varsti paviljoni ja Nie võtku meid, kui hiljaks jääme.”
„Paviljon?” küsis Inevera.
Melan vaatas teda, nagu oleks ta lollpea. „Koidikul pöörduvad Sharum’id Labürindist tagasi ja vigastatud viiakse paviljoni. Me abistame dama’ting’e ravimisel.”
Ineverale meenusid vigastatud Sharum’ite karjed, mis olid eile läbi puldanriidest seinte tunginud, ning ta kujutles enda ümber ulgumas üleni veriseid mehi, kuna tema aitab dama’ting’idel nende ihu lõigata ja kokku õmmelda.
Äkitselt tundis ta pööritust, nägu kuumas. Lahja puder kerkis talle kurku.
Melan andis talle ägeda kõrvakiilu. Kivipõrandale lendas pudru- ja sapipritsmeid, sellal kui laksatus kambriseintelt vastu kajas. Kõik ruumis viibivad tüdrukud tõstsid pea, nende pilk oli külm. Ühtegi dama’ting’i polnud kohal, eunuhhid olid aga tummad nagu alati.
„Everam hoidku, võta end kokku!” nähvas Melan. „Ravitsemisse suhtuvad dama’ting’id eriti tõsiselt. Varjude Kambrisse ei lasta mind juba. Kui sinu nõrkuse pärast langeb kas või üksainus piisk Sharum’ite verd, nõuab dama’ting selle mu turjalt sajakordselt tagasi.” Ta astus lähemale, tasandades hääle sosinaks. „Ja kui see juhtub, lõikan ma su rindadelt nibud ja söödan sulle sisse.”
Sõnade pärale jõudes vahtis Inevera talle otsa. Melan ei andnud vastamiseks aega, kahmas ta käsivarrest ja tiris teda Varasalve poole. Tüdrukud pesid ruttu käed ja näo puhtaks, tõmbasid selga valge rüü ja rivistusid taas üles. Melan juhtis nad Varasalve kahe poolega ukse juurde, seal kohtusid nad dama’ting’iga, kes toimetas nad paleest välja ja Linnaaluse kaudu Kaji hõimu dama’ting’ide paviljoni alla katakombidesse, kus jäädi ootama, et dama’d Sharik Hora minarettidest koitu laulaksid.
Dama’ting’ide ravimisel abistamine oli täpipealt nii verine ja jube, nagu Inevera oli kartnud. Kõrvus kaikusid hüüded ja kisendused, pooled Sharum’ite suust, kes piinlesid liialt, et valuga rahu sõlmida, ning pooled Melanilt ja dama’ting’ilt, kes kirusid tema pikatoimelisust.
Kandes leotuskannu, kus olid raviriistad karmis vedelikus, mille kõrval couzi’gi lõhnas mahedalt, komistas ta korra ja paar tilka loksus maha. Melan virutas talle karistuseks vastu vahtimist, kuna Qeva ja üks teine dama’ting vaatasid pealt. Kumbki naine ei kõssanud, neid huvitasid rohkem raviriistad, mida Inevera kandis, kui tema paistetav põsk.
Nende ees laual viskles sõdalane ja vehkis käte-jalgadega, kui nad üritasid musta rüüd mehe haigutava kõhuhaava kohalt katki lõigata. Mõrsjad loopisid purunenud saviturviseplaatide tükid palminiinest korvi, kuhu need verest märgadena kolinal maandusid.
Qeva viskas Melanile kaks siidnööri. „Seo ta kinni.”
Melan võttis ühe nööri ja ulatas teise Ineverale. „Tee kähku, minu eeskujul.” Ta keris nööri ümber oma rusikas käte, jättes umbes küünrapikkuse jupi pingule.
Ineveral polnud mahti juhiste üle aru pidada, sest Melan sööstis juba lähemale, mähkis uskumatult kiiresti ja osavalt nööri ümber sõdalase randme, vedas otsad risti ja tõmbas mehe käe keharaskuse abil sirgu. Mees püüdis vastu panna, aga Melan teadis kohti, kus käsi on kõige nõrgem, ega andnud järele.
„Nüüd!” karjus ta, kui mees temast teise käega kohmakalt haaras. Inevera tormas ligi, katsudes talitada Melani eeskujul. Ta põimis siidiotsad ümber Sharum’i randme, kuid ei teadnud hästi, kuhu astuda või kuidas Melani kombel keharaskust rakendada. Sõdalane äigas talle tagantkätt hoobi, millega võrreldes oli Melani obadus nagu suudlus.
Inevera prantsatas põrandale ja Qeva sisistas, surudes kahe jäiga sõrmega mehe õlaliigest. Mehe käsivars tõmbles ja kaotas jõu nii kauaks, et Inevera sai nööri uuesti pihku ja ta kinni siduda. Qeva jõllitas Melanit ärritunult ja Melan omakorda vihaselt vaikides Ineverat, kui nad sõdalast pikali hoidsid. Dama’ting kallas mehele vägisi unerohtu kurku, tolle keha lõtvus varsti. Mõrsjad alustasid lõikust, tegemata välja verest ega ka jälgimatest vedelikest, mis nende laitmatult valgeid rüüsid määrisid.
