osanud.”
„Sa tead väga hästi, milles on asi. Ma olen sulle sellest nii palju rääkinud, kõik need aastad. Nii oli vaja. On vaja.
Sina tee, mis iganes sul on vaja teha. Aga minu rong on juba ammu rööbastelt maha sõitnud. Tal on juba uus elu, võibolla lapsed. Kas ma pean need temalt ära võtma? Ütlema neile, kuidas tegelikult on?” sai omakorda teine pahaseks. „Aitäh, et tulid.”
Taavet põrnitses maha ja kustutas kinganinaga mullal hõõguva koni. Tema väsimus paisus, kogus rasva. Kõige lihtsam oleks olnud relv juba täna välja võtta. Aga kõne polnud veel tulnud. Äkki juhtub ime ja nad Anjaga pääsevad?
„Mis sinust edasi saab?” küsis ta kõhklevalt. „Kuidas sa edaspidi hakkama saad? Kuidas sa elama hakkad? Võta mõistus pähe. Sa ju ei tea tegelikult, kuidas tema elu on läinud. Äkki ta elab veel suuremas piinas kui sina? Ootab, et keegi tuleks ja selle ära lõpetaks? Sellised asjad ei lähe lihtsalt mööda nagu nohu või köha. Ehk oleks see teile mõlemale kergendus.”
Teine vaikis.
„Vähemalt mõtle selle üle. Lubad? Ma ei saa muidu rahu. Miks sa ei anna seda mulle?”
Teine keeras sõnagi lausumata ringi ja kahlas läbi angervaksade hämarusse.
Taavet seisis veel kaua teepervel, trotsis jalavalu. Talle jäi kohtumisest hinge ebamugav kirvendus. Ta oli nii väga lootnud, et seekord läheb ta jutt läbi. Aga ikka läks kõik valesti. Sõnad ei tulnud huulile nii veenvatena, nagu ta oli need oma peas valmis pannud. Ta üritas endale sisendada, et tegelikult ei ole tema mure, mis teisest edasi saab. Ta ei peaks isegi siin toidukotiga jõlkuma, oma kohustuse on ta ammu täitnud. Raha oli juba ammu otsas, juba vähemalt viiendat aastat tegi ta kõik kulutused enda arvelt.
Taavet otsis mõistlikku seletust, miks ta siin ikka veel käis. Jah, nad olid kaua sõbrad, aga pärast juhtunut oli sõprus jahenenud. Lojaalsus ametivendade vahel? Nad olid oma ameti loovutanud, see ei kuulunud enam neile. Mis teda siis sundis?
Vastus ei meeldinud talle. Tal oli hirm. Mees, kes elas metsas, tekitas temas kõhedust. Ta ei mõistnud teda. Ei mõistnud tema motiivi. Miks? Mille või kelle pärast? Kas mees oli tema eest siiski midagi varjanud?
Vaadanud ümberringi ja veendunud, et kusagil pole midagi kahtlast, pööras ta jalgratta kodu poole. Kui tal veab, jõuab ta koju just selleks ajaks, kui Anja on kartulite tampimisega ühele poole saanud.
Kollase maja juures heitis ta sellele juurdleva pilgu. Talle polnud varem pähegi tulnud, et plika võis hea tahtmise juures ülakorruse aknast näha, kus Taavet äsja käis. Aga aknas ei liikunud varjugi. Ta tundis kergendust – plika võis siin lihtsalt läbisõidul olla. Ehk sattus millegi muu pärast Saaremaale ja tee viis kodukandist mööda?
Marta maja juures tajus ta ootamatult, et keegi vaatab teda. Ometi oli eit surnud, sellest oli täna poes räägitud. Ta taipas, et oli unustanud seda metsaelanikule mainida. Kuigi ta ei olnud iialgi kummitustesse uskunud, tundis ta põues jahedaid pisteid.
KAHEKSA
Andreas Niimand vahtis liinibussi aknast välja. Tal oli jahe. Bussi õhutusluuk oli pärani ja ta polnud enam ammu magada saanud. Ta rüüpas bussijaama kioskist ostetud energiajooki. See tekitas tema ihus ebameeldivat võdinat. Ta tahtis meeletult magada, aga sisetunne sundis teda valvsusele.
Ta kissitas silmi, aga midagi ei muutunud. Vaatepilt jäi ikka samaks ja rõhus teda. Põllud, põllud, mets, veel põlde. Viljatud väljad, mõttetud tühermaad. Tühjus, tühjus, tühjus, kümme korda tühjus. Tal oli üritatud depressiooni ravida. Või ärevushäiret. Või mõlemaid. Ta ei mäletanudki enam, mis diagnoosi oli see lollakas moor talle pannud. Arvatavasti oligi tal mitu diagnoosi.
Andrease suu kuivas. Energiajook mõjus alati niimoodi. Tema kõrvalpingil rüüpas neiu vett. Andreas neelatas. Tal oli janu. Ja isu. Ta tahtis Xanaxit. Taskust leidis ta ainult ibuprofeeni, aga see käis kah. Platseebo. Piisas tableti nägemisest, kui tal juba parem hakkas. Keha oli juba niivõrd harjunud.
