teada sai, et Abraam on tagasi tulnud, läks ta tema juurde, ilma et tal vähematki lootust oleks olnud, et juut kristlaseks pöördub, ja nad pühitsesid pidulikult seda jällenägemist.
Kui juut mõne päeva oli puhanud, küsis Giannotto temalt, mis ta arvab pühast isast, kardinalidest ja teistest õukondlastest. Juut vastas otsekohe:
“Olen neist halvas arvamises ja ärgu nad jumalalt head lootku! Ütlen sulle seda sellepärast, et kui ma õigesti tähele olen pannud, siis ei leidnud ma seal ühtki vaimulikku, kes oleks püha või jumalakartlik olnud; mulle jäid nägemata nende head teod, eeskujulik elu ja kõik muud selletaolised asjad, küll aga nägin ma lihahimu, ahnust, prassimist ja kõige halvemaid asju, mis iganes võib olla. Seda kõike peeti seal nii suure au sees, et Rooma näis mulle pigem kuratlike kui jumalike asjade asupaigana. Ka paistab mulle, niipalju kui mina aru saan, et teie ülemkarjane ja kõik teisedki tema eeskujul püüavad suurima agaruse, vaimukuse ja oskusega ristiusku hävitada ja maailmast välja tõrjuda, kuigi nad peaksid olema selle alussammasteks ja tugedeks. Ma näen aga, et ei lähe täide see, mille poole nad püüavad, vaid et teie usk järjest enam maad võtab, aina hiilgust ja au juurde saab, ja seepärast olen ma veendunud, et teie usk on teistest püham ja õigem ning ta alussambaks ja toeks on püha vaim. Sellepärast ütlen ma sulle avameelselt, et kui ma varem su pealekäimistele visalt vastu seisin ja kristlaseks ei tahtnud saada, siis nüüd ei hoia mind sellest enam miski tagasi. Läki siis kohe kirikusse, et ma seal teie püha usu kommete järgi ennast ristida saaksin lasta.”
Giannotto, kes oli oodanud risti vastupidist otsust, oli ülimalt rahul. Ta läks koos Abraamiga Pariisi Jumalaema kirikusse ja palus seal vaimulikke, et nad ta sõpra ristiksid. Seda soovi olid nad kohe valmis täitma. Giannotto sai juudile ristiisaks ning ta andis talle nimeks Giovanni. Seejärel laskis ta tublidel asjatundjatel teda kõigis meie usu asjus valgustada. Abraam õppis ka kiiresti ja temast sai hea ja tubli püha elu elav inimene.
KOLMAS NOVELL
Kui Neifile vait jäi ja kõik ta novelli heaks olid kiitnud, jutustas Filomena kuninganna käsul omakorda järgmist:
Neifile novell tuletab mulle meelde ohtlikku lugu, mis juhtus ühe juudiga. Jumalast ja meie usu tõest on siin juba küllalt hästi räägitud ja seepärast pole ebakohane laskuda vaatlema ka inimeste saatusi ja tegusid, ning ma jutustaksin teile ühe loo, mis manitseb teid ettevaatlikkusele, kui teil teinekord ettepandud küsimustele vastata tuleb. Teie, mu armsad sõbrannad, peate teadma, et nii nagu rumalus inimese sageli õnnelikust olukorrast välja kisub ja teda suurimasse viletsusse tõukab, nii päästab mõistus targa inimese suurimast ohust ning annab talle täieliku rahu ja kindlusetunde. Et mõistmatus võib õnnelikust olukorrast tõepoolest viletsusse viia, sellest kõnelevad paljud näited, millest ma aga praegu ei mõtle jutustada, sest neid esineb igapäev tuhandeid. Kuidas aga mõistus kitsikusest välja aitab, seda näitan ma nüüd, nagu olen lubanud, oma lühijutustuses.
Saladino, kes oma suure vahvuse tõttu polnud üksnes Baabüloni sultaniks saanud, vaid ka korduvalt saratseeni- ja ristiusu kuningaid võitnud, oli paljudes sõdades ja ka suurejoonelisi kulutusi tehes kogu oma vara ära raisanud. Kuna ta ettetulnud asjaolude tõttu palju raha vajas, kuid ei teadnud, kust seda äkki võtta, tuli talle meelde rikas juut nimega Melchisedech, kes Aleksandrias intressi peale raha laenutas. Saladino arvas, et see mees võiks, kui tahaks, teda aidata. Aga Melchisedech oli nii kitsi, et ta oma vabal tahtel seda poleks teinud, vägivalda tarvitada aga Saladino ei tahtnud. Hädasunnil mõtles ta igapidi järele, missuguste võtetega juudilt raha saada, ning jõudis viimaks otsusele, et tuleb teda selleks vägisi sundida, kuid seda peab tegema mingi mõistliku sildi all.
Ta laskis Melchisedechi enda juurde kutsuda, võttis ta lahkelt vastu, pani ta enda kõrvale istuma ja ütles siis:
“Olen mitmelt poolt kuulnud, et sa oled väga tark inimene ja tead väga palju jumala asjust, ja seepärast tahaksin ma meeleldi teada, missugust usku sa kolmest usust õigeks pead, kas juudi-, saratseeni- või ristiusku.”
