maagiliste vormelite kogu. Peale tekstide oli kastis mitmesuguseid esemeid, nagu neli võlukepikest, Osirise amulett, ahvi kujuke ning maskiga naise kuju, kes hoiab kaht madu; neid esemeid kasutati ilmselt avalikel esinemistel (Gardiner, 1955).
Tiitlile „ettelugeja-preester” lisati sageli teinegi, mille algne tähendus oli „juht” (hri-tp). Aja jooksul hakkas see tähendama aga „maagi”; nii on see ka piiblis (Vana Testamendi hartummim: vrd Gardiner, 1938).
Abydoses asuv Džau hauakamber (6. dünastia, u 2200 a eKr) aitab meil mõista kirja tundmise ja kasutamise erinevaid tasandeid. Džau oli jumalike kirjarullide kirjutaja, kuninglike aktide kirjutajate ülem, ettelugeja-preester ja „juht” (hri-tp). Esimene tiitel näitab tõenäoliselt Džau oskust kasutada hieroglüüfe (püha piltkirja), teine hieraatset tarbekirja15. Tiitlid „ettelugeja-preester” ja „juht” tulenevad Džau esimesena mainitud oskusest ning lubavad tal kasutada hieroglüüfkirjas koostatud tekste rituaalsetel eesmärkidel. Memphises asuva Hentika hauakambri raidkirjas öeldakse, et „see salajane (või „eraldatud”) kiri on kirjutatud hieroglüüfidega (vastavalt) ettelugeja-preestri oskusele”, „kes õppis kõiki kirjaviise jumalike kirjaviiside majas (hieroglüüfkirjas tekstide raamatukogus)”.
Ametnik Kaaper, kes elas 5. dünastia valitsusajal (u 2400 a eKr) ja kandis mitmeid uhkeid kirjutaja-seisuse tiitleid („valitsuse kirjutaja, lapiliste lehmade karja kirjutaja, dokumentide osakonna (arhiivi?) kirjutaja, riigi kirjutajate inspektor, kuninglike (eri maadesse saadetud) ekspeditsioonide kirjutaja”), märgib, et ta oskab kasutada ainult hieraatset kirja. Memphise perioodil oli see ainus aruandluses kasutatav kirjaviis, mida näitab suurepäraselt Abusiri arhiiv – 5. dünastia vaarao Isesi (Asosi) valitsusajast pärinev tähtis dokumentide kogu. Arhiivist selgub, et kirjutajaid oli palju ja et nende hulgas valitses kindel hierarhia ja spetsialiseerumine nagu teisteski, vähem mõjukates valdkondades. Kirjutamisoskuse kõrval oli tähtis ka arvutamisoskus. Ei tohi unustada, et osa kirjutajaid olid ametnikud, kes kontrollisid kogu maa majandust, märkisid üles tulud, pidasid arvet toodangu üle ning jaotasid ressursse. Tundub, et sel ajajärgul leidus ka kirjutajaid, kes töötasid ametnike ja preestritena, kuid ise kirjutama ei pidanud. Nagu märgitakse sarkofaagitekstides (I 14 b-c): „Sinu pärast tõusevad ametnikud ning sinu pärast värisevad kirjutajad, kes (istuvad) oma mattidel sinu ees”. Püramiiditekstides (490–491) kirjeldatakse ühe alama kirjutaja tööd: „Ta avab oma papüürusekastid, murrab lahti korralduste pitserid, pitseerib kirjarullid, saadab teele oma väsimatud käskjalad”. Sama võib lugeda sarkofaagitekstide (992) vormelis „saada Thoti arhivaariks ning avada tema aktide sisu: ma avan selle, mis on tema (kohtumõistmise) all, murran savipitseri tema kirjutistelt, avan jumala kirjutiste hoidla, võtan papüüruserullid välja” (Schott, 1954).
Tundub, et Abusiri papüürustel nimetatud tiitlid käivad üksnes valitsemisdokumentide koostajate kohta, kes kasutasid hieraatset kirja. See kinnitab pärimust, mille kohaselt kirjutamine võeti valitsusaparaadis kasutusele juba vaaraode riigi algusaegadel (Posener-Kriéger, 1976). Mitmesuguste administratiivsete ülesannete rohkus kajastub ka hauakirjades Memphise suures nekropolis, kuhu on maetud tsentraliseeritud riigi raamatupidajad (Junker, Giza).
Siiski tehti vahet „arhiivi kirjutajal” ja „jumalike kirjarullide arhiivi kirjutajal”, kes kirjutas ilmselt hieroglüüfides. „Jumalike kirjarullide arhiivi” kaitsja oli jumalanna Sešat. Abydoses asuva Seti I hauatempli seinamaal väljendab ilmekalt selle jumalanna seost „vaarao saatuse kirjutamisega” ning hieroglüüfide muistse väega. Ta lausub järgmised sõnad: „Minu käsi kirjutab talle pikka iga nagu see, mis väljub Ra suust (nii samastatakse kirjutatud ja väljaöeldud sõnad); kirjutussuled on igavik, tint on aeg, tindipott on arvutud juubelid.”
Inimesed, kes kandsid tiitleid nagu Džati, „jumalike sõnade (hieroglüüfide) saladuste (arhiivi salakirja) eesseisja”, või Tii, „jumalike sõnade (hieroglüüfide) salasõnade saladuste eesseisja”, või Nefer, Ptahuaš, Kaenra ja Ptahhotep, „jumaliku kirjarulli kirjutajad”, olid kõik samal ajal „ettelugejad-preestrid”. Nad elasid 5. dünastia valitsusajal (u 2400–2300 a eKr) ja olid eelpool nimetatud ettelugeja-preestrite eelkäijad.
