pidi ta ise endaga toime tulema. Väga tõenäoliselt lasi ta enamikul juhtudel lihtsalt loodusel teha oma tööd. Ta võis ka kasutada tundmatu päritoluga traditsioonilisi ravimeetodeid, mida nagu tänapäevalgi antakse põlvest põlve suuliselt edasi. Juhul, kui tal õnnestus leida midagi, millega tasuda, võis ta pöörduda kohaliku või rändravitseja poole. Nii üks kui teine vaatas kõigepealt oma ravimiraamatut ning seejärel soovitas määrida mädanevat haavandit traditsioonilise seguga köömnetest ja kassi väljaheitest või juua kirjutaja uriinist ja härja sapist segatud jooki. Ravitseja kinnitas kergeusklikule talupojale (kellele, nagu ka tänapäeva fellahile, meeldisid arsti ettekirjutused), et nende ravimite mõjusust on proovitud tuhandeid kordi.
Talupoja kannatusi ja vaevu annab lühidalt edasi kirjavormis jutustus, mis koostati Uue riigi lõpus, umbes aastal 1100 eKr. Selles on juttu ametist tagandatud Heliopolise preestri Wermai seiklustest ja elu keerdkäikudest. Preester ise on aga samal ajal nii jutustuse autor kui ka selle kangelane. Pärast ametist tagandamist ja linnast pagendamist rändab Wermai mööda maad ringi. Viimaks asub ta elama Niiluse läänekaldal suures oaasis asuvasse vaesesse külla, kus teenib elatist põllumehena: tema maatükk on kõrbe serval ning on pooleldi muld ja pooleldi liiv. Koha valitsejaks on jõhker ülevaataja (omdah ehk tänapäeva Egiptuses külavanem) ja tema julmad käsilased. Kohalikud talupojad elavad rasket ja haletsusväärset elu, paljud neist nälgivad. Jutustuse autor pole ise kuu aega ühtegi viljatera näinud. Kes iganes pöördub ülevaataja poole mõne palvega, see aetakse kohe minema; kes aga julgeb kaevata, seda püüavad ülema käsilased meelituste ja keelitustega vaigistada. Ülevaataja ise ei kõhkle andmast kaebuste lõpetamiseks tühje lubadusi. Rahvale on peale sunnitud kõikvõimalikud piirangud. Natuuras makstav palk on väike. Samas üritavad võimukandjad talupoegadest veelgi rohkem välja pressida, jagades neile liig väikesi viljaportsjoneid ning makstes neile palka valemõõtude järgi. Wermai jutustab mõõdust, mis oli silmanähtavalt „lühem”: nimelt oli see tervelt kolmandiku võrra väiksem, kui oleks pidanud.
Maksud on väljakannatamatud ning need, kes ei suuda oma osa tasuda, heidetakse vanglasse. Ka Wermai on hädas, sest maksud on liiga kõrged ja tal ei õnnestu neid õigeks ajaks kokku saada. Kurikaval ülevaataja kaebab Wermai kohalikku kohtusse ning süüdistab teda maksude tasumisega viivitamises. Olukord muutub lootusetult halvaks ning ahastuses katkestavad talupojad saagikoristuse, hülgavad isegi parimad põllumaad ja põgenevad. Külavanem on võimetu, ta ei saa midagi teha põgenike kinnipidamiseks ning „mässajate” taas adra taha sundimiseks.
Võimalik, et aeg-ajalt tekkisidki sotsiaalsete rahutuste perioodid, mil alaliselt rõhutud ja tõrjutud, puudustkannatav tööliskond ei suutnud enam viletsust välja kannatada ning valas oma tundeid välja vägivallatsedes, röövides, laastates maad ning pöörates vaeste ja rikaste elukorralduse pahupidi:
Vaata, Niilus ujutab üle, aga keegi ei künna sellepärast,
igaüks ütleb: „Me ei tea, mis riigis on juhtunud.”
Vaata, südametes on vägivald ja taud laastab maad,
kõikjal voolab veri ja valitseb surm.
Varatu on nüüd rikas;
see, kellel polnud sandaale, on nüüd varakas.
Ülikud hädaldavad, vaesed aga rõõmustavad.
Sellel, kellel polnud härjarakendit, on nüüd terve kari.
Iga linn ütleb: „Tulge, vabastame end oma valitsejatest.”
Vaata, igaüks on kaotanud juukseid
ja võimukandjat ei saa enam vaesest eristada.
Kui see kirjeldus pole puhtalt kirjanduslik väljamõeldis, nagu on arvatud, siis on igati põhjust oletada, et talupojad ühinesid üldise ülestõusuga ning jagasid ühist saatust mässajatega. Oli kuidas oli, kuid niisugused pursked (kui neid üldse esines) võisid olla sama kasutud kui lootusetud jõupingutused, mida teeb õlekõrrest haarav uppuja. Neil polnud mingit tagajärge. Pikemas perspektiivis säilis status quo ante8 muutumatuna koos kõigi alaliste probleemidega ning talupojad elasid sama haletsusväärset elu edasi.
