades end toolil sirgu, ja jume naasis ta näkku. „Vend,” parandas ta. „Minu vend, hertsog Rhinebeck, peab sellest kohe kuulma. Arther, seatagu sõnumitooja valmis!”
Arther suundus käsku täitma, kuid Arlen tõstis peatavalt käe. „Kahjuks pean Teie Kõrgusele rääkima halvemaidki uudiseid. Teadvusedeemonid suudavad pääseda otse inimese mõtetesse ja need alla kugistada, avastades kõik, mida inimene teab. Nad suudavad koguni inimese keha üle võtta ja seda hüpiknukuna kasutada.”
„Looja!” hüüatas Merrem. „Kuidas sihukestega võidelda?” Krahv oli näost nii roheline, et Renna kartis teda iga hetk oksendama hakkavat.
„Suurloitsud kaitsevad nende eest,” ütles Arlen. „Ja mujal on teadvusedeemonite vastu olemas loitsumärgid.” Ta tõi rüüpõuest lagedale pärgamendipataka ja loitsude maalimise pintsli. Pintsel näis tema käsivarre pikendusena, kui ta joonistas kähku suure teadvuseloitsu ja pööras selle laual teistele vaatamiseks ringi.
„See märk tõkestab nende sissepääsu.” Ta osutas samasugusele märgile, mis oli tätoveeritud tema laubale, ja teisele, mis mustjuurega maalitult kaunistas