pidasid üheskoos hinge kinni, ootasid ta sõnu, ja Inevera teadis, et kaalul on tema rahva saatus. Talle meenusid arbude aastatetagused sõnad:
– Päästjaks ei sünnita. Päästjaks saadakse.–
Kui Ahmann ei tule tagasi, voolib Inevera kellestki uue.
Ta vahtis arvutuid hävinguid, mis varitsesid tema armsamat, ning noppis saatuste hulgast ühe. Ainsa, mis säilitab tema võimu, kuni tal õnnestub leida sobiv pärija.
„Päästja on meie maailmast lahkunud,” lausus Inevera viimaks. „Ta jälitab deemonit sügaviku põhja.”
„Nii et Par’chin on ikkagi deemon,” ütles Ashan.
Kuigi arbud seda ei kinnitanud, noogutas Inevera. „Näib nõnda.”
Gared sülitas maha. „Te ütlesite Päästja. Mitte Shar’Dama Ka.”
Damaji pöördus ja vaatas teda nagu putukat, arutledes, kas lömastamine väärib vaeva. „See on üks ja sama.”
Nüüd oli Wonda kord sülitada. „Maapõu võtku, no ega ei ole.”
Jayan astus ligi, rusikas püsti, aga Renna Parksepp hüppas vahele. Loitsumärgid Renna ihul lõõmasid ja koguni Inevera läbematu vanim poeg ei julgenud kallale karata. Kus selle häbi ots, kui Krasia printsi tuuseldaks naisterahvas meeste ees, kellele tal on vaja näidata oma troonikõlblikkust.
Jayan pöördus taas ema poole. „Kuidas on odaga?” nõudis ta.
„See on kaotsis,” ütles Inevera. „See leitakse jälle, kui Everam tahab, ja mitte enne.”
„Nii et me anname siis lihtsalt alla?” küsis Asome. „Jätame isa saatuse hooleks?”
„Muidugi mitte.” Inevera käsutas Shanjatit. „Jälita neid nagu kütt. Otsi iga tallatud rohuliblet, iga lahtist kivikest. Naasta tohid vaid koos Päästjaga või kindlate teadetega tema saatusest, kulugu selleks või tuhat aastat.”
„Jah, Damajah.” Shanjat lõi rusikaga vastu rinda.
Inevera käsutas Shanvah’d. „Mine koos isaga. Kuuletu talle rännakul ja kaitse teda. Teie siht olgu ühine.”
Noor naine kummardas vaikselt. Ashia pigistas neiu õlga ja nõbude pilgud kohtusid, seejärel asusid isa ja tütar teele.
Leesha pöördus Wonda poole. „Vaata sinagi ringi, kuid ole tunni aja pärast tagasi.”
Muheleva tüdruku enesekindlus täitis Inevera kadedusega. „Ma ei kavatsenudki otsida, kuni juuksed halliks lähevad. Päästja käib omatahtsi, aga küll te näete, ta tuleb jälle.” Hetk hiljem oli Wondagi kadunud.
„Mina lähen ka,” ütles Renna, kuid Leesha haaras naisel käsivarrest.
Too jõllitas vihaselt. Leesha laskis kähku lahti, aga ei taandunud. „Palun jää veel natukeseks siia.”
Par’chini ja tema naisterahvast pelgavad isegi põhjamaalased, täheldas Inevera ja pani avastuse kõrva taha, kui kaks naist eemaldusid, et jutelda nelja silma all.
„Ashan, jalutame,” käskis Inevera Damaji’le otsa vaadates. Nemadki astusid kahekesi eemale, samas kui teised seisid endistviisi tummalt.
„Uskumatu, et teda pole enam,” ütles Ashan lohutul häälel. Vaimulik ja Ahmann olid üle kahekümne aasta olnud nagu vennad. Ashan oli olnud esimene dama, kes toetas Ahmanni tõusu Shar’Dama Ka’ks, ega kahelnud sõbra jumalikkuses põrmugi. „See tundub kui uni.”
Inevera ei teinud pikka sissejuhatust. „Võta Andrah’ tiitel ja istu Pealuutroonile. Sina oled ainus, kes suudab seda hoida minu abikaasa naasmiseni, ilma et vallanduks sõda.”
Ashan vangutas pead. „Eksiarvamus, Damajah.”
„Selline oli Shar’Dama Ka soov,” meenutas Inevera. „Sa tõotasid vandega tema ja minu ees.”
„Juhuks, kui ta langeb vanakuu lahingus kõikide nähes,” ütles Ashan, „mitte juhuks, kui rohumaalane tapab ta hüljatud mäenõlval. Troon mingu Jayanile või Asome’ile.”
