nimi on Nupsu,” seletas Sebastian. „Ta on mürgine, aga ära karda, purgil on kaas peal. Ma venna käest sain, tal ei olnud enam aega Nupsut toita. Ma pean talle iga päev kärbseid püüdma.” Ta logistas justkui oma jutu kinnituseks purgi kaant. Martti nihkus igaks juhuks veidi eemale.
„Ära ainult mu emale ütle, et mul Nupsu kaasas on. Kas tahad mu sõber olla?” jätkas Sebastian ühe hooga ja pistis purgi tagasi kuuetaskusse. Martti punastas ja noogutas. Järsku tundus talle, et kool võibki olla täitsa lahe, rääkigu Kustas mida tahes.
Õhtul voodis luges Martti natuke oma uut aabitsat, mis talle aktusel oli kingitud. Onu Ööbiku lood olid päris naljakad ja Martti itsitas. Ta pani aabitsa koolikotti ning puges tagasi voodisse. Homme ma näen Sebastiani! Ja Eerikut ja Kaisat… ja teisi… jõudis ta mõelda, enne kui silmad kinni vajusid.
Unes lendas ta oma nähtamatu sõbra Kuldtiiva laial turjal ümber maakera – nii kõrgel, et Maa oli nagu suur helesinine pall.
„Hoia kinni, see on üks vägev lend!” hüüdis Kuldtiib, ja Martti lendas temaga üle mägede ja orgude, merede ja liustike, kuni äratuskell helises.
SEPTEMBER
Kassid ja kastanid
Kell tirises ja Martti tegi silmad lahti. Ta ringutas magusalt ja pani silmad uuesti kinni. Uni hõljus nagu pehme soe udu tema peas ja keelitas teda voodisse jääma.
Siis tuli talle meelde, et Sebastian oli eelmisel päeval koolis lubanud Nupsu jälle kaasa võtta, ja uni oli paugupealt läinud. Martti hüppas voodist välja, pani kibekähku kooliriided selga – tumesinised teksapüksid ja oranži T-särgi – ja läks kööki. „Sina juba ärkvel? Tere hommikust,” ütles ema, kes parasjagu pliidi ääres tatraputru tegi, ja sasis Martti juukseid.
Kass Mäo riivas Marttit kergelt sabaga. Mäo polnud nagu tavalised kassid, ta ei roninud kunagi sülle ega nurunud pai. Kui ta sinu lähedale pikutama tuli, oli see suur austusavaldus, tavatses ema öelda.
Martti sõi ära pool taldrikutäit putru, lõi emale plaksu ja asutas end minema. Tee oli talle tuttav: ema oli teda peaaegu terve septembrikuu hommikuti kooliukseni saatnud. Täna on esimene päev, kui ta läheb koolimajja täitsa üksi.
„Martti, kas sul telefon on ikka kaasas?” küsis ema veidi murelikult.
„Jaa, telefon on kotis,” ütles Martti. Ta kandis telefoni alati kaasas, sest selle oli talle kinkinud isa, kes ei elanud nendega koos. Või noh, peaaegu alati.
„Ja võti? Ma ei ole kindel, et ma kodus olen, kui sa tuled,” küsis ema.
Martti patsutas püksitaskut: „Võti on. Head aega, emme!”
Väljas tervitas teda karge sügisõhk. Päike paistis läbi puulehtede, mis särasid kuldselt ja punaselt. Tänaval kõndisid inimesed hoogsal sammul, suured inimesed läksid tööle ja lapsed kooli.
Martti lonkis mööda vasakut tänavapoolt, sest ta teadis, et üleülejärgmises pruunis puumajas elab üks must kass. Täitsa must. Kass istus harilikult aknalaual, käpad kõhu all, ja vaatas tänavale. Seal ta oligi! Martti ei saanud parata, kassid meeldisid talle hullupööra. Ta peatus ja tegi kassiga vaikselt juttu.
„Tere, kass. Kas ma sulle pai võin teha?”
Kass vaatas teda oma ümmarguste silmadega, tema silmaterad olid suured ja mustad, ja ta nurrus!
Martti sirutas käe välja ja puudutas kassi pehmet karva. Kass hakkas veelgi kõvemini nurruma.
„Tead, ma lähen kooli,” ütles Martti. „Sebastian lubas täna Nupsu kaasa võtta. Nupsu on mürgiämblik, aga ta on purgis kinni.”
Kass nühkis oma nina vastu Martti kätt ja poisi nägu läks naerule.
„Sa oled üks tore kass,” arvas ta. „Ma pean nüüd edasi minema, aga ma tulen homme jälle.”
