jõudnud, siis peaksite ometi möönma, et see pole enam lapsemäng.»
«Olgu! Ent ma usun, et kuningas on ometi kuningas.»
«Kahtlemata, preili, aga kardinal on kardinal.»
«Kas kuningal pole siis põrmugi mehisust? Kas ta ei armasta siis Marie de Mancinit?»
«Ta jumaldab teda.»
«Noh, siis ta abiellub temaga. Meil tuleb Hispaaniaga sõda. Härra Mazarin kulutab mõned miljonid, mis ta kõrvale on pannud. Meie aadlikud teevad võitluses nende upsakate kastiillastega hiilgavaid kangelastegusid. Paljud tulevad tagasi loorberipärgadega, ja meie kroonime neid siis omakorda mirdipärgadega. Vaat nii mõistan mina poliitikat.»
«Montalais, te olete pöörane,» sõnas Louise. «Igasugune liialdus meelitab teid, nagu tuli veetleb liblikaid.»
«Teie, Louise, aga olete nii mõistlik, et ei hakka iialgi kedagi armastama.»
«Saage ometi aru, Montalais,» vastas Louise õrna etteheitega hääles, «kuninganna tahab naita oma poega infandiga. Kas kuningas peaks siis teie arvates oma emale vastu hakkama! Kas niisugune kuninglik süda tohib halba eeskuju anda? Kui vanemad keelavad armastamast, kihutagem siis armastus oma südamest välja!»
Ja Louise ohkas. Raoul langetas rõhutud ilmel pilgu. Montalais puhkes naerma.
«Minul ei ole vanemaid,» sõnas ta.
«Te olete kahtlemata kuulnud, kuidas on härra krahv de La Fère’i tervis,» jätkas Louise pärast sügavat ohet, mis reetis ta ilukõnelise enesekindluse taga peituvat valu.
«Ei, preili,» vastas Raoul, «ma pole veel oma isa külastanud, – olin just tema juurde sõitmas, kui preili de Montalais suvatses mind peatada. Loodan, et härra krahvi käsi käib hästi. Teie pole temast ometi midagi halba kuulnud?»
«Ei, härra Raoul, jumal tänatud, mitte midagi.»
Tekkis vaikus, mille jooksul kaks hinge, keda oli vallanud üks ja sama mõte, teineteist suurepäraselt mõistsid, ilma et oleks tarvis olnud pilkudest abi otsida.
«Ah, mu jumal!» hüüdis äkki Montalais. «Keegi tuleb.»
«Kes see võiks olla?» küsis Louise, tõustes rahutuna.
«Preilid, ma teen teile suurt tüli, olin kahtlemata väga ebadiskreetne,» kogeles Raoul, tundes end väga ebamugavalt.
«See on raske samm,» sõnas Louise.
«Oh, kui see on ainult härra Malicorne,» arvas Montalais, «siis ei maksa end segada lasta.»
Louise ja Raoul vahetasid küsiva pilgu. – Kes küll oli see härra Malicorne?
«Ärge muretsege,» jätkas Montalais, «ta ei ole armukade.»
«Aga preili … » alustas Raoul.
«Mõistan. Ta on niisama diskreetne kui mina.»
«Mu jumal!» hüüatas Louise, kes oli kuulatanud paokil ukse taga. «Tunnen ära oma ema sammud.»
«Proua de Saint-Remy! Kuhu end peita?» ahastas Raoul, haarates hirmunult kinni Montalais’ kleidisiilust, kuigi ka see neiu näis olevat pisut pea kaotanud.
«Jah!» hüüdis ta. «Tõepoolest, minagi kuulen, et need on tema sammud. See on meie armas ema! Härra vikont, küll on kahju, et akna all on kivisillutis ja aken ise viiekümne jala kõrgusel!»
Raoul heitis juhmi pilgu rõdule, ent Louise haaras tal käsivarrest ja hoidis teda tagasi.
«Olen ma siis peast segaseks läinud!» hüüatas Montalais. «Mul on ju peokleitide kapp. See oleks otsekui seks otstarbeks tehtud.»
Oli viimane aeg, proua de Saint-Remy tuli trepist üles kiiremini kui tavaliselt. Ta jõudis ukse taha parajasti sel hetkel, kui Montalais, nagu see selliste stseenide puhul alati on, kapiukse sulges ja seljaga sinna vastu, toetus.
