verest välja. Varem oli ta näinud, et hädaohtu sattudes ilmutab too mees argust. Kuid siin oli käimas kauplemine, ja Abban teadis seda.
Abbanil on argpüksi süda, oli Ahmann kord rääkinud, ent kui tingimine algab, jätab tema teras Sharum’idki häbisse.
Abban naeratas ja noogutas. „See on nõnda, Damajah. Aga teie pole mitte väiksemas kitsikuses. Kui kaua lasevad Damaji’d teil abikaasata istuda seitsme astme tipus? Solvangut, et naisterahvas istub neist kõrgemal, pole nad iial hästi talunud.”
Inevera tundis, kuidas lõug hakkab pingule tõmbuma. Millal söandas viimati keegi peale abikaasa temaga niimoodi kõnelda? Ja veel khaffit. Tal oli himu murda mehe teine jalg.
Kuid häbematuse kiuste puhus sõnade sulatõde Ineverast üle nagu tuul.
„Seda enam on mõtet liit sõlmida,” ütles ta. „Me peame õppima usaldama, nagu Ahmann käskis, muidu võime varsti mõlemad minna üksildasele teekonnale.”
„Mida te minult soovite?” küsis Abban.
„Sa kannad mulle ette, nagu kandsid mu abikaasale,” jätkas Inevera. „Tood oma pügalpulgad ja plaanid minu kätte, enne kui Damaji nõukogule esitad.”
Abban kergitas kulmu. „Ja tasu?”
Inevera naeratas läbi suud katva õhkõrna loori. „Kaitse, nagu öeldud.”
Abban kõhistas. „Andestust, Damajah, aga teie käsutuses on minust vähem sõdalasi, ning kui mõni Damaji või teie pojad otsustavad mind lõpuks kõrvaldada, ei piisa kaitseks sellestki.”
„Minu käsutuses on hirm,” väitis Inevera. „Mu pojad kardavad mind. Damaji’d samuti.”
„Jah, nad kartsid teid,” möönis Abban, „ent kaua see hirm kestab, kui Pealuutroonile maandub uus taguots? Ülim võim kipub mehi vapraks tegema.”
„Ülim võim on vaid Everami päralt.” Inevera tõstis arbud. „Ahmanni äraolekul olen mina Tema hääl Ala pinnal.”
„Sellega ei osta kolmedrakist korvigi,” ütles Abban.
Ehkki see väljend oli Krasias levinud, ehmus Inevera ikka. Tema ema oli korvipunuja, kel oli basaaril edukas äri. Küllap lävis Abban – kes kontrollis Everami Kingituses poolt kaubandust – ka Manvah’ga, Inevera aga oli väsimatult töötanud selle nimel, et ta pere jääks tundmatuks, turvaliselt eemale poliitikast ja intriigidest, mis valitsesid tütre maailma.
Olid need pelgad sõnad või peen ähvardus? Kasulik või mitte, pere kaitsel tapaks Inevera Abbani kõhkluseta.
Jälle kahetses ta, et ei näe meeste ja naiste südamesse, nii nagu nägi tema abikaasa. Ehkki paviljoni jämedad lõuendriidest seinad võimaldasid ähmaselt näha khaffit’i aurat, olid vahelduvate värvide õrnalt teisenevad mustrid, mida Ahmann luges hõlpsasti kui sõnu paberil, temale salakeel.
„Sa avastad, et mu häälel on arvatust suurem kaal,” ütles Inevera.
„Juhul kui teil õnnestub oma seisund kindlustada,” möönis Abban. „Praegu arutame, miks mina teid selles aitaksin. Mitte iga mees Päästja õukonnas ei ole püstinarr, Damajah. Ma ei pruugi saavutada säärast mõju nagu Ahmanniga, kuid kaitset ja kasumit võiksin leida mujaltki.”
„Ma tagan sulle õukonnas alalise koha,” lausus Inevera. „Oleksid ihusilmaga tunnistajaks igale arengule, mille tulusid osavalt taskusse ahnitseda.”
„Juba parem,” ütles Abban, „kuid nuhke on mul kogu Päästja õukonnas. Rohkem, kui teiegi jaksate välja juurida.”
„Selles ära ole nii kindel,” hoiatas Inevera. „Aga hüva. Ma teen sulle pakkumise, millest sa ei saa keelduda.”
„Ah soo.” Mõte näis Abbanit lõbustavat. „Basaaril on taolised sõnad ähvardus, kuid uskuge, mind ei ole nii kerge heidutada, kui pealtnäha paistab.”
