ei lausunud aga sõnagi, kuni oli kartuliga ühele poole saanud ja lasknud sel sulpsatada oranži, valgete mummudega emailkastrulisse. Anja oli muutunud veidi pikatoimelisemaks kui varem ja Taavet jälgis teda murelikult.
Ta neelatas, sest tundis juba keelel oma lemmiku, sulavõi ja pekitükikestega üle külvatud kartulipudru maitset. Abikaasa polnud enam kõige huvitavam seltsiline, aga seeeest oli ta suurepärane kokk. Neil oli Anjaga palju aastaid hea elu olnud ja ta oli saatusele tänulik. Talle meenus hirmus aeg, kui ta oleks Anjast peaaegu ilma jäänud. Ta oli Anja eest võidelnud ja naise tagasi võitnud. Oli selle eest kõrget hinda maksnud.
Ja seejärel tuli talle meelde, et paari päeva pärast pidi tulema kõne. Ta kartis seda. Anja ei tohi midagi teada saada. Taavet oli juba kiusatust tundnud piinav ootus lõpetada ja ise helistada, aga teda oli manitsetud kannatlik olema. Kõik peab olema kindel. Asjatut paanikat ei tohi tekitada.
Õnnetud olid need politseinikud, kes tulid töölt peretülisid lahendamast ja läksid siis koju oma naisega tülitsema. Anja ei leidnud kunagi tülitsemiseks põhjust. Tollal polnud Taavet taibanud, et selle põhjuseks oli ükskõiksus, ta oli liiga väsinud, et märgata. Aga kui ta lõpuks mõistis, leidis ta, et sellest pole midagi. Vastupidi, parem oligi. Anja ei tohi teda läbi näha, muidu ei saa nad õnnelikult elada.
Naine võttis korvist järgmise kartuli. Tema ülahuul tuksatas. Anja polnud rahul. See kartul ei olnud täiuslikult ümmargune, vaid meenutas ebasümmeetrilist pirni. Naine poetas kartuli tagasi korvi ja otsis uue. Viimaks leidis ta sobiva mugula ja sai nüüd mahti Taavetile vastata: „Äkki nad on majale ostja leidnud? Sa ise ju ütlesid, et see on kõik see aeg tühjalt seisnud. Imestasid, et nad seda ei müü.”
Ka Taavet oli sellele mõelnud, aga see ei klappinud. „Kui nad oleksid tahtnud selle kupatuse maha müüa, oleksid nad pidanud seda juba buumi ajal tegema. Praegu ei maksaks see lobudik enam kärbsesittagi. Nad on selle unarusse jätnud, aga maja tahab pidevat hoolt. Kahju, kui meenutada, kui kõrget hinda nende isa selle eest maksis…”
Taavet pidas pausi. Mitte ainult Armin polnud selle maja eest maksnud.
Kunagi oli kollane maja olnud külas üks ilusamaid. Taavet oli sõbral külas käies kadedust tundnud, kuigi tõsi, ta oleks võinud endalegi samasuguse ehitada. Aga tema oli pidanud paremaks mitte silma torgata. Neil Anjaga oli küll mugav, aga palju tagasihoidlikum eluase.
Praegu oli külas teisigi ja palju paremas seisukorras maju müügis, ainult jutud olid juba levinud ja keegi ei tahtnud neid osta. Hiljuti olevat üks siiski maha müüdud.
Taavetile meeldis, et Anja polnud kuigi sõnaohter ega seganud tema pikkadele jutuhoogudele kunagi vahele. Naine vastas ainult küsimustele. Kui Taavet veel politseis töötas, oli tal kombeks Anjale juhtumite üksikasju ette kanda. Anja ei saanud nagunii millestki aru, aga tal oli meeldiv harjumus mehaaniliselt noogutada ja teda imetlevate pilkudega paitada. Taavet tundis end kohe paremini. Tööl oli Taavet oma viimastel ametiaastatel peamiselt vait ja kuulas ise teisi – nooremaid, kes olid värskelt kolledžist tulnud. Üks uus tüüp oli käinud Ameerikas FBI akadeemias. Taavet ei julgenud nõupidamistel enam suudki lahti teha, sest too uus tegi tema mõtted alati maha. Taavet oli igand, vana kooli mees.
„Seal ei tahaks nagunii keegi elada,” võttis Taavet oma mõttelõnga kokku. „Kes kurat sinna koliks? Kui ma nende asemel oleksin, laseksin selle maatasa tõmmata.”
Nüüdki noogutas Anja, ilma et oleks teda õieti kuulanudki. Taavet oli sellega rahul. Kord komandeeringus vaba aega surnuks lüües oli ta jalutanud läbi kunstigaleriist, kus teda köitis pilt, mis kujutas endast efektsesse raami asetatud valget nelinurka. See oli veidralt lummav. Ta oli kummardunud, et väikeselt sildilt lugeda teose nime: „Sinu elu”. Ta vahtis pilti uuesti ja oli nõus. Selline see elu oligi. Tühi valge nelinurk, kuhu pidid ise pildi mõtlema. Tema naine oli nagu valge lõuend.
