asemel vajutas ta kohe linki ja astus majja. Mõne minuti pärast ilmus ta uuesti välja, võttis jalgratta, sõitis tagasi maanteele, aga ei pööranud küla, vaid metsa poole.
Huvitav, kuhu tal on plaanis minna, mõtiskles Eva. See tee ei viinud tema mäletamist mööda ühtegi asustatud paika. Kolhoosiajal oli sealkandis kruusakarjäär ja see oligi arvatavasti ainus põhjus, miks tee üldse kunagi ehitati.
Kui rattur vaateväljast kadus, otsustas Eva ta peast visata. Ta ei jõua teiste inimeste saladustega tegeleda. Vaja oli enda omadele mõelda. Ta istus akna all kiiktoolis, mis oli arvatavasti Marta lemmik. Tooli kõrval põrandal oli korvike poolelioleva tikandiga. Käeulatuses madalal lauakesel lebas piibel, vana jõulukaart järjehoidjaks. Automaatselt liikus Eva käsi köidet avama.
„Iga inimene, kes kolmekümne päeva jooksul palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, aga mitte sinult, kuningas, visatakse lõukoerte auku.”
Marta oli lugenud Taanielist lõukoerte augus.
Eval oli kõht tühi, aga köögikapist vaatasid talle vastu ainult paar Teekonna kommi, pool kõvaks kuivanud leiba ja vanamoodne toos liiga kollaseks tõmbunud võiga. Laual seisis väike pakk koerakrõbinaid – vähemalt keegi sai endal kõhu täis. Eva oli eelmisel päeval bussi pealt tulles poest läbi käinud, aga linnainimese harjumusest ostnud vaid ühe õhtusöögi jagu kraami: koorikleiva, lehtsalatit ja väikese karbi sulatatud juustu.
Eva ei julgenud puutuda midagi peale kommide. Ta avastas pooliku paki Tseiloni teed ning keetis endale kange kruusitäie. Kapisopist leidis ta plekktoosi, millel ilutses isuäratav küpsisepilt. Küpsiseid ei olnud, aga see-eest varjas kaas kummiga kokku köidetud rullikest. Eva loendas – kakssada eurot. Ta kõhkles pisut, ent pistis siis raha teksaste tagataskusse. Kui ta varsti midagi juurde ei teeni, ulub tema pangakontol tuul. Kui ta on saladuse lahendanud, võiks proovida kollast maja ikkagi maha müüa. Ainult et selleks on vaja vendade nõusolekut.
Talle tuli meelde vastamata kõne. Andreas oli püüdnud teda hommikul kätte saada. Järelikult on ta juba teel. Või ei saa tulla. Ta proovis tagasi helistada, aga Andrease telefon oli levist väljas. Eval hakkas kõhe, kui talle tuli pähe, et võib-olla peab ta siin ikkagi üksi hakkama saama.
Maasikamustrilise vakstuga kaetud ümmarguse söögilaua ääres teed rüübates kaardistas Eva endamisi lähipäevade plaane. Ta mõtles pööningule, millele vanaeit oli oma kirjas vihjanud. Kõigepealt oli vaja seal ringi vaadata. Ta oli pahane, et Marta polnud talle täpsemaid juhiseid jätnud. Kas ta tõesti lootis, et Eva loobub tõde otsimast? Eva jõudis järeldusele, et küllap polnud Marta mõtted lõpu eel enam päris selged.
Talle meenus, et kui ta väikesena Marta juures käis, oli ta sellest salapärasest naisest mõelnud kui muinasjuturaamatu nõiamoorist. Esiteks oli asi Marta eksootilises välimuses: karmid ronkmustad juuksed, kahvatu jume ja läbitungivad tumedad silmad. Marta esivanemate hulka olevat kuulunud Hispaania mereröövel, kelle laev kord igiammu Saaremaa lähedal karile jooksnud. Juttu lõunamaisest piraadilaevast ei peetudki väljamõeldiseks, paljud põlissaarlased olid tumedapäised ja pruunisilmsed. Martas oli midagi ürgset ning metsikut.
Välimusest mõjuvamgi oli Marta hoiak. Uus mälupilt: kongninaga naine küsib temalt, kas too ikka on hea laps, tema noogutab innukalt, silme ees ainult Marta põlletaskust ilmunud šokolaad Nurr. Himukalt rebib ta šokolaadilt paberi ja lööb hambad maiustusse. Siis kohtub tema pilk Marta omaga ja šokolaad kleepub suulakke. Nõiamoor teab tema saladust! Nõelteravad tumepruunid silmad näevad teda läbi, nad teavad, et tegelikult ei ole Eva sugugi hea laps, vaid selsamal hommikul lõhkus ta ära ema lemmikvaasi ning ajas süü Andrease kaela. Andreas sai tema asemel peenikese kasevitsaga vastu sääri.
Kas Marta oli hea või halb nõid, ei teadnud Eva tookord ega teadnud ka nüüd. Aga ta teadis, et sellele naisele oli võimatu valetada. Marta nägi saladustest läbi, kuid suutis neid hoida. Eva ema ei saanud kunagi teada, kes tegelikult vaasi katki tegi.
