siin asulas ei luba. Kantslist võite pröögata, palju süda lustib. Kui teil õnnestub inimesi veenda, on see nende valik. Aga kui üritate mingeid ajast ja arust jaburusi, näiteks ulaelu elajate vaia külge sidumist ja deemonitele jätmist, murran ma vaia oma põlvel pooleks ja torkan ühe otsa teile, teise krahvile istmikku.”
„Te ei söandaks!” urises Franq.
„Eks uurige järele,” ütles Renna.
„Kuidas te julgete!” karjus Arther. Kapten Gamon hüppas püsti ja haaras oda. „Krahv Thamose volitustega vahistan ma teid reetmise eest …”
Arlen turtsatas, vaevumata tõusmagi. Ta joonistas muretult õhku loitsumärgi ning Gamoni odateravik tõmbus sombuse taeva karva, hallikassiniseks. Õhk relva ümber lõi värelema, nii teravik kui ka vars tuhmusid ja värvusid lumivalgeks, sest härmatis kattis kogu oda.
Kõlas praksatus ning Gamon karjatas ja pillas relva, pigistades kätt, nagu oleks kõrvetada saanud. Jasin hüppas toolilt üles, kui oda nende vahele kivipõrandale kukkus, purunedes tuhandeks tükiks.
„Ai, Looja, mu käsi!” kisendas Gamon.
„Ärge mängige narri ja istuge maha,” ütles Arlen. Ta heitis pilgu ühele teenripoisile, kes vahtis pärani silmi ja suu ammuli. „Too junkrule kausitäis külma vett, kuhu ta saaks käe pista.” Poiss jooksis minema, ilma et oleks Hayesi või Franqi poole piilunudki.
Hayes põimis sõrmeotsad kokku. „Järelikult peate end ülemaks nii inimeste kui ka Looja seadusest, jah? On see teie viis mulle teatada, et teie tänahommikune kõne oli vale? Ja te usute tõesti, et olete Päästja?”
Arlen raputas pead. „See on minu viis teile teatada, et ma pole mõni maakas, lükata-tõugata. Ma tulin siia tagasi, sest mul seisab ees töö, mitte teie ja krahviga tülitsemine. Kuni te inimestega korralikult ümber käite – ja tundub, et laias laastus on see nõnda –, jään ma teie sõbraks. Aga te olete liiale läinud ja peate aru saama, kus loitsud lõpevad. Mul pole himu teie poliitikas etturiks olla ja kui keegi teist veel ettevaatamatult minu kihlatut mõnitab, nõuan ma vabanduse palumist.”
Hayes noogutas. „Palun vabandust, et teid ja preili Parkseppa solvasime. See ei olnud sihilik ja ma kinnitan teile,” jõllitas ta Franqi, „et mu abilist ootab kohane karistus.”
Hingekarjane laiutas käsi. „Minagi tahan, et jääksime sõpradeks. Ei krahv ega mina soovi teid endale vaenlaseks, härra Põldaja. Thamose vend, hertsog, saatis ta lõunasse piiri kindlustama ja piiriäärset rahvast kaitsma. Mulle andis ülemkarjane Pether üsna samasugused volitused. Mul on käsk hoolitseda nende inimeste hingede eest teie Jona äraolekul, nagu tema ise oleks teinud – minu sõna maksab siinkohal vähe.”
„Kas teie volitused piirduvad sellega?” küsis Arlen.
Hayes raputas pead. „On veel üks punkt. Teie.”
„Mina,” ütles Arlen.
„Te ei ole esimene, keda Angiers’s on Päästjaks usutud,” jätkas Hayes. „Lood tema naasmisest tärkavad iga paari aasta järel, eriti külades. Looja hingekarjased uurivad alati nende lugude paikapidavust. Ma ise olen oma ametiajal uurinud tosinkonda – kõik petised.”
Arlen naeratas. „Võite seda nimekirja täiendada, sest mina pole tema.”
Hayes kummardus ette. „Võib-olla mitte, kuid te ei ole ka tavaline sõnumitooja küladest, rääkige, mida tahes. Te kuulutate valjusti, kes te pole, aga ei ole veel öelnud, kes te olete. Te kasutate deemonite võlujõudu; kuidas me teame, et teid ei läkitanud Maapõu?”
Vaikuse tuppa laskudes tõmbus Renna turri. Teised mehed kummardusid lähemale, et kuulda Arleni vastuse iga sõna, kuna Hayes nõjatus tooliseljale. Jasin otsis välja väikese märkmiku ja tillukese pliiatsi. Lood tähendasid laulikutele raha ja iseäranis heerolditele, ehkki nende publik koosnes ühestainsast inimesest.
„Täna hommikul nägite mind päikese käes seismas,” ütles Arlen. „Kas Maapõue sigitised suudavad seda?”
Hayes kehitas õlgu. „Miski pole võimatu.”
