Ichach Khanjini hõimust. Ichach oli nõukogule alati pinnuks silmas, kuid paljud Damaji’d noogutasid, Aleverak nende hulgas.
„Aus küsimus,” ütles eakas vaimulik, pöördudes näiliselt kogunenute poole, ehkki sõnad olid kahtlemata määratud Ineverale. Troonikandidaadil, kellena Ashan oli välja kuulutatud, polnud enam Damaji nõukogus kontrolli, ja mitte keegi ei julgenud vastu hakata, kui selle ameti võttis üle imetletud Aleverak. „Shar’Dama Ka ei kõnelnud oma juhiseid avalikult ega meie teada ka eraviisiliselt.”
„Ta kõneles mulle,” ütles ette astunud Ashan. „Vanakuu esimesel õhtul, kui Damaji’d troonisaalist hanereas lahkusid, palus mu vend, et võtaksin trooni, juhul kui ta langeb Alagai Ka’ga heideldes. Ma vandusin Everami nimel, muidu oleks Päästja mind hauataguses elus karistanud.”
„Valed!” õiendas Jayan. „Minu isa ei räägiks selliseid asju ja tõendeid sul pole. Auahnusest reedad sa praegu tema mälestuse.”
Ashani pilk tumenes. Ta oli noorukit tundnud sünnist saati, aga Jayan polnud eales söandanud teda kõnetada nii lugupidamatult. „Korda seda, poiss, ja ma tapan su, ole sa Päästja veri või mitte. Kui Ahmann oma palve esitas, vaidlesin ma sinu kasuks, kuid nüüd näen, et tal oli õigus. Sina pole õppinud alla vaatama Odatrooni trepi neljaltki astmelt. Pealuutrooni seitsmest saad sa pöörituse.”
Jayan langetas urinal oda ja ründas Ashanit, südames mõrvahimu. Damaji jälgis sugulast jahedalt ja kiretult, valmis tegutsema, kui Jayan on liiga ligi.
Inevera kirus endamisi. Sõltumata sellest, kes tapluse võidab, oleksid kaotajad mõlemad ning rahvas koos nendega.
„Aitab!” müristas Inevera. Ta tõstis hora võlukepi ja silitas nõtkete sõrmedega loitsumärke, kutsudes esile võlujõu purustava palangu, mis sööstis mehi lahutavasse marmorpõrandasse.
Lööklaine paiskas jalust nii Jayani kui ka Ashani, samuti mitu Damaji’d. Kuni tolm settis, valitses aupaklik vaikus, üksnes kivikilde pudenes tagasi põrandale.
Inevera tõusis püsti ja rapsas rüü rõhuka liigutusega sirgu. Kõigi pilgud olid nüüd temal. Hora võlukunsti saladustes vilunud Damaji’ting’id jäid tüüneks, ehkki säherdune sooritus polnud kellegi võimuses. Keset paksu marmorpõrandat haigutas kõrbenud auk, küllalt suur, et neelata inimene.
Mehed vahtisid pärani silmi, suu lahti. Vaid Ahmann ise oli iial toime pannud säherdusi vägitükke; kahtlemata oli arvatud, et kui abikaasa on läinud, laguneb Inevera võim varsti.
Selles suhtes muudeti parajasti meelt. Ainult Asome, kes oli vanakuu aegu olnud müüril ema väe tunnistajaks, säilitas külma verd. Temagi jälgis Ineverat, pilk rahulik ja aura loetamatu.
„Mina olen Inevera,” ütles ema, võimendatud hääl saalis kajamas. Nimi oli tähendusest tiine, otsetõlkes „Everami tahe”. „Everami Mõrsja ja Ahmann asu Hoshkamin am’Jardir am’Kaji Jiwah Ka. Nähtavasti unustasite mu abikaasa äraolekul, et mina olen Damajah. Minagi kuulsin Ahmanni käsklust Damaji Ashanile.”
Ta tõstis hora võlukepi kõrgele, silitas jälle elektronisse uuristatud loitsumärke, tekitades sedapuhku kahjutu valgushelgi. „Kes soovib siinkohal vaidlustada minu korraldust, et troonile istuks Ashan, astugu ette. Teistele andestatakse allumatus, kui te puudutate laubaga põrandat.”
Kogu saalis langesid mehed põlvili ja vajutasid laubad targu põrandale.
Kindlasti hellitasid nad ikka plaane, naisterahva ees põlvitamise alandusest tigedad, aga mitte ükski, isegi mitte Jayan, polnud sedavõrd narr, et talle säärase etenduse järel vastu hakata.
Mitte ükski peale muldvana Aleveraki. Kui summ põrandale laskus, sammus elatanud Damaji sirgel seljal saali keskele. Inevera ohkas sisimas, kuigi ei andnud sellest märku. Tal polnud vähimatki isu Damaji’d tappa, ent Ahmann oleks pidanud Aleveraki tapma aastaid tagasi. Võib-olla oli aeg see viga hüvitada ja lõpetada oht, mis ähvardas Belina vanimat poega Majit.