Lakkamatu raske töö, näljapajuk, puudus, viletsus, nälg, kroonilised haigused, ebatervislikud elutingimused, jõhkrad isandad, ränk maksukoorem – need kurvad tõsiasjad, mis saatsid talupoega hällist hauani, olid juba üksikultki piisavalt rasked. Kõik kokku rõhusid need aga talupoja keha ja hinge niivõrd, et muutsid ta otsekui ikke all ägavaks härjaks, kes on alistunud, kannatlik, arglik ja tuim. Talupojad mõistsid, et ellujäämiseks peavad nad võitlema ja tegema rasket tööd ning kannatasid. Niisugune oli nende saatus, paremat nad ei tundnud. Väljaspool seda tõelisust ei olnud neil mingeid väljavaateid ja nad ei otsinudki neid. Kui keegi olekski seda teinud, oleks ta jooksnud peaga vastu seina.
Kuna talupoegadele maksti töö eest näljapalka, polnud neil kunagi vahendeid ega võimalust oma olukorda parandada või paremaid teenimisvõimalusi leida. Elu ilma lootuseta paremale tulevikule, aheldatud eluks ajaks ühiskonnaredeli kõige alamale astmele – niisugused olid talupoegade piinarikka eksistentsi traagilised raamid. Kuid kas nad ise nägid seda niimoodi? Talupojana sündinu oli määratud talupojaks jääma ning selleks ta oma elupäevade lõpuni jäigi: näljast poolsurnud alandlikuks orjaks, isikliku tahteta käsualuseks, keda võis siia-sinna lükata ning isegi peksta. Talupoeg oli kõigi poolt põlatud elusolend, kellele keegi kaasa ei tundnud.
KÄSITÖÖLINE
Sissejuhatus
Käsitöö on midagi enamat kui lihtsalt kunst. Selle tekkest mingi teatud kultuuri raames annavad arheoloogile tunnistust muistised ning ajaloolasele ühiskonna struktuuri muutumine. Kõigepealt tekivad oskused, mille abil inimesed õpivad looma ja teostama. Tänu oskustele hakkavad valmima kunstilise väärtusega teosed. Nende suurepärane kvaliteet näitab seda, et autorid olid spetsialiseerunud vaid ühele alale. Esiajaloo uurijad näevad selles tõendit rangest ühiskonnasisesest tööjaotusest, mis võimaldas iga ala esindajal pühendada oma tööle piisavalt aega. Niisugune süsteem kehtis Egiptuses juba õige varakult enne ühtse riigi loomist.
Varase ajastu käsitööliste töökodadest ja töövõtetest annavad mingi ettekujutuse töövahendid: näiteks töökodade sisseseaded kivist nõude tahumiseks, tulekivi töötlemiseks, savinõude valmistamiseks jne. Lisaks saame uurida valmistooteid ning käsitööliste hauakambreid, mida on võimalik kindlaks teha neis leiduvate tööriistade järgi.
Esimeste dünastiate ajajärk pakub käsitööliste kohta rohkem tõendusmaterjali. Nüüd on tegemist juba suurtes linnalistes keskustes tegutsenud käsitööliste gruppidega, mis olid arvukamad ja kindlamini koondunud kui varasemal ajal. Niisugusteks linnadeks olid pealinn Memphis; Hierakonpolis ja Buto (dünastiate-eelsel ajal vastavalt Ülem- ja Alam-Egiptuse pealinnad); Elephantine, Edfu, Al-Kab, Abydos ja mitmed teised. Need käsitöö- ja ehituskeskused kujunesid välja juba Egiptuse ajaloo alguses, samuti nagu kanalitevõrk, millest hakkas sõltuma kogu maa majandus. Ning sarnaselt kanalitevõrgule pakuvad ka käsitöökeskused vaid kaudset informatsiooni inimeste kohta, kes seal töötasid.
Esimesi teateid käsitööliste ja püramiidiehitajate organisatsiooni ja elatustaseme kohta saame tööliste eluasemetest, eriti alates 4. dünastiast. 5. ja 6. dünastia aristokraadid lasid kujutada töölisi oma hauakambrite seintel ning sealt leiame juba mitmesugust informatsiooni oskustööliste ühiskondliku ja professionaalse tausta kohta. Samadele aristokraatidele meeldis näha oma hauakambrites raidkirju, mis rääkisid sellest, kuidas nad täitsid edukalt vaarao antud ülesandeid. Nende hulka kuulusid ka ehitusprojektid ning uurimisretked kaugematesse karjääridesse ja kaevandustesse, millest antakse kohati üsna üksikasjalikke kirjeldusi. Uurimisretkedest Egiptuse piires või ka naabermaadesse annavad tunnistust kohapealsed kivitöötlemise jäljed, tööliste osmikute jäänused ning juhuslikud grafitid.
Aja jooksul täiendasid juba mainitud muistiseid muudki allikaliigid. Näiteks Keskmise riigi ajal lisandusid mälestiste varemetele, elamutele, töökodadele, hauakambrite stseenidele ja grafititele ka mõnede ehitusplatside arhiivid. Nende sisu oli erinev, kuid enamasti