„Ja tuhanded deemonid, keda ma olen tapnud, sealhulgas eile öösel, kui olite tunnistaja?” küsis Arlen. „Kas see oli ainult kavalus inimeste usalduse võitmiseks?”
„Öelge teie,” vastas Hayes.
„Ta ei pea teile midagi ütlema,” nähvas Renna. Pilgud pöördusid äkki neiule.
„Palun vabandust, noor daam,” lausus Hayes noomivalt, „aga …”
„Arlen ei tahtnud täna õhtul siia tulla,” katkestas Renna. „Ta aimas, et nii läheb. Aimas, et te püüate teda ära kasutada või asute süüdistama. Ütles, et seinaga rääkimisestki on rohkem tolku. Mina palusin tal viisakas olla.” Ta tõusis. „Nüüd kahetsen ma seda otsust ja sellise jutu järel pole meil küll mõtet jääda. Nautige oma faasanit.”
Ta sammus ukse juurde ning Arlen kehitas hingekarjasele vabandavalt õlgu, järgnedes Rennale, muie näol.
Väljas oli päike parajasti loojumas ja asula tänavatel käis vilgas sagin. Puuraidurid kogunesid Maa-aluste Kalmistul üksustesse, valmistudes igaöiseks patrullimiseks, ning kaubitsejate äri õitses, nad müüsid sööki, jooki ja muudki, kavatsemata pealtnäha sugugi õhtule jääda. Ka uuele pühakojale alusmüüri kaevavad töölised jätkasid tööd. Renna teadis, et suurloitsualal on öösel ohutu, aga talle polnud päriselt kohale jõudnud, mida see õieti tähendab. Vabadust, nii ööl kui ka päeval. Välu maakonnas ei olnud inimesed sunnitud elama deemonite harjumuste järgi.
„Kas töötamiseks liiga pimedaks ei lähe?” küsis Renna.
Arlen raputas pead. „Võlujõud kerkib juba. Varsti on kõigile piisavalt valgust.”
See äratas Rennas imestust, ta otsis kerkimise tuttavaid märke, maapinnast immitsevaid uduse valguse keermeid, mis olid nähtavad vaid tema ja Arleni loitsitud pilgule.
Aga suurloitsualal ei paistnud kuskil võlujõu udu. Selle asemel soojenes terve tänav jalge all üles ning hakkas kumendama. Alguses arvas ta, et kujutab seda ette, kuid peagi muutus see liiga heledaks, et eirata. Nii heledaks, et valgust nägi ilmselt igaüks, loitsitud pilk või mitte. Tänaval viibijate muretu suhtumine kasvavasse pimedusse oli nüüd arusaadav. Päevapaistega ei olnud see võrreldav, aga võimaldas siiski näha ja töötada.
„See on ilus,” ütles Renna. Ta silmas üpris lähedal suurloitsu serva. Seal kerkis võlujõud harilikult, ent voogas suurloitsu poole samamoodi, nagu see voogas Arleni poole, kui mees kutsus. Renna tundis, kuidas loitsuala püüab imada ka temasse kogunenud võlujõudu. Seda kasvavat väesüdamikku, mis oli idanema läinud, kui ta esimest korda deemoniliha maitses, tõmmati nagu magnetit raudpoti külge. Sammud olid rasked, tunne nõrk ja veidi uimane.
„Varem tundsin ma end suurloitsu pinnal … veidralt,” lausus Arlen otsekui ta mõtteid lugedes. „Nagu oleksin sumanud läbi vee või liiga kauaks päikese kätte jäänud.”
„Varem?” küsis Renna.
„Nüüd on kõik teisiti,” ütles Arlen. „Suurloits tõmbab ligi palju väge ja sellest ammutamine on sama lihtne kui hingamine.” Mees hingas sügavalt sisse, loitsumärgid miilamas eredamalt, kui Renna oli iial näinud. Uuesti välja hingates kustusid need taas. „Ma võin ebavajaliku ülejäägi isegi loitsule tagastada, tugevdades nõnda tõrjeala.” Ta heitis Rennale pilgu. „Siin olen ma väge täis, Ren. Rohkem, kui oleksin osanud unistada. Ma ei pea selleks tapmagi. Sellest ei pruugi piisata, aga millega ka Maapõu ei otsustaks meid Kuu loomise ajal kimbutada, libedalt see neil ei lähe.”
Ta pööras teise suure hoone poole, mis paiknes munakiviplatsi vastasservas. See oli ainuke loitsumärkidega kaitstud ehitis, mida Renna oli asulas näinud, märgid olid laiad ja tugevad, sügavale puitu uuristatud.
„Hospiits,” seletas Arlen. „Tarvis on emand Vikaga kõnelda, enne kui ta Angiers’sse sõidab, ja ehk õnnestub mul mineku eel tema koormat kergendada. Kui olen seal tegutsenud, ei jää