„Ta ju rääkis, et tema pojad pole koormaks valmis,” lausus Inevera. „Usud sa, et see on kahe nädalaga muutunud? Minu pojad on kavalad, kuid mitte veel elutargad. Arbud ennustavad, et trooni himustades kisuvad nad Everami Kingituse lõhki, ja kes ronibki verest nõretavate astmete tippu, ei tõuse isa tagasitulekul püsti.”
„Kui ta üldse tagasi tuleb,” märkis Ashan.
„Jah, tuleb,” ütles Inevera. „Ja kardetavasti on tal kannul terve Maapõu. Kui see sünnib, on vaja, et tema kutsele vastaksid kogu Ala armeed, sest tal pole ei mahti ega isu valitsusvõimu taastamiseks poega tappa.”
„See ei meeldi mulle,” kaebas Ashan. „Ma ei ole võimu iial ihaldanud.”
„See on inevera,” kuulutas Inevera. „Kas see sulle meeldib, pole oluline, ja just sinu alandlikkuse tõttu Everami ees peadki troonil olema sina.”
„Tee kähku,” ütles Renna, kui Leesha naise kõrvale juhtis. „Ma raiskasin teie kamba järel oodates juba niigi aega. Arlen on kuskil ja mul on tarvis ta üles otsida.”
„Jutt või deemonisõnnik,” nähvas Leesha. „Ma ei tunne sind kuigi hästi, Renna Põldaja, aga seda tean ma küll, et sa poleks minu järel viivugi oodanud, kui sinu abikaasa asukoht oleks ebaselge. Te kavandasite selle Arleniga ette. Kuhu ta läks? Mida ta Ahmanniga tegi?”
„Kas sa nimetad mind valetajaks?” urises Renna. Kulmud tõmbusid kriipsuks, sõrmed kõverdusid rusikasse.
Millegipärast veenis see ärplemine Leeshat oletuses veel enam. Vaevalt naine talle päriselt äigab, aga ta hoidis igaks juhuks valmis näputäit pimestavat pulbrit.
„Palun,” ütles ta häält talitsedes. „Kui sa midagi tead, räägi mulle. Vannun Looja nimel, et mind võib usaldada.”
Need sõnad näisid Rennat veidi rahustavat, käed lõtvusid, kuid noor naine laiutas peopesi. „Otsi või mu taskud läbi, vastuseid sa ei leia.”
„Renna,” katsus Leesha mitte kannatust kaotada, „ma tean, et me alustasime halvasti. Minu sallimiseks on sul vähe põhjust, aga see pole mäng. Salatsedes sead sa kõik ohtu.”
Renna mühatas naerda. „Etskae, pada sõimab katelt.” Leeshale tonksati sõrmega rindu, millest piisas, et ta sammukese taganeks. „Endal on sul kõhus kõrbedeemoni lapsuke. Kas arvad, et see ei ohusta inimesi?”
Leesha tundis, kuidas veri valgub näost, ent ei jätnud jonni, sest vaikimine oleks tõtt tunnistanud. Ta tasandas hääle karmiks sosinaks. „Kes sulle sellist lora ajas?”
„Sina,” ütles Renna. „Ma kuulen üle maisipõllu liblika tiivalööke. Arlen ka. Sinu kõnelust Jardiriga kuulsime mõlemad. Sa kannad tema last ja tahad süüdi lavastada krahvi.”
Tõsi mis tõsi. Leesha oli ema tobeda sepitsuse narrist peast täide viinud. Oli kahtlane, kas pettus elab üle lapse sünni, kuid jättis talle seitse kuud valmistumiseks – või peitupugemiseks –, enne kui krasialased tulevad tema last nõutama.
„Seda rohkem põhjust on mul uurida, mis Ahmanniga juhtus,” jätkas Leesha, vihates oma häälde siginenud manguvat tooni.
„Pole halli aimugi,” ütles Renna. „Me raiskame kallist aega.”
Leesha noogutas, mõistes, et jääb pika ninaga. „Palun ära Thamosele maini,” lausus ta. „Ma räägin ise, ausõna. Aga mitte praegu, kui paari miili kaugusel on pool Krasia sõjaväge.”
Renna turtsatas. „Ega ma rumal ole. Ja üldse, kuidas sinusugune taimetundja titeootele jäi? Lollid Parksepadki oskavad õigel ajal välja tõmmata.”
Jaksamata Renna põlevatesse silmadesse kaua vaadata, lõi Leesha pilgu maha. „Mina esitasin sama küsimuse.” Ta kehitas õlgu. „Ajalugu kubiseb inimestest, kelle vanemad ei käitunud mõistlikult.”
„Ma