Kirjutajaameti ülesannete mitmekesisus kanti mõistagi üle ameti kaitsejumalusele Thotile, kes kujunes jumalate-maailmas hädavajalikuks ühiskondlikuks tegelaseks. Kuujumal Thot seondus kõigega, mis kuulus intellektuaalsesse sfääri: ta lõi keeled ja kirja, eelkõige hieroglüüfid (mdw-ntr, „jumala sõnad”), kuid ka hieraatse kirja (md’t, „papüüruse(kiri)”). Samuti lõi ta kõik selle, mida keele ja kirja kaudu edasi antakse: teaduse ja maagia ning kõik ametid, millesse pääses teadmiste abil. Hilisemal perioodil tähistas paavian (Thoti püha loom) kirjalikus tekstis sõna „kirjutaja”. Thot oli jumalate kirjutaja ja „ettelugeja-preester”, raamatute autor (eriti maagia-teemaliste). Samuti oli ta väärikas jumalate vesiir. Need omadused kajastuvad tüüpiliselt ühes Ramseste perioodi jutustuses, milles kirjeldatakse episoode Horose ja Sethi müüdist ning sissejuhatuses kujutatakse „Surnuteraamatu” südame kaalumise stseeni jumalate kohtu ees. Jumalate ühiskonnas vastandus Thot jumal Ptahile, muistsele käsitööliste ja kunstide kaitsjale. Ka käsitöölistel oli riiklikus organisatsioonis tähtis osa ning oma oskustega eristusid nad tavaliste töötegijate massist. Arvatavasti sai Thotilt kirjakunsti kaitsja funktsiooni Teeba jumal Honsu, kes oli samuti kuujumal.
Memphise perioodil kujutati kirjutajaid tihti kunstis, nii reljeefidel kui ka skulptuurina (mõelgem näiteks istuva kirjutaja kujule). Kirjutaja õilis amet oli ainus, mis III aastatuhandel eKr kunstnike tähelepanu köitis. Ta istus rätsepaistes maapinnal, ülakeha sirge, papüüruserull süles ning mõnikord sulg paremas käes. Nii rõhutatud tüsedus kui ka kõik muu viitab kirjutaja ameti tähtsusele. Tema kujutamisviis näitab muu hulgas seda, et kirjutaja oli isik, kes kirjutas tindiga papüürusele, aga mitte kirjakunsti teoreetik (see oli ilmselt „ettelugeja-preester”) või käsitööline, kes oskas (korrektseid) raidkirju luua. Siiski teame juhtumeid, kus kirjutaja oli kandnud oma käega hauakambri seinale „minu isale ja armastatud naisele” ning ühel juhul seisis hauakirjas: „Selle tegi tema abikaasa, kuninglike aktide kirjutaja”. Seega pidid need inimesed valdama nii hieraatset kui ka hieroglüüfkirja.
Mõistagi oli üks kirjutaja ülesandeid „tõlkida” raidkirju valdavale osale rahvast, kes ei osanud lugeda (ega kirjutada). Mõnede Vana riigi lõpus rajatud hauakambrite sissepääsudel on kiri: „Teda armastab kuningas, armastab ka Osiris, Läänekaare elanike Valitseja ja Osiris, Busirise Isand: iga kirjutaja, kes loeb (valjusti ette), iga inimene, kes kuulab, iga tõeline preester, kes jälgib (s.t loeb vaikselt), (kui) öeldakse: „Kiidetud olgu Osiris ja au Anubisele, kes seisab oma mäel, püha maa isandale, Senetitesele, õigeksmõistetule” (Cairo CG 20017).
See näitab, et kirjutamine polnud enam eesmärk omaette ega otseselt seotud sõnumi „läkitaja” tahtega, vaid kesksele kohale oli tõusnud sõnumi „vastuvõtja”. III aastatuhande lõpuks eKr oli aeg küps suurteks muutusteks, mille tõi kaasa Keskmise riigi periood, ning mis jõudsid lõpule II aastatuhande jooksul eKr. Haritud ja jõukaid inimesi oli tekkinud juba nii palju, et ellu kutsuti koolid, mille tagajärjel suurenes kirja ja raamatute tähtsus ning kirjutajad tõusid erilisse soosingusse. Aristokraadid tavatsesid teispoolsusse kaasa võtta üleni tekstidega kaetud sarkofaage; nende tekstide lugemine või retsiteerimine pidi aitama lahkunuid, kes olid niimoodi suletud tõelisesse võlulaekasse.
Kuid egiptlased ei hinnanud üksnes religioosseid tekste. Palees soositi ka teatud ajaviitekirjandust, millel oli kergelt õpetlik alatoon. Nii kirjutati moraliseerivaid teoseid ja jutustusi, mille autoritel olid tähelepanuväärsed stilistilised ambitsioonid. Kirjutaja arenes „kirja loojast” „tekstide loojaks”. Tekstid aga nõudsid kirja ranget kodifitseerimist. Nii Prisse’i papüürusel, millel on Ptahhotepi „Elutarkuse” täielik tekst, kui ka Ermitaaži papüürusel, millel on kirjas „Merehädalise jutustus” (ilmselt vanim säilinud kirjanduslik käsikiri), on loo lõpus märge, et tekstid on kopeeritud täpselt nii, nagu (teisel papüürusel) „kirjas oli”. Teksti ei kirjutatud enam lihtsalt mälu järgi üles, nagu oli toimitud varem.
Siitpeale kirjalike dokumentide hulk mitte ainult ei suurenenud, vaid need muutusid