Martti kõndis edasi ja toksis tossuninaga kivikest. Kivike veeres ees, Martti lippas talle järele. Kivike veeres vahel paremale, vahel vasakule, ja Martti keksles möödujate vahel, et kivikesele pihta saada. Aga siis hüppas kivike sügavale veelompi ja Martti pidi mängu katki jätma.
Sellest polnud midagi, sest ta nägi järgmise maja trepil väga ilusat kassi – pruuni-musta-valgekirjut, pika läikiva karvaga. Kass pikutas trepil sellise näoga, nagu oleks ta selle maja omanik.
„Tere, kiisu!” ütles Martti ja sirutas käe ettevaatlikult kassi poole. Kass ajas end püsti, tõmbas küüru selga, sirutas siis esikäpad ette ja venitas end pikaks. Ta ei tõmmanud pead ära, kui Martti talle pai tegi, ja poiss sai aru, et kassil pole pai vastu midagi.
„Kahju, et ma ei tea, mis su nimi on,” ütles Martti.
Kass kriuksatas vastuseks, pööras end ringi ja nühkis end vastu Martti jalga.
„Nojah, tead, ma ei saa kasside keelest hästi aru,” seletas Martti. „Aga ma mõtlen sulle ühe ilusa nime välja. Inimeste keeles. Eks!”
Ta lehvitas kassile ja kõndis edasi. Suure puu all rohus märkas ta läikivaid kastanimune. Ühel oli okkaline koor alles pooleldi ümber. Martti kükitas ja korjas muna üles. Ta katsus näpuga: koore teravad okkad torkisid, aga seestpoolt oli see sametpehme. Et väikest kastanimuna kaitsta ja õrnalt hoida, mõtles Martti. Pruun kastanimuna koore sees oli külm, natuke libe ja väga sile. Martti toppis taskud kastanimune täis.
Pimm-pomm! See oli raekoja kell, mis lõi kokku… üks, kaks, kolm, neli… kaheksa lööki, luges Martti. Oi, nüüd jääb ta küll hiljaks!
Kui Martti hingeldades klassi astus, istusid kõik lapsed juba hommikuringis ja vaatasid Martti poole. Õpetaja Mari vaatas ka. Martti punastas.
„Tule istu, Martti, ja räägi meile ka, kust sa niiviisi jooksuga tuled,” ütles õpetaja sõbralikult.
„Tule istu minu kõrvale,” hüüdis Sebastian. Ja sosistas Marttile: „Isa sai jaole ja ei lubanud mul täna Nupsut kaasa võtta. Aga sa võid teda vaatama tulla, kui tahad!”
Õpetaja Mari ütles pärast Marttile, et ta peaks hommikul kodust varem välja tulema, kui ta tahab kõigi oma kassidest sõpradega tee peal juttu puhuda. Aga ta polnud pahane. Seejärel meisterdasid kõik Martti toodud kastanimunadest mänguloomi. Sebastianil tuli päris ämbliku moodi loom ja Martti tegi ühe kassi ja ühe draakoni.
OKTOOBER
Tähtede sõda
Martti istus oma toas kirjutuslaua taga. Ema oli kooli alguseks maalt ära toonud oma vana kirjutuslaua, sahtlitega ja puha. Martti pani ülemisse sahtlisse pliiatsid ja vildikad ja guaššvärvid, keskmisse vihikud ja alumisse üllatusmunadest kogutud tillukesed mänguasjad.
Kui Martti laua taga istus, võis ta läbi õhukeste kardinate näha tänavat, taevast ja valgeid pilvi mööda ujumas.
„Õppimine on sinu töö ja see on nüüd sinu töölaud,” ütles ema, kui laud oli oma kohale tõstetud. Martti märkas, et ema oli rõõmus ja imelikul kombel natuke kurb ka.
Martti oli ka natuke kurb, aga põhjusega. Ta oleks tahtnud Kadi juurde mängima minna, aga jooneline vihik tema ees ootas, et ta kirjutaks joonte peale tähti. Õpetaja Mari oli tunnis tahvlile maalinud A-sid ja O-sid. See nägi välja nii:
AAAAA
ja
OOOOO
Martti vaatas võlutult, kui ilusad tähed tulid õpetaja käe alt. Valge kriidiga kirjutatud sihvakad A-d marssisid rohelisel tahvlil üksteise järel rivis. Ümmargused O-d veeresid toredasti nagu herned mööda nähtamatut joont.
Martti vihikus olid küll jooned, aga tähed ei tahtnud joonte peal püsida. A-tähed sammusid vihikus nii, nagu nad ise ka ei teaks, kuhu nad minema peavad. Mõnikord olid