kuulis, kuidas Martinsson hingab.
„Heade sõpradega pole sugugi lihtne äri ajada,” ütles Martinsson lõpuks. „Ma saan sellest nüüd aru.”
„Suhtu siis minusse kui vaenlasesse,” vastas Wallander reipalt. „Aga soovitavalt vaesesse vaenlasesse.”
Martinsson hakkas naerma.
„Võileivahind: viissada tuhat. Ilma tingimisruumita.”
Wallander oli mõttes juba otsustanud, et kõige rohkem suudab ta kokku saada viissada viiskümmend tuhat.
„See on liiga kallis,” ütles ta.
„Kurat, ära aja jama. Österleni maja eest?”
„See on ju lobudik.”
„Kui sinna mõnisada tuhat veel sisse panna, on maja väärt tublisti üle miljoni.”
„Ma saan maksta 475 000.”
„Ei.”
„Siis jääb kaup katki.”
Wallander lõpetas kiiresti kõne. Siis seisis ta, telefon käes, ja ootas. Ta luges sekundeid. Jõudis mööduda 24 sekundit, enne kui Martinsson helistas.
„Ütleme siis 490 000.”
„Lööme telefonis käed,” vastas Wallander. „Õigemini: ma löön maja osas käed kahekümne nelja tunni jooksul. Ma pean Lindaga rääkima.”
„Saad aega täna õhtuni.”
„Milleks selline kiirustamine? Mul on vaja kakskümmend neli tundi.”
„Võta siis see aeg. Aga mitte kauem.”
Kõne lõppes. Wallander tundis rõõmusööstu. On ta nüüd lõpuks saamas endale maakodu, millest ta nii kaua on unistanud? Lisaks asub see veel nii lähedal isa majale, kus ta on nii palju käinud.
Ta jooksis trepist üles ja kõndis maja uuesti läbi. Mõttes hakkas ta juba seinu maha võtma, uusi elektrijuhtmeid vedama, tapeeti panema ja sisustama. Tal oli kange tahtmine Lindale helistada, kuid ta suutis ennast talitseda.
Veel on liiga vara midagi rääkida. Ta polnud veel veendunud.
Ta kõndis mööda maja alumist korrust, peatus aeg-ajalt ja kuulatas, läks siis edasi järgmisse tuppa. Seintel rippusid kunagi majas elanud inimeste pleekinud fotod. Suurima toa kahe akna vahel seinal oli ka koloreeritud aerofoto talust.
Ta mõtles, et seniajani on seintes siin elanud inimeste hõng. Kuid siin ei kummita, mõtles ta. Sellepärast, et ma ei usu kummitustesse.
Ta läks õue. Vihm oli lõppenud, pilved hakkasid hajuma. Ta proovis keset õue seisvat kaevu pumbata. Kaev krigises, esialgu hakkas voolama pruuni ja seejärel täiesti selget vett. Ta maitses vett ja mõtles, et näeb vaimusilmas juba enda kõrval kausist vett joovat koera.
Ta käis veel kord tiiru ümber maja ja läks siis auto juurde.
Autoust avades peatus ta järsku. Üks mõte oli pähe turgatanud. Algul ei saanud ta aru, mis takistas teda rooli taha istumast. Ta kortsutas kulmu. Miski oli hakanud teda häirima. Miski, mida ta oli näinud ja mis ei klappinud.
Ta pöördus uuesti maja poole. Mitu asja käis peast läbi.
Siis ta taipas, mis see on. Ta oli maja taga millegi otsa komistanud. Vana reha jäänused, võib-olla puujuur. See hoidiski teda siin kinni.
Ta oli midagi vaadanud, seda ometi nägemata.
4
Wallander läks uuesti maja taha. Algul polnud ta kindel, kus ta täpselt komistas. Ta ei saanud ka sellest aru, miks tal oli vaja järele vaadata, mille taha ta jalg kinni jäi.
Ta uuris maad. Peagi leidis ta otsitava. Ta vahtis maast turritavat eset tükk aega. Algul seisis ta liikumatult, seejärel tegi aeglase tiiru. Wallander läks lähtepunkti tagasi ja kükitas. Põlved andsid tunda.
Polnud mingit kahtlust, mis see on, mis poolenisti maa seest välja ulatub. See polnud vana reha ega ka puujuur.
