välja nii:
Marttile ei meeldinud sõnakuulmatud A-d tema vihikus. Ta ei õpi mitte ilmaski niiviisi kirjutama nagu õpetaja!
„Olgu siis pealegi tähtede sõda,” mõtles poiss pahuralt. Ta võttis pinalist kustukummi ja kustutas kõvasti nühkides terve reatäie ära.
Valgesse joonelisse vihikusse tekkis hallikas triip nagu tolmupilv. Kass Mäo, kes vaibal pikutas, nagu tal kombeks oli, vaatas Marttit üksisilmi ja hakkas end siis põhjalikult lakkuma.
Martti ohkas kahetsevalt. Vihik on nüüd nii kole, mõtles ta. Poiss kõhkles hetke, käristas siis inetu lehe vihikust välja ja viskas selle prügikasti. Siis tõmbas ta ka teiselt poolt lehe välja. Nüüd oli vihik jälle nagu uus, ainult et natuke õhem. Tegelikult oli ta seda juba ühe korra varemgi teinud. Martti lootis, et õpetaja ei pane tähele, et vihik muutub järjest kõhnemaks, nagu oleks tal dieet.
Mäo ajas end püsti ja kõndis väärikal sammul toast välja.
Martti võttis pliiatsi uuesti kätte. Ma teen parem O-tähti, mõtles ta. Need on nagu autokummid. Või limonaadipudeli suu. Või öökulli silm. Ta kirjutas väga püüdlikult terve rea O-sid, nii et käsi väsis ära ja sõrmed ümber pliiatsi läksid krampi.
Aga tema O-d vaarusid nagu naabrionu, kes mõnikord sinka-vonka-tiira-taara koju vantsis ja laulu jorutas. Martti püüdis siis onu Maunost eemale hoida, kuigi harilikult talle meeldis naabrionuga naljajuttu ajada. Jah, Martti O-tähed olid lopergused ja viltused nagu suu, mis püüab haigutust varjata. Nagu untsuläinud pannkook. Nagu lössivajunud pall, millega ei saa mängida.
Hea küll, mõtles Martti trotslikult. Ma teen hoopis M- ja N-tähti! Neid on kergem kirjutada. Tuleb lihtsalt siksak teha: N-tähel üks sakk ja M-tähel kaks tükki. Üles, alla, üles, alla. Marti vedas pliiatsiga jooni mööda paberit. Üles, alla. Üles, alla. Vihikusse ilmus üksteise järel terve rida M-tähti.
Martti vaatas oma kätetööd hindavalt. M-tähed seisid kõrvuti nagu väravad, aga… oeh. Mõni värav oli selline, nagu oleks keegi seda autoga külje pealt ramminud – see oli justkui kokku pressitud. Ja teine jälle, nagu oleks ülevalt midagi rasket peale kukkunud ja tähe laiaks vajutanud.
Nüüd kirjutab õpetaja Mari talle kindlasti vihikusse „Harjuta veel!”, mitte „Tubli!”, nagu tema pinginaabrile Kaisale, mõtles Martti õnnetult. Ta lonkis elutuppa ema juurde. Ema istus arvuti taga ja klõbistas kiiresti kirjutada. Ta tegi oma tõlketööd. Laual tema ees oli mitu avatud raamatut.
„See ei ole aus,” teatas Martti südametäiega. „Miks mina pean pliiatsiga kirjutama? Ma võiksin ka arvutisse toksida ja kõik tähed tuleksid ühesugused ja ilusad.”
Ema tõstis pilgu. „Oi, sa oled kohe väga pahas tujus. Näita mulle oma vihikut.”
„Ma ei taha näidata,” pomises Martti ja pööras pilgu maha. „Mina enam tähti ei kirjuta. Mul ei tule mitte midagi välja.” Tema alumine huul läks ülemise peale, suunurgad vajusid alla ja silmad hakkasid kipitama.
Ema vaikis natuke aega ja ütles siis: „Martti, mul on sulle midagi. Ma arvan, et sul on sellest kasu.”
Ta kohmitses oma käekotis ja leidis lõpuks otsitava. See oli pliiats, kullakarva pliiats. Natuke jämedam kui need, millega poiss seni oli kirjutanud.
Ema keerutas pliiatsit sõrmede vahel. „Ma küll eriti ei usu seda juttu, aga üks mu vana sõber ütles, et see on võlupliiats. Kui kirjanik sellega märkmikku kirjutab, tuleb tal palju häid mõtteid ja lugu hakkab jooksma. Ja kui koolilaps teeb koolitööd, tuleb kõik välja just nii nagu vaja,” seletas ema. „Sõber kinkis pliiatsi mulle – sa tead ju küll, et mul on raamatukirjutamine pooleli. Aga ma laenan seda sulle. Muide, ma tahan pliiatsit kindlasti tagasi saada, nii et hoia seda.”
Martti võttis pliiatsi enda kätte ja uuris seda lähemalt. See polnud isegi mitte uus. Kullavärv oli mõnes kohas tuhmunud ja puiduosal oli paar täket. Aga seda oli mõnus käes hoida.