„Ei mingeid ähvardusi,” ütles Inevera. „Ega heidutusi.” Ta naeratas. „Vähemalt mitte jõulisi. Need olgu puhuks, kui sa meie lepingut rikud.”
Abban muigas. „Teil on minu jäägitu tähelepanu. Mida ihkab mu süda Damajah’ meelest üle kõige?”
„Sa ihkad jalga,” ütles Inevera.
„Mis?” Abban võpatas.
„Ma võin tervendada su jala,” seletas Inevera. „Otsekohe, kui soovid. Lihtlabane lugu. Sa võiksid kargu tulle visata ja lahkuda kahel tugeval jalal.” Ta pilgutas mehele silma. „Ehkki Abbani kelmusi teades usun, et sa lonkaksid nagu saabudeski ega annaks kellelegi aimu, kuni selles pole kasumit.”
Khaffit’i näol peegeldus kahtlus. „Kui see lugu on nii lihtlabane, miks ei ravinud dama’ting mind terveks jala purunemisel? Miks jätta mind lombakaks ja Kaji hõim ilma sõdalasest?”
„Sest tervendamine on hora võlukunstide seas kulukaim,” ütles Inevera. „Tollal puudusid meil loitsitud relvad, millega hankida lõputu varu alagai’de luid vajaliku väe rakendamiseks. Praegugi on konte tarvis puhastada ja töödelda – keerukas toiming.” Ta libistas sõrmega ringjalt mööda tassiserva. „Aastaid tagasi heitsime arbusid, et näha, kas sa väärid seda hinda. Tead sa, mida arbud vastasid?”
Abban ohkas. „Et minust pole sõdalast ja kulutus ei tasu ära.”
Inevera noogutas.
Abban vangutas pead, pettunud, kuid mitte üllatunud. „On tõsi, et te leidsite, mida ihkan. Ei saa salata, et mu süda on seda igatsenud.”
„Järelikult oled sa nõus?” küsis Inevera.
Abban hingas sügavalt sisse, nagu valmistuks kõnelema, aga hoidis hinge kinni. Viivu pärast hingas pahinal välja, seejuures justkui kahanedes. „Mu isa tavatses rääkida: Ära armasta midagi nii väga, et sa ei suudaks sellest tingimise käigus loobuda. Tean piisavalt muistsete aegade pajatusi, kus võlukunstil on alati hind, ja alati kõrgem, kui alguses tundub. Olen oma kargule toetunud kakskümmend viis aastat. See on osake minust. Tänan pakkumast, kuid paraku pean keelduma.”
Inevera ärritus tasapisi ega näinud põhjust seda varjata. „Sa paned mu kannatuse proovile, khaffit. Eks lase kuulda, mida ihkad.”
Abbani näole valgunud võidukas naeratus avaldas, et seda hetke oligi mees oodanud. „Ainult paari lihtlabast asja, Damajah.”
Inevera kõhistas. „Olen õppinud, et sinuga pole miski lihtlabane.”
Abban keeras pea viltu. „Teie suust tähendab see palju. Esiteks, teie pakutud kaitse peab laienema ka minu esindajatele.”
Inevera noogutas. „Loomulikult. Kuni nad minu huvisid ei kahjusta või neid ei tabata andestamatult kuriteolt Everami vastu.”
„Ja see peab hõlmama kaitset teie eest,” jätkas Abban.
„Mina kaitsku sind minu enda eest?” imestas Inevera.
„Kui me töötame koos” – Inevera märkas, et mees ei lubanud töötada tema heaks – „peab mul olema vabadus kõnelda avameelselt, elu pärast kartmata. Ka asju, mida te kuulda ei taha. Eriti selliseid asju.”
Ta räägib sulle tõtt, mida sa kuulda ei taha, olid arbud kord kuulutanud Ineverale ema kohta. Niisugused olid väärt nõustajad. Teistsugustel polnudki väärtust.
„Kokku lepitud,” ütles Inevera, „aga kui ma otsustan sinu soovitusi mitte järgida, toetad sa mu otsuseid sellegipoolest.”
„Damajah on tark,” nentis Abban. „Usutavasti ei talita ta pillavalt, kui olen maksumuse rehkendanud.”
„On see kõik?” küsis Inevera, teades, et ega ei ole küll.
Abban kõhistas taas ja valas teetassid uuesti täis. Õngitses vestitaskust põuepudeli ja lisas joogile sortsukese couzi’t. Seegi oli proovilepanek, teadis Inevera, sest Evejah keelas viina. Ta eiras kaupmehe liigutust. Inevera vihkas couzi’t,