Üks väejoom siugles õhus ligemale nagu viirukisuits.
Par’chin oli kulmud maha ajanud, aga loitsumärgid mehe vasaku silma kohal kerkisid ilmekalt. Aura teisenes, näis pigem lõbustatud kui solvunud. „Mkmm. Ei näppa.” Võlujõu voog taandus järsult, imendus tagasi mehesse.
Jardiri nägu püsis tüüne, kuigi vaevalt see midagi muutis. Par’chin ei eksinud. Ta nägi mehe aurat, suutis lugeda tundmusi ega kahelnud, et vana sõber suudab sama. Par’chin oli täis karget meelerahu ega soovinud Jardirile halba. Pettusest polnud jälgegi. Olid ainult väsimus ja mure, et ülemäära jäik Jardir ei pruugi manitsusi kainelt kaaluda.
„Seleta mulle veel kord, miks sa mind siia tõid, Par’chin,” ütles Jardir. „Kui su siht on tõesti maailma vabastamine alagai’dest, nagu sa oled alati rääkinud, miks sa siis mulle vastandud? Ma olen lähedal sinu unistuse teostamisele.”
„Mitte nii lähedal, kui sa ise arvad,” kostis Par’chin. „Ja sinu teguviis tülgastab mind. Sa ajad inimkonda lunastuse teele sunni ja ähvardustega, maksku mis maksab. Teie, krasialased, armastate teadagi riietuda musta ja valgesse, kuid maailm pole nii lihtsakoeline. Selles on värve ja ohtralt halle varjegi.”
„Ma pole narr, Par’chin,” lausus Jardir.
„Säärane mulje jääb vahel küll,” ütles Par’chin ja aura kinnitas seda. Oli kibe suutäis, et vana sõber, keda Jardir oli nii lahkelt õpetanud ja alati austas, mõtleb temast nii halvasti.
„Miks sa sel juhul mind ei tapnud, oda ja krooni ei võtnud?” nõudis Jardir. „Tunnistajaid kohustas au. Minu rahvas oleks leppinud, et sa oled Päästja, ja järginud sind Sharak Ka’s.”
Ärritus jooksis üle Par’chini rahuliku aura nagu kulutuli. „Sa ei taipa ikka,” nähvas mees. „Pole ma mingi Päästja! Ega sinagi! Päästja on kogu inimkond üheskoos, mitte üks kogu inimkonna eest. Everam on nimi, mille me sellele aatele anname, mitte musta tühjusega võitlev taevane hiiglane.”
Jardir kibrutas huuli, teades, et Par’chin näeb tema aurat pühaduseteotusest hõõgumas. Aastaid tagasi oli ta tõotanud, et tapab Par’chini, kui too veel kunagi selliseid sõnu kõneleb. Praegu esitas Par’chini aura talle väljakutse.
Jardiril oli mõru kiusatus proovida. Krooni väge ei olnud Par’chini vastu tõeliselt katsutud, ja kuna see oli tal laubal, polnud ta enam nii abitu, kui näis.
Ent miski ajin’pal’i auras hoidis teda vaos. Too oli kallaletungiks valmis ega põgene, kuid vana sõbra kohal kangastus kujutis: alagai’d tantsimas leekides maailma taustal.
Hirm, et nõnda just sünnibki, kui nad ühist keelt ei leia.
Jardir hingas sügavalt sisse, sõlmis vihaga rahu, ja välja hingamisel lahkus see temast. Par’chin polnud toa teises servas liigutanud, kuid mehe aura lõtvus nagu oda langetav Sharum.
„Mis tähtsust sel on,” ütles Jardir viimaks, „kas Everam on taevane hiiglane või meie antud nimi aule ja vaprusele, et trotsida ööd? Kui inimkond tegutseb ühiselt, läheb vaja juhti.”
„Nagu teadvusedeemon juhib käsilasi?” küsis Par’chin, lootes Jardirit väitlusega lõksu meelitada.
„Nojah,” ütles Jardir. „Alagai’de maailm on ajast aega olnud meie maailma vari.”
Par’chin noogutas. „Jah, sõda tarvitseb kindraleid, aga nemad peaksid teenima rahvast, mitte ümberpöördult.”
Oli Jardiri kord kulmu kergitada. „Kas sulle tundub, et ma ei teeni oma rahvast, Par’chin? Mina pole Andrah, kes rasvub troonil, kuni alamad hinge vaaguvad ja nälgivad. Minu maadel ei ole keegi näljas. Ei ole kuritegusid. Ja ma käin isiklikult öös hädaohtu tõrjumas.”
Par’chin naeris karmilt ja pilkavalt. Jardir oleks haavunud, ent Par’chini umbusklik aura vaigistas teda.