Ta ei märganudki, et käes on suve haripunkt. Ta nägi ainult kõdu ning roiskumist. Arvas tundvat selle lõhna. Nägi paduvihmades hukka läinud laibavärvi otra ja kolhoosiaegseid hooneid, mille tühjad silmaavad tuletasid talle jälle meelde, kuhu ta sõidab – põhjatusse musta auku.
Kas ta oleks uskunud, et siia kunagi vabatahtlikult naaseb?
Ta mõtles selle üle. Ta ei olnud üldse üllatunud. Tal polnud õnnestunud siit kunagi päriselt minema saada. Küsimus polnud, kas ta jõuab siia, vaid millal. Must auk. Tema stardipunkt ja lõppjaam.
Ta oli mõned päevad hiljaks jäänud, aga ta oli Eva kirjadest aru saanud, et õel pole kuhugi kiiret. Andreas tõmbas teksaste taskust telefoni ja valis numbri. Lõpuks ometi õde vastas kõnele. Andreas ütles, et on teel ja buss jõuab kohale kell 17.30.
Ta püüdis Tuulegit silme ette manada, kuid kontuurid jäid ähmasteks. Ta oli nii palju aastaid vaeva näinud, et pühkida ajukurdudest viimsetki mälupilti sellest neetud paigast. Londonis meeldis talle aeg-ajalt südalinna sõita ja kõndida sealsetel rahvarohketel tänavatel tont teab kust maailmanurkadest kokku voolanud massis. Kui tal juhtus hea päev olema, tundis ta end sinna täielikult lahustuvat. Tema vahtis Londonit, London vaatas temast läbi. Ei märganudki teda. Talle sobis see. Seal võis ta elada, ilma et oleks päriselt olemas olnud.
Bussikatusel krabistas äsja alanud vihm. Andreas oli ainult mõned tunnid Eestis olnud, aga sadanud oli juba peaaegu sama palju kui Inglismaal. Ta ei tahtnudki päikest. Tema silmad olid unetusest paistes ja tundlikud.
Andreas meenutas, mida kõike ta oli mälu kustutamiseks teinud.
Nooremana oli ta seljakotirändurina pool maailma läbi reisinud. Oli käinud palverännakul – mis selle kuradima linna nimi oligi? Midagi, mis kõlas nagu „kompost”. Sõbra soovitusel külastas ta koguni šamaani, kes väitis, et suudab inimesi vabastada millest iganes, hasartmängusõltuvusest armuvaluni. Too mees oli Londoni rikkurite hulgas väga populaarne, ujus rahas ja sõitis sportautoga. Spliini all kannatavad rikkad otsisid pidevalt uusi erutavaid väljakutseid ning šamanism oli Londonis ka Eestist pärit edukamate sisserändajate hulgas parajasti moes. Andreas oli algul irvitanud, kui sõber talle selle idee välja pakkus. Andreas ei olnud rikas ega edukas, aga tal oli oma töö tõttu rikkaid sõpru.
„Palun pange see luuk kinni!” kamandas teisel pool vahekäiku istuv neiu.
Andreas ei saanud esimese hooga aru, et räägiti temaga.
„Halloo, kena härra!” Neiu sirutas käe ja sikutas teda õrnalt särgivarrukast. Ta kordas oma palvet. Tüdruk oli väga ilus, aga tal oli ebameeldiv kriipiv tämber.
Andreas tõusis vastumeelselt ja tegi, nagu kästud. Neiu tänas heledahäälselt ja veidi liiga valjusti. Andreas jäi teda pikemalt silmitsema ja pööras pilgu eemale alles siis, kui neiu oma suured hallid silmad tema omadesse suunas ning ootavalt naeratas. Tüdruk näis soovivat, et mees jutulõnga üles võtaks. Tüdruk nägi võrratu välja: meikimata, loomulike blondide juustega, klaari näonaha ja pikkade vasikaripsmetega. Andrease maitse. Kui poleks olnud Tatjanat ja kõiki neid teisi, ehk olekski ta tüdrukult küsinud, millises peatuses too väljub. Ja kas ta sõidab tööle või puhkusele? Kas tema silmad on päriselt sellist värvi või on need läätsed?
Automaatselt oli ta juba suud paotanud. Neiu noogutas kergelt, otsekui julgustades. Andreas raputas pead. Ta ei tohi. Selle reha otsa ta enam ei astu. Tüdruku ilusad silmad valgusid hämmeldust täis.
Andreas suunas taas pilgu vihmasattu. Midagi polnud muutunud, ikka sama kuradi jura. Mööda libisesid lõputud väljad, siis ribake võsa ja uued väljad. Üks ja sama, üks ja sama, nagu sõidaks ta ringiratast. Silmanurgast nägi ta, kuidas neiu lõpuks pea eemale pööras. Ta tundis, kuidas kurbus ja lootusetus temalt maha voolavad nagu aknaklaasil veerevad vihmapisarad. Ta ei tohi endale enam midagi ega kedagi ligi lasta. Talle meenus lapsepõlve lemmikraamatu pealkiri – „Kuidas karastus teras”. Jajah, ta peab end karastama. Nii kaua, kuni ta enam ei murdu.
Neiu meenutas talle kedagi, keda ta oli kunagi ammu, oma eelmises elus tundnud. Selle neiu