See oli käsi. Kondid olid pruunid, kuid tal polnud mingit kahtlust. Pruunist savisest maapinnast tungis välja inimese käsi.
Wallander ajas selja sirgu. Sisemisel häirekellal, mis oli teda hoiatanud, kui ta käe autoukse poole sirutas, oli tõsi taga olnud.
Ta vaatas ringi. Muid kondijäänuseid polnud näha. Ainult maast välja sirutuv käsi. Ta kummardus uuesti ja sonkis ettevaatlikult mulda. Kas maa sees on terve skelett või on tegemist ainult käega? Ta ei jõudnud selgusele.
Pilved olid kadunud. Oktoobrikuine päike kiirgas ebalevat sooja. Varesed muudkui lärmasid kõrge kastani otsas. Wallanderile tundus kogu olukord ebareaalsena. Ta oli pühapäevasel päeval sõitnud maja juurde, kuhu ta võib-olla elama kolib. Juhuslikult komistas ta aias inimkäe jäänustele.
Wallander raputas imestades pead. Siis helistas ta politseimajja. Kulus tükk aega, enne kui Martinsson vastas.
„Ma ei ole nõus hinda rohkem alla laskma. Mu naise meelest olen ma selles osas niigi liiga leebe olnud.”
„Asi ei puuduta hinda.”
„Mida siis?”
„Tule siia!”
„Kas juhtus midagi?”
„Tule lihtsalt siia!”
Martinsson sai aru, et asi on tõsine. Ta ei esitanud rohkem küsimusi. Politseiauto saabumist oodates käis Wallander aias ringi ja uuris maapinda. Kulus üheksateist minutit. Martinsson jõudis kiiresti kohale. Wallander läks talle maja ette vastu. Martinssoni ilme oli murelik.
„Mis juhtus?”
„Ma komistasin.”
Martinsson vaatas teda üllatunult.
„Sa helistad mulle selle pärast, et komistasid millegi otsa?”
„Mingis mõttes küll. Ma tahan, et sa näeksid, mille taha ma komistasin.”
Nad läksid tagaaeda. Wallander osutas maast välja paistvale käele. Martinsson jahmus.
„Mis kurat see veel on?”
„Näeb välja nagu käsi. Kas see on osa tervest skeletist, seda ei oska ma muidugi öelda.”
Martinsson vahtis jahmunult kätt.
„Ma ei saa mitte millestki aru.”
„Käsi on käsi. Surnud käsi on surnud inimese käsi. Kuna me pole surnuaial, siis on midagi valesti.”
Nad seisid liikumatult ja silmitsesid kätt. Wallanderit huvitas, mida Martinsson küll mõtleb. Seejärel aga: mida ta ise mõtleb?
Mõte see maja ära osta oli täiesti peast pühitud.
5
Kaks tundi hiljem oli talu piirdelintidega ümbritsetud ja sündmuskoha uurimine oli täies hoos. Martinsson püüdis veenda Wallanderit koju sõitma, tal oli ju siiski vaba päev. Kuid Wallander ei kavatsenudki Martinssoni soovitust järgida. Tema pühapäev oli juba nii või naa rikutud.
Wallander mõtles, mis oleks juhtunud siis, kui ta poleks käe otsa komistanud. Kui ta oleks maja ära ostnud ja alles hiljem inimluud avastanud? Kuidas ta oleks reageerinud, kui peaks selguma, et maa sees on terve skelett?
Politseinik ostab kolleegi käest maja ja avastab hiljem, et kunagi on selles talus toime pandud jõhker kuritegu.
Ta nägi juba vaimusilmas ajalehtede kriiskavaid pealkirju.
Kohtuarst Stina Hurlén sõitis kohale Lundist, Wallander oli kindlalt veendunud, et tüdruk on selle töö jaoks liialt noor. Aga loomulikult ei öelnud ta midagi. Tüdruku poolt kõneles siiski see, et ta oli kõiges väga põhjalik.
Martinsson ja Wallander ootasid, kuni Hurlén sündmuskoha kiiresti üle vaatas. Eemalt kostis kriminalistide ülemuse Nybergi vihast häält. Wallanderile tundus, et ta on seda varem tuhat korda kuulnud. Nüüd oli tüli põhjuseks mingi puuduv present.
See