teda ülimal määral, kiitis teda väga ning ta iha kasvas seda suuremaks, mida enam ta veendus, et markiis ületab kõik ta ootused. Kui ta mõnda aega oli puhanud tema vastuvõtuks rikkalikult ehitud tubades, saabus lõunatamise tund ja kuningas ning markiis istusid ühte lauda, kuna teisi nende seisuse kohaselt teistes laudades teenindati. Maitstes rohkearvulisi üksteisele järgnevaid roogi, kalleid ja peeni veine ning silmitsedes aeg-ajalt heameelega ilusat markiisi, tundis kuningas ülimat mõnu. Kui aga üks roog teise järele ette kanti ja ükski neist kõige mitmekesisuse juures muust polnud valmistatud kui kanalihast, hakkas kuningas kuidagi imestama. Ta teadis väga hästi, et selles maanurgas, kus ta viibis, pidi igasuguseid metslinde külluses olema; pealegi oli ta markiisile oma tulekust küllalt aegsasti ette teatanud, et sel võimalus oleks olnud jahti korraldada. Siiski surus ta oma imestuse selle kõige üle alla ja tegi juttu ainult kanadest.
“Kas siin maal,” pöördus ta lõbusalt markiisi poole, “kasvavad ainult kanad ja mitte ainustki kukke?”
Markiisile, kes küsimuse mõttest väga hästi aru sai, paistis, et jumal ise on ta soovile vastu tulnud ja paraja juhuse andnud oma mõtteid avaldada, ning ta vastas julgelt kuninga poole pöördudes:
“Ei, teie kõrgus. Kui siinsed naised oma riiete ja lugupeetavuse poolest teistest naistest veidi erinevad, on nad siiski samasugused kui mujal.”
Seda kuuldes sai kuningas väga hästi aru kanadest valmistatud lõuna põhjusest ja sõnade varjatud mõttest. Ta nägi, et on mõttetu säärase naise juures sõnu kulutada ja pole siin kohane ka mingit vägivalda tarvitada. Ta pidas kõige targemaks ja oma aule kõige paremaks kustutada tuli, mis tas halva tagamõttega nii ootamatult lõkkele oli löönud. Jättes sinnapaika kõik lootused, jätkas ta lõunatamist vaikselt ega teravmeelitsenud enam markiisiga, kartes ta vastuseid. Lõuna lõpetanud, katsus ta oma pakilise ärasõiduga siiatuleku tagamõtet varjata, tänas osutatud au eest, ja jättes markiisi jumaliku kaitse hoolde, asus otsekohe teele Genua poole.
KUUES NOVELL
Kui markiisi vooruslikkus ja prantsuse kuningale antud oivaline õppetund üldist heakskiitu oli leidnud, hakkas Fiammetta kõrval istuv Emilia kuninganna soovil julgelt rääkima:
Ka mina ei tahaks vaikida sellest, kuidas üks tubli ilmalik inimene naljaka, kuid hästi tabava lausega ihnet munka pilkas.
Kallid daamid, sellest pole kaua tagasi, kui meie linnas elas üks munk-minoriit, jõleda ketserluse inkvisiitor, kes tahtis paista pühana ja innuka ristiusu pooldajana, aga otsis nagu kõik teisedki mungad võrdse agarusega nii nõdrausulisi kui ka neid, kel on raske kukkur. Ses oma agaruses sattus ta kord ühele korralikule mehele, kel oli rohkem raha kui mõistust. Sõprade keskel viibides oli sellel, mitte küll usunõtrusest, vaid lihtsalt purjus või liiga lõbusas tujus olles, üle huulte libisenud lause, et tal on nii head veini, et isegi Kristus seda jooks. Vaevalt oli inkvisiitor seda kuulda saanud, kui ta – teades, et sel mehel on suuri mõisaid ja tubli kukkur – tema vastu suurima kiiruga cum gladiis et fustibus ränka protsessi alustas. Ta ei lootnud, et mehe uskumatus selle tagajärjel kahaneb, küll aga, et selle floriinid tema pihku ilmuvad, ja nii see oligi. Ta laskis mehe enda juurde kutsuda ja küsis, kas on õige, mis tema kohta räägitakse. Lihtsameelne mees vastas, et on õige küll, ja jutustas, kuidas asi tõepoolest oli olnud. Selle peale vastas püha inkvisiitor, kes austas üle kõige püha Giovanni Barbadorot:
“Niisiis oled sa Kristuse teinud joodikuks ja heade veinide sõbraks, nagu oleks ta Cinciglione või mõni teine teie viinaninadest ja kõrtsihulgustest? Nüüd aga räägid sa alandlikku juttu ja tahad näidata, et asi on tühine. Pole aga sugugi nõnda, nagu sulle paistab. Kui me tahaksime sinuga nõnda talitada nagu kohustus meilt nõuab, siis oled sa tuleriita ära teeninud.”