Ülejäänud hõimude alistamine oli olnud täielik. Vaid Aleverak oli taplusest Ahmanniga elusalt väljunud ja sellest lugusid jutustanud. Lahingus nii palju au pälvinud vanale mehele tegi Ahmann narril kombel erandi, mida ta teistele ei kinkinud.
Aleveraki surmatunnil tohib vanamehe järeltulija kutsuda Ahmanni Majah’ hõimust poja kahevõitlusse hõimu valitsemise nimel.
Küllap uskus Ahmann, et Maji kasvab suureks sõdalaseks ja võidab, kuid poiss oli alles viieteistkümnene. Iga Aleveraki poeg suudaks noore võistleja raskusteta tappa.
Aleverak kummardas sügavalt, nõnda et habeme ja põranda vahet oli tolli jagu. Kaheksakümnendates aastates mehe juures avaldas selline sujuvus muljet. Räägiti, et lahingus Pealuutrooni astmete pärast oli Aleverak olnud Ahmanni rängim katsumus. Ahmann oli Damaji’l käsivarre küljest rebinud, ent seegi ei külvanud tema südamesse hirmu. Polnud üllatav, et sarnaselt ei kõigutanud teda ka Inevera võlujõupalang.
„Pühitsetud Damajah,” alustas Aleverak, „palun võtke vastu mu vabandused, et kahtlesin teie ja samuti Damaji Ashani sõnades, kes on Kaji rahvast ja Damaji nõukogu juhtinud auga ja kiiduväärselt.” Ta heitis pilgu Ashanile; too noogutas, püsides troonitrepi jalamil.
„Kuid tiitli loomisest saadik pole ainsatki Andrah’d ametisse määratud,” jätkas Aleverak. „See ei sobi kokku meie pühade kirjade ega tavadega. Kes soovib kanda kalliskividega turbanit, trotsigu ülejäänud Damaji’de väljakutseid, sest nendelgi on õigus trooni taotleda. Ma tundsin Hoshkamini poega hästi ega usu, et ta oleks selle unustanud.”
Ashan kummardas vastuseks. „Austatud Damaji’l on õigus. Shar’Dama Ka juhtnöörid olid, et ma ei kõhkleks tiitli taotlemisel ja tapaksin igaühe, kes seisab mu teel troonile, enne kui Damaji’d julgevad mõrvata tema dama’dest pojad.”
Aleverak noogutas ja pöördus, vaatas Ineverale silma. Kui naine väge näitas, oli temagi viivuks külmaverelisuse minetanud, kuid valitses end taas, aura ühtlane ja ilmetu. „Ma ei vaidlusta teie sõnu, Damajah, ega ka Päästja korraldust, aga et hõimud tunnustaksid uut Andrah’d, tuleb au sees hoida meie tavasid.”
Inevera avas suu, kuid Ashan kõneles esimesena. „Muidugi, Damaji.” Ashan kummardas ja pöördus teiste Damaji’de poole. Tava järgi tohtisid nood väljakutse esitada ükshaaval, väikseima hõimu juhist alates.
Inevera oleks tahtnud mehi keelata. Soovinud oma tahte peale suruda, selle vägisi kehtestada. Ent meeste uhkusel ei saanud lakkamatult tallata. Ülejäänud Damaji’dest paarkümmend aastat noorem Ashan oli ehtne sharusahk’i meister. Ineveral tuli loota, et too suudab trooni kätte võidelda, nagu suutis Ahmann.
Damaji’dest ei hoolinud Inevera põrmugi – igaühest selles kambas oli rohkem tülinat kui tolku. Enamikust neist eelistanuks ta vabaneda ja lasta oma liignaistel hõimusid Ahmanni dama’dest poegade kaudu otse valitseda.
Muretsema pani vaid Aleverak, aga Maji võidu muldvana Damaji järeltulijate üle võib tagada hora võlukunst.
„Damaji Kevera Sharachi hõimust,” hõikas Ashan. „Soovid sa esitada mulle väljakutse kalliskividega turbani pärast?”
Kevera, kes põlvitas alles, käed põrandal, istus kandadele, et Ashanile silma vaadata. Kuuekümnendates aastates Damaji oli ikka veel turske. Tõeline sõdalasvaimulik.
„Ei, Damaji,” ütles Kevera. „Sharachi hõim on Päästjale ustav, ja kui tema tahtis kalliskividega turbani sulle anda, ei takista me sind.”
Ashan noogutas ja hõikas järgmist Damaji’d, aga vastus jäi samaks. Paljud olid musta turbanit kandes lodevaks muutunud, neist poleks olnud Ashanile vastast, ning teiste ustavus kuulus Ahmannile või vähemalt kardeti tema naasmist. Põhjus oli erinev, kuid sedamööda, kuidas Ashan hõimud läbi käis, otsustasid kõik mehed mõõduvõtust loobuda.
Kuni tuli Aleveraki kord. Vana ühekäeline vaimulik astus viivitamatult ette, tõkestas Ashani tee troonitrepile