„Vaat miks sel on tähtsust,” ütles Par’chin. „Kuna sa usudki seda juttu, mis on kui haisev deemonisõnnik! Sa vallutasid maad, mis ei kuulunud sulle, mõrvasid tuhandeid mehi, vägistasid naised, orjastasid lapsed ja arvad, et sinu hing on plekita, kuna nende pühakiri oli natuke erinev sinu omast! Sa hoiad neist eemal deemonid, tõsi, kuid kanad tapapakul ei nimeta rebaseid peletavat lihunikku Päästjaks.”
„Sharak Ka on tulekul, Par’chin,” vaidles Jardir. „Mina tegin kanadest pistrikud. Everami Kingituse mehed kaitsevad nüüd oma naisi ja lapsi.”
„Kaitseb Välu maakonna rahvaski,” ütles Par’chin. „Aga nemad jõudsid selleni üksteist tapmata. Ainsatki naist ei vägistatud. Ainsatki last ei rebitud ema sülelusest. Me ei muutunud deemoneiks, et deemonitega võidelda.”
„Kas see ma sinu arust olengi?” küsis Jardir. „Deemon?”
Par’chin naeratas. „Tead sa, kuidas minu inimesed sind kutsuvad?”
Kõrbedeemon. Jardir oli hüüdnime tihti kuulnud, ehkki vaid Välu maakonnas söandati seda pruukida avalikult. Ta noogutas.
„Sinu rahvas on narr, Par’chin, nagu sinagi, kui te mõtlete mind alagai’dega võrrelda. Võib-olla teie ei tapa ega vägista, kuid te pole ka sepistanud ühtsust. Teie põhjamaa hertsogid kemplevad ja kisklevad võimu otsas, kuni nende ees avaneb sügavik, et süljata lagedale Nie leegionid. Nie ei hooli teie kõlblusest. Ta ei hooli, kes on süütu ja kes rikutud. Ta ei hooli isegi oma alagai’dest. Tema pühib platsi puhtaks.
Sinu rahvas elab laenatud ajast, Par’chin. See võlg kestab, kuni Sharak Ka päeval jätab teie nõrkus teid Maapõue roaks. Siis kahetsete taga tuhandet mõrva, tuhat korda tuhandet, kui see oleks aidanud teil võitluseks häälestuda.”
Par’chin vangutas kurvalt pead. „Sa oled kui silmaklappidega hobune, Ahmann. Näed, mis su uskumusi toetab, ja eirad ülejäänut. Nie ei hooli, sest teda pole olemas.”
„Sõnad ei muuda tegelikkust, Par’chin,” ütles Jardir. „Sõnad ei suuda tappa alagai’sid ega ära kaotada Everami. Paljad sõnad ei ühenda meid Sharak Ka’ks, enne kui on hilja.”
„Sa kõneled ühtsusest, mõistmata selle tähendust,” arvustas Par’chin. „Mida sina nimetad ühtsuseks, nimetan mina anastamiseks. Orjuseks.”
„Eesmärgi ühtsus, Par’chin,” ütles Jardir. „Pürgimine ühise sihi poole. Et vabastada Ala deemonite soost.”
„See pole ühtsus, mille säilimine sõltub ühest mehest,” lausus Par’chin. „Kõik me oleme surelikud.”
„Minu loodud ühtsus ei lagune hõlpsasti,” kostis Jardir.
„Tõsi või?” küsis Arlen. „Everami Kingitust külastades avastasin ma nii mõndagi, Ahmann. Põhjamaa hertsogid on sinu rahva kõrval köömes. Sinu dama’d ei hakka kuuletuma Jayanile. Ega sinu Sharum’id Asome’ile. Ainuski mees ei hakka kuuletuma Ineverale, ja sinu Damaji’d pigem tapaksid üksteist kui einestaksid koos laua taga. Mitte keegi ei saa troonile istuda kodusõjata. Sinu kallihinnaline ühtsus mureneb nagu liivaloss.”
Jardir tundis, kuidas lõuapärad tõmbuvad pingule. Ta kiristas raginal hambaid. Par’chin rääkis muidugi õigust. Inevera nutikus valitseb olukorda mingi aja, ent kauaks ei tohi ta kaduda, muidu pöördub tema vaevaga sepistatud armee juba Sharak Ka alguses enda vastu.
„Ma ei ole veel surnud,” ütles Jardir.
„Ei, aga lähemas tulevikus ei pääse sa koju,” lausus Par’chin.
„Kohe näeme, Par’chin.” Vähimagi hoiatuseta sirutus Jardir krooni kaudu ja ammutas ägedalt Par’chini võlujõust. Ootamatult tabatud Par’chini auras lahvatas jahmatus, selle kuju moondus, kui Jardir saagi napsas.
Vägi kohises Jardiri kehas, ravitses lihaseid ja luid, muutis ta tugevaks. Painutuse peale kärisesid sidemed ta rinnal ja purunesid lahased säärtel. Ta viskus voodist, ületades silmapilkselt toa.
Par’chin tõusis parajasti kaitsele, kuid see oli Sharum’i kaitse, Sharik Horas koolitamata. Jardir