mõni suvitaja. Ta oli kuulnud, et küla kaugemas servas oli üks talu hiljuti maha müüdud. Marta oli kindel, et ega needki suvevõõrad kaua vastu pea. Paljud kurtsid, et külal on rusuv aura ning Marta oli isiklikult hoolt kandnud, et mulje süveneks. Talle ei meeldinud võõrad.
Ta oli juba liiga kaua elanud, nii palju näinud ja oli kindel, et vajaduse korral suudaks ta inimese tappa. Oma nooruses oli ta mitu korda kiusatust tundnud. Talle meenusid vintpüssidega mehed rohelises, NKVD-lased, kes olid sõnnikuste saabastega tema elutoas ringi trampinud ja talle püssitoru rinda surudes nõudnud: „Kus ta on?” Marta oleks võinud emaks saada, kui üks roheline mehike poleks talle püssikabaga kõhtu lajatanud.
Aga mitte iialgi ei suudaks ta tappa looma. Loomad täitsid looduse poolt kodeeritud programmi. Inimestega oli teine lugu. Nemad said teha valikuid. Marta oli viimastel aastatel enda valikutes kahtlema hakanud, aga tal polnud enam noorpõlve südikust. Ta ei leidnud endas energiat hakata õiglust jalule seadma.
Bella ilmus tema jalgade ette ja vaatas talle näljaste silmadega otsa. Oli aeg koju minna. Marta oli liiga kauaks istuma jäänud. Kivi ei olnudki enam nii soe. Ta tundis, kuidas rõskus mööda konte üles ronib, otse südamesse välja. Ta teadis juba mõnda aega, et talle pole enam kaua jäänud – kõige rohkem mõned kuud.
„Istu!” kamandas ta Bellat. Koerake kuulas sõna, aga liputas kannatamatult saba.
Marta heitis viimase pilgu kollasele majale ning veendus, et kuhtuv nägemine ei mängi talle trikke: ülemise korruse aknas põles tõepoolest tuli. Et nõrk valgus võbeles kord tuhmudes, kord kirgastudes, oletas Marta, et keegi on küünla süüdanud. Mahajäetud hoones ei saakski olla elektrivalgust.
Äkki libises tuhmkollasest nelinurgast üle vari, mis tähendas, et keegi luusis ringi. Jahedus pitsitas end Marta südame ümber jäiste sõrmedena kokku. Talle meenus, et ka palju aastaid tagasi oli ta siinsamas näinud samasugust vaatepilti – keegi luusis ringi hoones, kus enam ei elatud. Näis, et tegu on noorema inimese siluetiga: see liikus kiiresti ja kergelt.
Marta tundis end süüdi. Ta oli teinud lubamatut, rääkinud, kui pidanuks vaikima. Ta oli rääkinud, lootes oma hinge kergendada ja hirmust võitu saada. Ta ei teadnud siis veel, et jagatud saladused ei kahane väiksemaks ja kergemaks, vaid hoopis paisuvad. Iga asjasse pühendatu lisab neile jõudu. Lõpuks saab sellest jõud, mida on väga raske alistada.
Rinnus pistis, kui ta üles tõusis, olles enne Bella uuesti rihma otsa kinnitanud.
„Tule, hakkame nüüd minema,” sikutas ta Bellat. Loomake sööstis paigalt ning Marta oleks äärepealt tasakaalu kaotanud. Mõte sellest, et ta võinuks siin üksildases kohas kukkuda ja reieluu murda, tõi talle judinad ihule. Surm võiks olla väärikas.
Südame alt käis jälle läbi see ebameeldiv tunne. Mis saab pärast tema surma Bellast? See oli olnud tema suurim mure. Bella oli tema laps. Kedagi teist tal ju ei olnud, NKVD-lased olid temalt röövinud võimaluse õnnelikuks saada.
Suvi oli haripunktist üle veerenud, ees ootas allakäik. Sel kellaajal oli nüüd juba nii hämar, et kitsas kruusatee sulandus helendavaks ähmaste kallastega jõeks, mis lookles Rakvere raipega nakatunud eikellegimaa vahel. Kunagi oli see maa kandnud rukist ja otra, siin oli kasvanud lootus. Kuni tuli see neetud suvi…
Marta oli liiga kauaks välja jäänud, raskest põllutööst kulunud puus tegi igal sammul haiget ja kui poleks Bellat, võinuks ta suunataju minetada. Kui kolhoosiaeg lõppes, kaotasid paljud külateed oma sihtkoha, ja sellegi tee mõlemas otsas ootas surnud punkt. Tuulegi oli paik, kus igaüks võis olla just nii üksi, kui ta soovis, keegi ei tulnud tülitama.
Pitsitus Marta rinnas ei tahtnud täna kuidagi järele anda. Oma värava ees tundis ta end hingetuna, seisatas, et viimaseks pingutuseks jõudu koguda. Ohjeldas nihelevat Bellat ning pööras end aeglaselt ümber sinnapoole, kus terendasid hoone kontuurid. Aken, kus ta oli valgust märganud, jäi nüüd võimsa vahtravõra varju.
Martale näis, et kollane maja on end sirgu ajanud, kopsud õhku täis tõmmanud ja valmistub sügavast unest ärkama.
Kes neist tuli tagasi?