Niisuguste ja paljude teiste sõnadega kõneles ta ähvardavat nägu tehes tolle mehega, nagu seisaks ta ees hinge surematust eitav Epikuros ise. Lühikese ajaga suutis ta süüalusele niisuguse hirmu peale ajada, et mehikesel tuli selleks, et inkvisiitor tema peale halastaks, mõne vahetalitaja abiga ta käsi võida püha Giovanni Boccadoro salviga, mis on hea rohi vaimulike ihnutsemise katkutõve vastu, eriti minoriitide juures, kes ei tohi rahasse puutuda. Kuigi Galenos sellest salvist kuskil oma arstiraamatutes pole rääkinud, tarvitas inkvisiitor seda tõhusat rohtu nii ohtrasti, et tuleriit, millega mehikest ähvardati, muutus armulikul kombel patukahetsusristiks. Ja nagu seisaks mehel ees ristiretk üle mere ja et selle lipp ilusam oleks, tuli tal seljal kanda kollast ristimärki mustal taustal. Kui inkvisiitor raha kätte oli saanud, hoidis ta süüalust mõned päevad enese lähedal ja määras talle meeleparanduseks kohustuse igal hommikul käia Püha Risti kirikus jumalateenistusel, lõuna ajal aga tema juures ennast näitamas. Ülejäänud ajal võis ta teha, mis ta ise soovib.
Kõike seda täitis patukahetseja usinalt, aga ühel hommikul juhtus ta jumalateenistusel kuulma järgnevaid evangeeliumi sõnu lauldavat: “Teile tasutakse sajakordselt ja te pärite igavese elu.” Need sõnad pidas mees täpselt meeles. Kui ta korralduse kohaselt lõuna ajal inkvisiitori juurde ilmus, leidis ta selle lauas istumas. Inkvisiitor küsis, kas ta hommikul jumalateenistusel käis. Mees vastas kohe jaatavalt. Seepeale küsis inkvisiitor:
“Kas sa seal vahest midagi kuulsid, mis sinus kahtlust võis tekitada või mille puhul sa selgitust sooviksid?”
“Ei,” vastas lihtsameelne mees, “ma ei kahtle milleski, mida ma kuulsin. Ma usun kõike seda kindlalt. Ainult ma kuulsin seal midagi, mis minus teie ja teie munkade vastu suurt kaastunnet äratab. Tarvitseb mul ainult mõelda, missugune kurb saatus teid teises ilmas ees ootab.”
Siis küsis inkvisiitor:
“Mis sõna see oli, mis sinus meie vastu niisugust kaastunnet äratas?”
Lihtsameelne mees vastas:
“See oli evangeeliumi sõna: “Teile tasutakse sajakordselt.””
Inkvisiitor ütles:
“See on õige sõna. Aga miks see sind nii erutab?”
“Ütlen teile seda kohe,” vastas mees. “Sellest ajast peale, kui ma siin käin, näen ma, kuidas siit igapäev suurele hulgale vaestele välja antakse vahel üks, aga vahel ka kaks suurt pada leent sellest, mida teil ja munkadel kloostris ülearu on. Kui teile sealilmas iga pajatäie eest sajakordselt tasutakse, siis saate ju nii palju leent, et te sellesse ära upute.”
Kõik, kes inkvisiitori lauas istusid, pahvatasid naerma. Tundes aga, et torge oli sihitud leemeandjate silmakirjalikkuse vastu, sattus inkvisiitor hämmeldusse. Kui esimene protsess talle juba küllalt häbi poleks toonud, oleks ta nüüd enese ja teiste laiskvorstide naeruvääristamise pärast meelsasti uut protsessi alustanud. Pahas tujus ütles ta, et tehku mees, mis ta ise tahab, ja ärgu ta enam tema juurde tulgu.
SEITSMES NOVELL
Kuninganna ja kõik teisedki pidid tahtmatult naerma Emilia jutustuse ja selle lõbusa tooni üle ning kiitma ristikandja ootamatut nupukust. Kui aga naer vaibus ja kõik vaikseks jäid, hakkas Filostrato, kelle kätte järg oli jõudnud, jutustama:
On väga kena, mu väärikad daamid, kui tabatakse paigalseisvat märki, aga palju enam tuleb imetleda seda, kui kütt äkki silmapiirile ilmuvale märgile otsekohe pihta saab. Vaimulike patune ja räpane elu, mis sageli kõneleb nende kurjast meelest, annab igaühele kergesti põhjust rääkimiseks, pilkamiseks ja laitmiseks. Ma pean kiitma seda tublit meest, kes inkvisiitori ees naeruvääristas munkade silmakirjalikkust, kellede heategevus selles seisis, et nad vaestele andsid seda, mida nad muidu oleksid sigadele pidanud andma või solki viskama, aga veelgi suuremat kiitust on minu arvates ära teeninud see mees, kes mulle eelmise loo jutustamise ajal meelde tuli ja kellest ma teile nüüd jutustada tahan. Ta pilkas nimelt muidu heldet Cane della Scalat ta ebatavalise, ootamatult ilmnenud kitsiduse pärast sellega, et jutustas temale naljaka loo, milles ta teiste nimede all ennast ja teda kujutas. Lugu ise on järgmine:
Härra Cane della Scala, keda elus tihti õnn saatis, oli üle maailma kuulus kui üks silmapaistvamaid ja heldemaid