Juut, kes tõepoolest oli tark inimene, aimas kohe, et Saladino asetab talle need küsimused selleks, et teda sõnadest kinni püüda, ja arvas, et ükskõik mis usku ta ka neist kolmest kiitma ei hakkaks, saavutab Saladino ikkagi, mida ta tahab. Ta teritas oma mõtet, et anda paras vastus, millega ta kimpu ei jääks, ja ütles siis, kui oli lahenduse leidnud:
“Mu valitseja, küsimus, mille te mulle esitasite, on väga kena, aga et teile selgitada, mis ma sellest arvan, pean ma teile jutustama väikese loo, mida kohe kuulete. Kui mu mälu mind ei peta, siis olen ma sageli kuulnud räägitavat ühest rikkast ja kuulsast mehest, kel teiste aarete hulgas oli ilus ja kallis sõrmus. Et sõrmusest selle väärtuse ja ilu kohaselt lugu peetaks ja see igavesti ta järeltulijate valdusse jääks, tegi mees korralduse, et see ta poegadest, kellele ta sõrmuse annab ja kelle käest see pärast surma leitakse, saab tema pärijaks, keda kõik teised peavad austama kui vanemat. See, kes sõrmuse nõnda päranduseks sai, tegi samasuguse korralduse oma järeltulijate suhtes ning toimis nii nagu ta eelkäijagi. Lühikese ajaga läks sõrmus ühelt järglaselt teisele üle ja jäi viimaks mehe kätte, kel oli kolm ilusat ja vooruslikku poega, kes kõik olid väga sõnakuulelikud ja keda ta kõiki ühteviisi armastas. Noormeestel oli sõrmusega seotud komme teada, ja kuna nad kõik omavahel tahtsid lugupeetavaks saada, pöördus igaüks neist palvega elatanud isa poole, et see surres sõrmuse temale kingiks. Auväärt mees, kes kõiki oma poegi võrdselt armastas, ei teadnud isegi, keda välja valida ja kellele sõrmus jätta, ning andis viimaks igale pojale lubaduse selle just temale pärandada. Nüüd mõtles ta järele, kuidas kõiki kolme rahuldada. Ta laskis salaja ühel meistril veel kaks sõrmust valmistada, mis esimesele nii sarnased olid, et ka ta ise kui tellija vaevalt oskas nende seast õige üles leida. Surres andis ta igale pojale salaja ühe sõrmuse. Pärast surma leidis igaüks ta poegadest, et just temal on õigus pärandusele ja austusele; kui aga üks teise õigusele vastu vaidles, tõi igaüks oma õiguse tõendina ette saadud sõrmuse. Need osutusid nii sarnaseks üksteisele, et keegi ära ei tundnud, milline neist ehtne on, ja nii ongi tänapäevani lahtiseks jäänud, kes neist isa õige pärija oli. Nõnda ütlen ma ka teile, mu härra, kolme seaduse kohta, mida jumal-isa kolmele rahvale on andnud ja mille puhul te mulle küsimuse asetasite: iga rahvas arvab, et ta on saanud oma pärandi ja oma õige seaduse, mille käskusid tal tuleb täita; missugune neist aga tõeline on, see küsimus on lahtine nagu küsimus kolmest sõrmusestki.”
Saladino nägi, kui kavalalt juut oskab vältida lõksu, mis talle teele ette oli seatud, ning otsustas rääkida sellest, mis tal vaja on, ning vaadata, kas juut teda aidata mõtleb. Ta ei varjanud, mida ta oli kavatsenud ette võtta siis, kui juut nii ettevaatlikult poleks vastanud. Melchisedech oli nüüd valmis Saladinole võlgu andma nii suure summa kui see soovis, Saladino aga tasus võla hiljem täielikult ära, andis talle pealekauba veel rohkesti kingitusi, tõstis ta enese juures suure au sisse ja pidas teda oma ustavaks sõbraks.
NELJAS NOVELL
Filomena oli oma loo jutustamisega lõpule jõudnud ja vait jäänud, kui tema kõrval istuv Dioneo, teades, et korra kohaselt on nüüd jutujärg tema käes, kohe rääkima hakkas, ilma et oleks jäänud kuninganna erilist käsku ootama:
Armsad daamid, kui ma teie üldisest kavatsusest õigesti aru saan, siis oleme siia kokku tulnud selleks, et üksteist jutustustega lõbustada. Ma arvan, et kuni see reegel kehtib, on, nagu seda meile äsja ka meie kuninganna kinnitas, siin igaühel lubatud jutustada seda, mis tema meelest kõige suuremat lõbu võib pakkuda. Me kuulsime, kuidas Abraam oma hinge päästis Giannotto di Civigni head nõuannet kuulda võttes ja kuidas Melchisedech oma leidlikkusega oskas kaitsta oma varandust Saladino poolt ülesseatud lõksu eest; nüüd loodan ma, et te mulle etteheiteid ei hakka tegema, kui ma teile lühidalt jutustan, millise kavalusega keegi munk raskest karistusest pääses.
Siit mitte kaugel asuvas maanurgas Lunigianas oli klooster, mille pühadus oli kuulsam ja munkade arv suurem kui praegu. Teiste hulgas elas seal üks noor munk, kelle mehist