«Ahaa, te olete siin, Louise!» hüüdis proua de SaintRemy.
«Jah, proua,» vastas tütar, kahvatu, nagu oleks ta mõneränga kuriteo kaasosaline.
«Hüva, hüva.»
«Istuge, proua,» sõnas Montalais, pakkudes proua de Saint-Remyle tooli, mille ta seadis nii, et viimane jäi seljaga kapi poole.
«Tänan, preili Aure, tänan. Tulge ruttu, mu tütar, lähme!»
«Kuhu ma pean siis minema, proua?»
«Aga muidugi meie ruumidesse. On ju ometi tarvis korraldada teie tualetti.»
«Mis siis lahti on?» tõttas Montalais üllatust teesklema, sest ta kartis väga, et Louise teeb mõne rumaluse.
«Kas teie siis ei teagi uudist?» imestas proua de Saint-Remy.
«Milliseid uudiseid, proua, peaksid kaks tütarlast teie arvates selles tuvikongis kuulma?»
«Mis! Te pole siis kedagi näinud?»
«Proua, te kõnelete mõistu ja praete meid sellega aeglasel tulel!» hüüdis Montalais, kes kohkus, nähes Louise’i üha kahvatumaks muutuvat, ega teadnud enam isegi, mida suure hädaga ette võtta.
Lõpuks tabas ta oma sõbratari paljuütleva pilgu, ühe neist pilkudest, mida mõistavad isegi seinad. Louise osutas oma sõbratarile kübarat, Raouli õnnetut kübarat, mis ilutses laual.
Montalais sööstis lähemale, haaras kübara vasaku käega, võttis siis selja taga paremasse ja peitis selle, kogu aeg juttu jätkates.
«Lugu on nii,» seletas proua de Saint-Remy, «et tuli kuller, kes teatas kuninga peatsest saabumisest. Nii, preilid, ja teil tuleb end ilusaks teha.»
«Ruttu, ruttu,» hüüdis Montalais, «minge oma emaga kaasa, Louise, ja laske mind mu gala-kleiti korraldama hakata.»
Louise tõusis, ema võttis ta käsivarre ja tõttas koos tütrega trepile.
«Tulge,» ütles ta.
Ja lisas tasa:
«Kui ma olen teile keelanud Montalais’ juurde tulemast, miks te siis ometi tulete?»
«Proua, ta on minu sõbratar. Ja pealegi tulin ma alles mõne hetke eest.»
«Kas teie eest ei peidetud kedagi?»
«Proua!»
«Kinnitan teile, et nägin meesterahva kübarat. Kindlasti selle narri, selle lurjuse oma!»
«Proua!» karjatas Louise.
«Selle loodri Malicorne’i kübar! Ja üks kojaneitsi peab selliseid suhteid! Fui!»
Hääled kustusid väikeses trepikojas.
Montalais ei lasknud kõrvust mööda ainustki sõna, mida kaja nagu kõnetorust üles temani tõi.
«Vaene Montalais,» ütles ta endamisi, «sõpruse ohver… Vaene Malicorne … armastuse ohver!»
Ta vaikis, nähes Raouli tragikoomilist ilmet. Noormehele oli vastumeelt, et ta pidi ühe päeva jooksul nii palju saladusi teada saama.
«Oh, preili,» ütles ta, «kuidas pean ma teid teie headuse eest tänama?»
«Küllap õiendame kord arved,» vastas neiu, «nüüd aga laske jalga, härra de Bragelonne, sest proua de SaintRemy pole lepliku iseloomuga ja väikseimgi ebadiskreetsus tema poolt võib mulle kaela saata läbiotsijad, sellel aga on kurvad tagajärjed meile kõigile. Jumalaga.»
«Aga Louise? Kuidas ma teada saan… ?»
«Minge, minge. Kuningas Louis XI teadis, mis ta tegi, kui ta postiteenistuse sisse seadis.»
«Oh häda!» kurtis Raoul.
«Ja kas pole siis mina siin, kes on rohkem väärt kui kogu kuninglik postiamet kokku. Kähku sadulasse! Et proua de Saint-Remy teid enam siit ei leiaks, kui ta mulle moraali lugema tuleb.»
«Ta räägiks tingimata minu isale, eks ole?» pomises Raoul.
«Ja te saate tõrelda. Ah, vikont, on näha,