„Ma proovin,” hõikas Martti emale ja kihutas oma tuppa. Avatud vihik valendas laual kutsuvalt. Martti heitis sinna pilgu: tegelikult polnud M-tähtedel ju väga vigagi. Ja kui ta nüüd veel võlupliiatsiga saab kirjutada…
Raske koorem ta turjalt oli järsku kadunud. Ta istus laua taha, võttis pliiatsi kätte ja alustas uuesti A-tähtedega.
Esiotsa sammusid A-d väheke ebakindlalt, aga siis leidsid õige rütmi ja sammupikkuse. Üks-kaks, üks-kaks! Terve rivi vahvaid A-sõdureid marssis rea lõppu. Paistis, et nad olid nüüd nõus tunnistama, et Martti on pealik. Valmis!
Järgmisena tulid O-tähed. Need veeresid nagu suured valgesse kilesse pakitud heinapallid rahuliku kindlusega üksteise järel. Martti oli neid heinapalle põldudel näinud, kui ta vanaema juurde sõitis. Vaid korra vajus üks O tema vihikus natuke üle joone. Mida rea lõpu poole, seda ümmargusemaks läksid O-d ja seda paremini oskasid nad üksteisega vahet hoida.
Martti juubeldas. Nüüd ainult N-tähed ja ta võib minna Kadi juurde mängima! Sik-sak-sik, sik-sak-sik. Üles, alla, üles. Valmis!
Huh. Nüüd võis ta tähtedega rahu teha. A-d ja O-d, M-id ja N-id seisid vihikus sirgetes ridades nagu üks korralik vägi kunagi ja Martti vaatas neid uhkusega.
Ei tea, kas see oli ikka päriselt ka võlupliiats või mõtles emme selle välja, juurdles Martti, kui ta vihiku kotti pani. Punane draakon tema koolikotil pilgutas talle lõbusalt silma. Martti pilgutas vastu ja naeris.
OKTOOBER
Plartsatus botaanikaaias
Hommik oli säravalt päikeseline. Vahtrapuud olid pooled lehed juba maha pillanud, aga need, mis alles, helendasid okste küljes. Justkui oleks nähtamatu kunstnik pintsliga sinna-tänna ohtralt kuldkollast värvi tupsutanud.
Martti ranits oli seljas nii kerge, et seda peaaegu polnudki tunda. Neil oli olnud vaid üks koolitund, matemaatika, ja nüüd läksid nad botaanikaaeda sügisvärve vaatlema. Terve klass kõndis paarikaupa reas, igaühel seljas heleroheline helkurvest. Nagu parv väikesi rohelisi lehetäisid, kes sibavad botaanikaaeda, mõtles Martti ja puksus endamisi naerda. Kõige ees kõndis inglise keele õpetaja Nadja, kes oli õpetaja Marile appi tulnud.
Marttil oli koolivaheaja tunne, kuigi vaheajani jäi veel kolm nädalat. Ta nügis rõõmsalt Sebastiani enda kõrval. Sebastian nügis vastu. „Poisid-poisid,” manitses õpetaja Mari, kes kõndis otse nende järel. „Tänaval me ei müra!” Martti ja Sebastian vaatasid õpetaja poole ja siis teineteisele otsa. Nad nügisid edasi, aga natuke tasemini kui enne.
Poiste ees kõndisid Birgit ja Grete. Birgitil oli roosa müts ja sinine jope. Gretel oli sinine müts ja roosa jope. Nad olid nurisenud, et neoonroheline vest ei sobi nende riietega, aga õpetaja naeris ja ütles, et „tuleb see väike moe-aps ära kannatada”. Tüdrukud tegid seepeale mossis näo, aga olid siis rõõmsad edasi, hoidsid teineteisel käest kinni ja rääkisid vahetpidamata.
Botaanikaaia väravad olid lahti. „Lapsed, palun tähelepanu!” ütles õpetaja Mari. „Me teeme nüüd koos botaanikaaiale ringi peale. Ärge maha jääge. Vaadake tähelepanelikult, milliseid värve te näete. Kui leiate mõne ilusa värvilise puulehe, korjake see üles ja pange kotti raamatu vahele. Homme kunstitunnis räägime värvidest ja teeme ühe ilusa sügispildi.”
Kui ema koju jõudis, oli Marttil koolitöö juba tehtud. Raamatu vahel oli kolm värvilist puulehte: punane pihlakas, kollane vaher ja üks kirju, mida Martti ei teadnud.
„Tere, sõbrake!” hüüdis ema juba ukselt ja riputas mantli käigu pealt nagisse. „Kuidas koolis läks?”
„Hästi,” vastas Martti köögilaua taga istudes ja enda tehtud juustuleiba süües. Mäo nühkis end imekombel vastu tema jalga ja Martti tegi talle paar hajameelset paid. „Me käisime botaanikaaias ja Joosep kukkus tiiki.”
„Joosep kukkus tiiki?