KAKS
Eva tajus, et keegi jälgib teda. Ta teadis aknast välja vaatamatagi, kes see on – sama vanaeit, kes oli varem väikese valge koeraga mööda kruusateed jalutanud. Siin väljasurnud kohas ei liikunud kuigi palju inimesi ja Eva teada oli eide maja lähiümbruses ainus asustatud hoone. Ta oli sealt päeval möödunud, tahtnud juba väravast sisse astuda, aga tema tuju oli vanainimese heietuste kuulamiseks liiga kehv. Tal ei olnud ka mingit tahtmist küsimustele vastata. Miks oli ta tagasi tulnud? Kas põhjuseks oli nende eelmisel kohtumisel räägitud jutt? Ta ei tahtnud selgitada, tahtis olla sel esimesel õhtul üksi.
Lõppude lõpuks oli tema ise see, kes alati küsimusi esitab. See oli tema töö. Oli olnud. Jälle tikkus esile vastik mõte, mis oli teda juba bussis kummitama hakanud: kes ta ilma oma tööta üldse on? Lihtsalt üks sihi ja väärtuseta vanatüdruk.
Eva mõtles oma pangakonto seisule ja ohkas. Varudest jätkuks kõige rohkem kaheks kuuks. Siis peab ta endale uue töökoha leidma. Kaks kuud oli tal armuaega, et saada kätte see, mille järele ta oli tulnud – vastused. Eva tundis uuesti tungi välja minna ja eide juurde joosta. Ehk ta ikkagi peaks selgitama? Andma oma tulekust teada? Martal võis olla talle veel midagi öelda.
Marta elas linnulennult mõnesaja meetri kaugusel madalas palktares, mille eluruumide osa kohal lösutas peaaegu maapinnani ulatuv roogkatus nagu hiiglaslik hauduv kana. Talu nimi oli Ira nagu „viha” ladina keeles. Lapsepõlves oli Eva käinud Iral lüpsisooja piima ostmas. Kui Marta mees ootamatult suri, läksid lehmad kombinaati ja Eva pidi leppima poepiimaga. Sellel ei olnud suve maitset.
Evale meenus, et varsti on jälle see päev. Täpsemalt – teisipäeval. Täna oli reede. Tookord ei olnud reede, vaid kolmapäev. Eva mäletas selgelt: oli veidi vihmane, aga soe ning ta oli metsast esimesi kukeseeni leidnud. Seentest valmis isa lemmik, lahtine pirukas. Aga isa ei tulnud sööma.
Isa jäi hauata, teda ei leitud kunagi. Nad viisid matuselilled randa. Eva, Andreas ja Tom ning nende ema hoidsid üksteisel käest ning jälgisid veepiiril seistes, kuidas päike horisondi taha kaob. Järgmisel suvel samal ajal tulid nad uuesti randa. Ja siis tuli ema üksi.
Eva oleks tänagi tahtnud randa minna, aga ta oli tundide kaupa umbses bussis loksunud ja tursunud pahkluud valutasid. Tallinna bussi peatusest Tuulegile oli seitse kilomeetrit ning Eva oli kogu selle tee jala kõmpinud, ilma et ükski auto oleks juhtunud mööda sõitma.
Tema kunagises toas polnud palju muutunud. Diivanvoodi oli alles, nagu ta oli arvestanudki. See oli kohutavalt tolmunud ja kangast „ehtisid” kahtlased augud, aga Eva ei hoolinud. Diivani alt kastist tiris ta lagedale kopitanud padja ja vanunud pleedi. Voodiriided olid kohvris, mida ta ei suutnud lahti pakkida.
Ta sirutas jalad mugavasse asendisse. Padi haises talumatult ja ta heitis selle eemale. Täna öösel ta vaevalt magada saab, aga ta tahtiski ärkvel olla ja plaanid veel kord läbi mõelda. Aega oli vähe. Ta peab sügiseks tagasi linna kolima ja endale uue töö leidma, otsima endale uue pidepunkti ja identiteedi.
Päev oli olnud nagu keeristorm kuni selle hetkeni, mil ta Tallinnas bussi istus ja see ta linnapiirist üle viis. Buss oli imekombel pooltühi ja kõik reisijad vahtisid aknast välja või tukkusid.
Eva märkas, et on südasuvi. Linnas tegi ta aastaaegadel harva vahet. Olulised olid ainult nädalapäevad – tööpäevad ja puhkepäevad –, kuigi tihti tegi ta nädalavahetustelgi tööd. Ta ei märganud lõhnu ega värve, selleks polnud aega ega tahtmist. Kui ta oleks märgata suvatsenud, oleks ta selle taustal näinud iseenda tühisust. Ta ei osanud olla lihtsalt Eva.
Eva meenutas stseeni peatoimetaja kabinetis.
„Sa ei jõua kunagi kinni maksta seda, millest ma olen sinu pärast loobunud!” karjus ta lühikese punase kaelaga kiilaspeale, kes oli end oma kõrges nahktoolis välja sirutanud ja ringutas. Sel hetkel meenutas peatoimetaja ristile löödud Kristust. Ka tema ilme sarnanes Jeesuse omaga. Sellise pilguga vaatavad vanemad ülekäte läinud jõnglasi, keda nad on parimas