Taavet pööras pilgu taas ristsõnale, kuid ei suutnud oma lemmikhobile keskenduda. Talle ei tulnud meelde, kes on praegu haridus- ja teadusminister. Tavaliselt teadis ta selliseid asju une pealt. Miks peaks keegi tundma M-tähega algavaid Ameerika poplauljaid? Ta kritseldas pastakaga seosetuid kujundeid. Tema mõtted olid mujal. Ainuke tähtis küsimus oli praegu, miks oli plika tagasi tulnud. Ainuke veenev vastus, mis talle pähe kargas, täitis teda kõheduse, aga ka lootusega. Äkki saab see jama nüüd ükskord ometi läbi. Taavet oli väsinud, ta tahtis oma koormast vabaneda.
Siis libisesid tema mõtted mehele, kes oli kunagi kollases majas elanud. Tema parimale sõbrale. Teda haaras rahutus. Korraga adus ta, et kergendust ei pruugigi niipea tulla. Kõik võib veel halvemaks minna.
Anja tõstis pilgu ja uuris teda küsivalt. Valjusti ei pärinud ta midagi – nagu alati. Kui Taavet tahtis, võis ta selgitada, aga naine ei nõudnud seda.
„Ma lähen korraks välja,” ühmas Taavet, end püsti kangutades. Pagana kondid! Parema meelega oleks ta jäänud kuuma pliidisuu ette, aga kohustused ootasid. Kakskümmend aastat tagasi ei osanud ta ette näha, et see võib nii kaua kesta. Kui ta saaks ajas tagasi minna, prooviks ta oma probleemile mingit muud lahendust leida.
Tema parem jalg oli nii kange, et põlvest vaevu paindus, ning ta teadis, et peab jalgratast käekõrval lükkama, kuni on jalale piisavalt sooja teinud ja suudab viimaks sadulasse ronida. Muidu võib ta kukkuda.
Tal oli juba villane pintsak seljas, beež soni peas ja käsi ukselingil, kui Anja teda viimaks märkas.
„Aga puder?” hüüatas abikaasa imestunult. „Ma siis ei panegi kartuleid praegu keema. Millal sa tagasi tuled?”
„Teen rattaga ühe tiiru. Jalgadele hea. Arst soovitas. Ega ma kaugele lähe. Nagu ikka – pool tunnikest olen ehk ära. Sa pane need kartulid ikkagi keema,” vastas Taavet. Enda järel ust sulgedes tundis ta süümepiina. Kuigi Anjal oli ükspuha, oli ebameeldiv talle valetada. Ta oli seda juba kakskümmend aastat teinud.
Jalgrattaga kollase maja poole vändates mõtles ta kahele asjale. Esiteks pani ta tähele, et tema artriit on sajuste ilmadega veel hullemaks läinud. Tõenäoliselt ei lase valu tal eeloleval ööl silmatäitki magada. Kui nii edasi läheb, tuleb jalgratas igaveseks kuuri lükata.
Teiseks üritas ta meenutada, millal ta viimati kontrollis pensionile mineku auks korraldatud peol kingiks saadud trofeepüstolit.
KUUS
Eva jälgis ratturit Marta köögiaknast. Ta oli Irale sisse kolinud juba samal õhtul, kui sotsiaaltöötaja kutsutud kiirabi oli surnukeha ära viinud.
Ta ei kartnud tonte, aga Martal oli õigus – tema vana kodu tundus talle korraga pahaendelisena. Enne Marta kirja lugemist oli ta maja elluärkamishäälitsusi tõlgendanud kui lubadust. Aga mis siis, kui ta eksis? Kui nendes peitus hoopis ähvardus?
Marta maja oli puhas ja korras, aga Evat häiris võõras lõhn, milles segunesid koirohi, kõdu ja üksindus. Ta hakkas parajasti akent avama, kui tema pilk langes maanteele. Eakas mees sõitis aeglaselt jalgrattaga ja kummardus lenkstangi kohale, nagu takistaks teda tugev vastutuul. Ent väljas ei puhunud tuuleiiligi. Mehe liikumises oli midagi sunnitut. Evale tundus, et ta kannatab suure valu käes.
Rattur näis kuidagi tuttav.
Korraga meenus talle tõsine politseinik, isa sõber. Mehe nimi oli Taavet. Eva silme ette kerkis mälupilt: Taavet talle näärivana tegemas, aga tema on oma salmi unustanud ja puhkeb südantlõhestavalt nutma. Ta kardab, et ta pistetakse karistuseks suurde pruuni kartulikotti. Issi ütleb alati, kui ta pahandust teeb, et üleannetud lapsed pannakse kartulikotti ja visatakse vangikongi.
„Issi, ma ei taha ju vangi! Las see näärimees läheb ära!” röögib ta. Isa ja näärivana naeravad kogu südamest. „Ära muretse, tüdruk. Näärivana ei tee väikestele tüdrukutele liiga. Su issi ei vii lapsi vangi. Ainult kaabakaid. Su issi on aus ja hea inimene. Pea seda alati meeles.” Näärivana vaatab talle tungivalt otsa, aga issi silmad on imelikud. Eva kisendab: „Aga ma olen ju kaabakas. Mulle ei tule salmid meelde!” Mehed naeravad jälle. Issi naerab võltsilt, tal ei ole naljakas. Tema teab, et näärivana tegi ainult nalja ja Eva peab elu lõpuni vangis istuma.
Rattur