Käsi. Henning Mankell

nagu oleks see kõik toimunud eelmisel päeval. Või siis oli see lihtsalt uni.

      Tugevad prožektorid valgustasid aeda. Iga kord, kui Wallander saabus öösel sündmuspaigale, tekkis tal tunne, nagu astuks ta filmi.

      Nyberg tuli talle vastu. Mees oli kaelani mulla ja saviga koos. Nybergi rokased kombinesoonid olid nii kuulsad, et ükskord oli neid ära märgitud koguni kohalikus uusaastaetenduses.

      „Ma ei tea, miks teade sinuni ei jõudnud,” ütles ta.

      Wallander tõstis tõrjuvalt käe.

      „Sel pole tähtsust. Mis te leidsite?”

      „Ma juba ütlesin.”

      „Skeleti.”

      „Täpselt nii.”

      Wallander järgnes talle, nad läksid kohta, kus Wallander oli komistanud. Sinna oli kaevatud umbes meetrisügavune auk. Augu põhjas olid inimese säilmed. Lisaks skeleti osadele, mis olid enamjaolt terved, olid seal vaid mõned riideräbalad.

      Wallander tegi tiiru ümber surnukeha. Nyberg köhis ja nuuskas nina. Martinsson tuli majast, haigutas ja silmitses Wallanderit, kes ei lausunud enne oma ringi lõpetamist sõnagi.

      „Kus Hurlén on?”

      „Ta oli just minema sõitnud,” ütles Nyberg irooniliselt. „Aga ma helistasin talle, kui luud hakkasid lagedale ilmuma. Ta tuleb varsti tagasi.”

      Wallander ja Martinsson kükitasid.

      „Mees või naine?”

      Küsijaks oli Martinsson. Wallander oli skelettide kohta nii palju õppinud, et oskas vaagnaluu järgi hõlpsasti eristada, kas see kuulub mehele või naisele. Aga mida ta siin õigupoolest peab vaatama? Järsku muutus ta ebakindlaks.

      „Mees,” ütles ta. „Arvatavasti ma lihtsalt loodan, et see oleks mees.”

      Martinsson vaatas teda imestusega.

      „Miks?”

      „Ma ei tea. Mulle ei meeldi mõte, et ma oleksin äärepealt ostnud maja, mille aeda on maetud naine.”

      Põlved naksusid, kui ta ennast püsti ajas.

      „See käsi tekitab küsimusi,” ütles Wallander. „Miks see järsku mullast välja hakkas tulema?”

      „Võib-olla tahtis see meile lehvitada ja öelda, et mullas on midagi, mida seal ei peaks olema.”

      Martinsson sai isegi aru, et tema vastus on idiootlik. Kuid Wallander ei öelnud midagi. Prožektorivalgusesse astus Stina Hurlén. Äratrambitud pinnas lirtsus, kui kummikutes naine lähemale tuli. Ta tegi sama nagu Wallander – käis ringi ümber augu ja kükitas siis selle kõrvale.

      „Mees või naine?” küsis Wallander.

      „Naine,” vastas Stina Hurlén. „Kindla peale naine. Selles ma üldse ei kahtlegi. Aga ära küsi vanuse ega millegi muu kohta. Ma olen oletuste tegemiseks liiga väsinud.”

      „Ainult üks asi veel,” ütles Martinsson. „Varem arvasid sa, et käsi on siin pikemat aega olnud. Kas praegune leid muudab sinu arvamust? Või usud sa ikka veel, et ta on siin kaua olnud?”

      „Ma ei usu. Ma oletan, et ta on siin kaua olnud.”

      „Näed sa midagi sellist, mis võiks vihjata surma põhjusele?” jätkas Martinsson.

      „See oli juba teine küsimus,” ütles Stina Hurlén. „Üks küsimus ülearu. Sa ei saa vastust.”

      „Käsi,” sõnas Wallander. „Miks see maa seest väljas oli?”

      „Selles pole midagi ebatavalist,” vastas Nyberg, kui Stina Hurlén midagi ei öelnud. „See, mis on maa sees, liigub. Põhjuseks võib olla pinnavee erinev tase. Lisaks liigub Skåne savine pinnas. Kihid vajuvad erinevalt. Mina isiklikult arvan, et käsi ilmus maapinnale pärast sellesügisesi vihmasid. Aga loomulikult võisid põhjuseks olla ka mügrid.”

      Nybergi telefon helises. Ta ei lõpetanud oma analüüsi sellest, miks käsi pinnale oli kerkinud.

      „Mis sa arvad, mida ta mõtles?” küsis Martinsson. „Selle mügride jutuga?”

      „Minu meelest on Nyberg alati olnud hiilgav kriminalist. Aga samamoodi olen ma olnud kindlal veendumusel, et ta on kehv oma mõttekäike seletama.”

      „Ma kavatsen koju sõita ja magama heita,” ütles Martinsson. „Minu arust peaksid sina sama tegema. Nagunii ei saa me siin enam suurt midagi teha.”

      Martinsson sõidutas Wallanderi koju. Nagu tavaliselt, oli tema sõidustiil jõnkslik. Kuid Wallander ei öelnud midagi. Ta oli sellega aastate jooksul harjunud. See, kuidas Martinsson autot juhib, ei muutu kunagi.

      7

      Linda oli üleval, kui Wallander uksest sisse astus. Tütar tuli talle vastu, hommikumantel seljas, ja silmitses tema poriseid kingi. Nad istusid kööki ja Wallander rääkis, mis oli juhtunud.

      „Imelik,” ütles Linda, kui isa lõpetas. „Maja, mida Martinsson sulle pakkus? Ja selle aeda on maetud surnud inimene?”

      „Nii imelik, kui see ka ei ole, on see tõsi.”

      „Kes see on?”

      „Kurat, kust meie seda teame?”

      „Miks sa nii vihane oled?”

      „Ma olen väsinud. Võib-olla ka pettunud. Mulle meeldis see maja. Hind oli ka niisugune, et see oleks mulle sobinud.”

      Linda sirutas käe ja patsutas isa käsivart.

      „Maju on veel,” ütles ta. „Pealegi on sul ju elamine olemas.”

      „Eks ma olin vist pettunud,” kordas Wallander. „Täna oleks mul hädasti mõnda head uudist vaja olnud. Mitte maast välja tungivat luukeret.”

      „Kas sa ei võiks suhtuda sellesse kui millessegi põnevasse? Igava aia asemel saad midagi sellist, millest varem pole kuulnudki.”

      „Ma ei saa aru, mida sa mõtled.”

      Linda vaatas teda lõbustatult.

      „Sul poleks vaja sissemurdmist karta,” ütles ta. „Ma arvan, et vargad kardavad vaime sama palju nagu kõik teisedki.”

      Wallander lülitas veekeetja käima. Linda raputas pead, kui isa küsis, kas ta tahab teed.

      Wallander istus, pannes enda ette lauale roosa kruusi.

      „Selle kinkisin sulle mina,” ütles Linda. „Kas mäletad?”

      „Sa kinkisid selle mulle jõuludeks, kui sa olid kaheksane,” vastas isa. „Ja sestsaadik joon ma teed alati sellest kruusist.”

      „See maksis kirbuturul ühe krooni.”

      Wallander maitses teed. Linda haigutas.

      „Ma rõõmustasin selle maja üle,” ütles Wallander. „Vähemalt hakkasin ma uskuma, et pääsen lõpuks ometi linnast minema.”