„See ei lähe mitte,” ütles Qeva natukese aja pärast.
„Eluga pääsemiseks vajab ta hora võluväge,” nõustus teine Mõrsja. Ta heitis Melanile pilgu. „Viige ta katakombidesse.”
Melan noogutas, vinnates koos Ineveraga kanderaami rihmu, mis lõikuslaua servadelt alla rippusid. Sõdalane kaalus hoopis rohkem kui kaks tüdrukut kokku, aga raske töö polnud Ineverale võõras ja tema samm ei vääratanud. Asavi sibas ees, et avada põrandaluuk, ja dama’ting’id juhtisid nad alla pimedusse.
Asavi ootas, kuni Inevera ja Melan olid trepist alla laskunud, ja sulges siis luugi nende järel, jättes nad pilkasesse kottpimedusse, kuni Qeva tõi lagedale helendava deemoniluutüki, valgustades teed ühte kivikambrisse, kus oli samuti lõikuslaud. Kaljuseina oli paigaldatud terasuks ning Qeva võttis kaelast võtme ja avas selle, paljastades midagi söekamakate ja mustunud kontide sarnast. Alagai hora. Ta valis mõõduka suurusega kamaka ja sulges ukse lõksatuse saatel, millega lukk taas kinni kargas.
„Alustada imemist,” ütles Qeva ning Melan otsis välja voolikute ja lõõtsadega seadeldise, mida käiati pedaaliga. Inevera tallas ühtesoodu pedaali, kuna Melan sisestas vooliku sõdalase lahtisesse haava, nõrutades verd klaasanumasse.
Dama’ting puhastas haava servad, eemaldades kõigepealt vere ja ajades seejärel haava ümbert karvad maha. Kuni nad tegutsesid, sättis Asavi valmis pintslid ja tindikausi.
„Astu ligemale, Inevera,” kutsus Qeva. Asavi võttis üle tema koha pedaali juures ning Inevera lähenes Mõrsjaile, püüdes hoolega mitte jalgu jääda.
Kõneldes ei vaadanud Qeva talle otsa. „Esmalt juhtloits, mis joonistatakse haava põhjaservale.” Ta kastis pintsli tindi sisse ja joonistas veidra märgi. Inevera jälgis põnevusega, oodates, et tint hakkab kumendama, kuid mingit mõju ei olnud. „Järgmiseks rammu, vastupidavuse ja vere loitsud.” Qeva joonistas kiiresti, liigutades pintslit Sharum’i ihul päripäeva ja paigutades loitsumärgid haava ümber igasse nelja ilmakaarde.
„Nüüd tuleb need ühendada,” ütles Qeva, joonistades sama loitsumärgi neli korda ülejäänute vahele tühemikesse ja moodustades kaheksanurga.
Valmis saanud, viipas ta teisele dama’ting’ile, kes sirutas välja kapist pärit deemoniluu. Niipea kui luu haava lähedale sattus, lõid Qeva joonistatud loitsumärgid tõepoolest kumendama, raevukalt elule ärgates.
„Loitsumärgid ise ei ole võlujõud,” seletas Qeva, „aga need ammutavad võlujõudu deemoniluust, kasutades alagai’de väge Everami teenimiseks.”
Kuni Inevera ammuli sui pealt vaatas, hakkas Sharum’i ihu kokku kasvama, haav sulgus nagu kaks vett täis pihku, mis vastamisi surutakse. Mõne hetkega oli haav kadunud, jätmata vähimatki armi. Uus nahk paistis kahvatu, seda polnud puudutanud päike ega igavesti lõõtsuvad liivad, see oli ümbritsevast ihust tervemgi.
„Kiidetud olgu Everam,” sosistas Inevera aukartlikult. „Tänu sellele võlujõule ei pea ükski Sharum enam surema.”
Qeva vangutas kurvalt pead. „Oleks see vaid nõnda. Isegi hora võlujõud ei suuda ravida kõige rängemaid haavu ja niisugusel väel on oma hind.” Ta osutas deemoniluu kamakale, mis teise dama’ting’i käes põrmuks varises. „Tervendamine tarbib ohtralt võlujõudu, seda ei tohi pruukida kergelt. Alagai’de nuhtlus võib ju olla igikestev, aga nende luude hankimine maksab rohkem elusid, kui luud jaksavad päästa. Väge tuleb kasutada säästlikult.”
„Ja salaja,” lisas teine Mõrsja rangelt. „Sharum’id käivad oma eludega niigi muretult ümber. Everam üksi teab, milliseid lollusi nad korda saadaksid, kui teaksid, et meie valduses on selline vägi. Parem on võimalikult paljusid ravida loomulikul teel.”
Qeva