SEITSE
Taavet mõistis kohe, et maja on tühi. Tal poleks olnud vaja üle ukse vaadatagi. Palju aastaid oli möödunud ajast, mil ta veel mundrit kandis, aga tema võmmivaist oli endiselt terane. Ta oli teadnud juba kätt ukselingile asetades, et keegi oli siiski alles hiljuti siin olnud. Tolmukiht ei katnud põrandaid ühtlaselt. Õhus oli midagi võõrast, võib-olla naisterahva parfüümi. Ärklikorrusele ei hakanud Taavet ronima. Põlv andis rattasõidust valusalt tunda ja tal oli vaja täna veel ühte kohta jõuda. Ta oli siia tulnud kinnitust otsima, külaeitede jutte ei võinud pimesi usaldada.
Majast väljunud, vinnas Taavet end uuesti sadulasse ja sõitis mööda suurest kivist, millel Marta oli oma jalutuskäikudel puhanud. Möödus hüljatud kirikust ja vanemast kalmistust, kus kõige värskem haud pärines Põhjasõja ajast. Kalmistu juures tundis ta külmavärinaid ja sõtkus põlvevalu trotsides hoogsamalt pedaale. See neetud koht. Siit saigi kõik alguse.
Talle tuli kõik jälle silme ette. Too ammune juhtum oli isegi tema, vana kala jaoks liiga ränk olnud, teda hingepõhjani vapustanud. Ta polnud kunagi varem midagi sellist näinud. Veel rohkem oli teda vapustanud see, milleks ta ise võimeline oli.
Ta vandus valjusti. Põlv naksatas, aga Taavet oli põrguliku valusööstu eest tänulik. See pühkis peast kõik ülejäänud ebameeldivad mõtted.
Pärast kalmistut polnud üha ahtamaks kuhtuva tee ääres enam muud kui ühtlane metsamüür, tihe ja tume ning sama hüljatud nagu kõik siin tee ääres – tormi langetatud risu, mida keegi ei koristanud; võsa, mida keegi ei raiunud. Isegi päise päeva ajal oli siin hämar. Siia ei olnud enam kellelgi asja.
Taavet jõudis kokkulepitud kohta ja kuulis põõsaste vahelt raginat.
„Põdraraisk. Aga kohutas, kurat. Kartsin, et jookseb su jalust maha,” kostis tuttav hääl. Mees ootas teda siin igal nädalal samal päeval ja kellaajal.
Taavet ronis ratta seljast maha ning harutas pakiraamilt lahti pungil kilekoti. Ta vandus. Üks nöörijupp oli umbsõlme läinud ja ta silmitses nõutult oma pundunud liigestega sõrmi.
„Lase, ma ise,” lausus kogu ning tõmbas oma dressipluusi taskust pussi. Kilekoti kätte saanud, ühmas ta tunnustavalt: „Raske. Siin on jälle liiga palju kraami. Teed endale minu pärast liiga.”
„Siin on paar kotti leivakuivikuid. Pane kuivemasse kohta tallele. See võibki nüüd olla viimane kord,” ütles Taavet. „Ma olen nii kuradi väsinud. Otsustasin ära. Ma ikkagi teen seda. Ega siin ole enam mingit muud väljapääsu.”
„Ma tean. Sinu asemel teeksin sama,” pomises teine tumedalt. Nad vaikisid koos ja Taavet pahvis ahnelt suitsu. Tal hakkas nüüd ka pea valutama.
„Kas kõne tuli?” küsis teine. „Sa mainisid enne midagi. Et sellel nädalal.”
„Nad ei ole veel midagi öelnud,” vastas Taavet.
„Nii et teil siis on veel lootust?”
„Ei. Lihtsalt nad tahavad olla kindlad, kui kaugele on see nüüd läinud. Aga seal ei oleks enam mingit vahet. Kas paar nädalat või paar kuud – rohkem mitte.”
„See on sul ainus põhjus? Või on muud ka?”
„Sa tead küll,” pomises Taavet pahaseks saades.
Taavet ei mõistnud, miks oli teine endale sellise elu valinud. Tema ei oleks nõndamoodi suutnud, vaid oleks otsinud kergema väljapääsu – nagu ta nüüdki teha kavatses. Ta oli proovinud end teise asemele mõelda ning aru saada, ent kõik oli ikkagi liiga kaugeks ja võõraks jäänud. Kui ta ise poleks tookord olnud väljapääsmatus olukorras, ei oleks ta selle hullusega niigi kaugele kaasa tulnud. Aga siin ta oli. Ja kogu tema kere valutas.
Ta otsis teistsuguseid, võib-olla veenvamaid sõnu, aga ei leidnud midagi paremat. Ja nii ütleski ta sama, mida oli öelnud eelminegi kord, kui nad siinsamas metsapiiril seisid: „Kuula ükskord ometi. Kõigest on mingi mõistlikum väljapääs. Oli enne, on ka nüüd.”
„Sa ei saa selle ulatusest aru,” lausus teine.
Taavet ohkas. See jutt ei viinud kunagi kuhugi, aga ta aina