’ kaardiväelast kannul.
IV
ISA JA POEG
Raoul sõitis mööda hästituntud teed, mis viis Blois’st tema isakoju. Sõit äratas temas armsaid mälestusi.
Lugeja loal ei hakka me seda hoonet teistkordselt kirjeldama. Ta on minevikus koos meiega seal käinud ja tunneb seda. Ainult et meie viimasest sinna sooritatud reisist saadik olid maja seinad tõmbunud varjundi võrra hallikamaks, punased telliskivid olid võtnud harmoonilisema, vaskse värvingu; puud olid kasvanud, ja mõnigi, mis kunagi oma nõrgad oksad vaevu üle heki ulatas, virgus nüüd ümarana, tihedana, lopsakana, sirutades oma mahlast pakatavaid ja puuvilju või õisi kandvaid varjulisi oksi teekäija poole.
Raoul märkas juba kaugelt kõrget katust, kaht väikest tornikest ja tuvilat jalakate vahel ning tuvideparve, mis lakkamatult tiirles telliskivist koonuse ümber, suutmata kunagi selle juurest lahkuda, – just nagu õrnad mälestused, mis lehvivad puhta hinge ümber.
Kui Raoul lähemale jõudis, kostis ta kõrvu saeveski plokkide heli, mida need tekitasid, krigisedes tohutu suurte saagide raskuse all; talle tundus ka, et kuuleb kaevu tagasi langeva vee sulinat, kurba, kurjakuulutavat pühalikku heli, mida püüab kinni vaid lapse ja poeedi tundlik kõrv, unistama panevat häält, mille kohta inglastel on sõna splash ja araabia luuletajail gasgašuu, ja mida meie, prantslased, kes me end kõik poeetideks peame, oskame tõlkida vaid perifraasiga: «heli, mida tekitab vette langev vesi».
Juba rohkem kui aasta polnud Raoul oma isa vaatamas käinud. Kogu selle aja oli ta viibinud härra printsi kaaskonnas.
Pärast kõiki neid vapustusi, mida põhjustas Fronde, ja mille esimesest perioodist me oleme juba püüdnud ettekujutust anda, oli Louis de Condé sõlminud õukonnaga avaliku, pühaliku ja ausa rahu. Sel ajal, mil kuninga ja härra printsi suhted olid rikutud, pakkus prints, kes juba ammu oli Bragelonne’i armastama hakanud, Raoulile korduvalt kõiki võimalusi, mis üht noormeest pimestada võivad. Krahv de La Fère, kes oli endiselt truuks jäänud kuningavõimule ja põhimõtetele, mis ta kord Saint-Denis’ võlvide all oma pojale oli esitanud, lükkas ta ettepanekud alati tagasi. Veel enam – selle asemel et toetada printsi mässu ajal, läks vikont hoopis härra de Turenne’i teenistusse, kes võitles kuninga nimel. Seejärel, kui paistis, et ka härra Turenne kuningriigi asja omakorda reedab, oli ta härra de Turenne’i juurest lahkunud, nagu enne seda härra de Condé juurest. Tänu sellele vääramatult kindlale käitumisjoonele, – ja kuna Turenne ja Condé said teineteisest võitu ainult kuninga lipu all võideldes – , seisis tema teenistuskirjas juba kümme võitu ja mitte ainsatki lüüasaamist, mille pärast südametunnistus teda oleks pidanud vaevama.
Niisiis oli Raoul oma isa soovi kohaselt kangekaelselt ja tagasihoidlikult teeninud kuningas Louis XIV-ndat, hoolimata kõigist segadustest ja kõikumistest, mis olid tol ajastul lausa endeemilised, ja võiks öelda, koguni vältimatud.
Uuesti soosingusse tõusnud, kasutas härra de Condé kõiki vahendeid ja eeskätt talle antud amnestiat, et tagasi nõuda kõike, millele tal kunagi õigus oli olnud, ja muuhulgas ka Raouli. Ja otsekohe oli härra krahv de La Fère temale omase kõikumatu heatahtlikkusega Raouli Condé printsi juurde tagasi läkitanud.
Isa ja poja viimane lahusolek oli niisiis kestnud üks aasta. Mõned kirjad olid küll leevendanud, ent mitte hajutanud lahkumisvalu. Pealegi, nagu nägime, ootas Raouli Blois’s veel teine süda peale armastava isa.
Ent olgem tema vastu õiglased ja mööngem, et kui poleks olnud juhust ja preili de Montalais’d – kaht võrgutavat deemonit, siis oleks Raoul pärast ülesande täitmist otsekohe tuhatnelja isamaja poole kihutanud. Oleks ta näinud Louise’i tema poole kätt sirutavat, oleks ta küll vaadanud tagasi, aga poleks hetkekski peatunud.
Niisiis pühendas Raoul teekonna esimese osa liiga kiiresti möödunud õnnehetke – see tähendab oma armsama tagakahetsemisele, teise poole aga sõbrale, keda ta peagi jälle nägema pidi – aga siiski mitte nii ruttu, kui oleks soovinud.
Raoul leidis aiavärava avatuna ja juhtis oma hobuse alleele, jättes tähele panemata vihaselt kätega vehkiva vanamehe, kes kandis lillavärvilist villast kootud vammust ja laiaäärelist kulunud viltkübarat.
Vanake, kes kitkus umbrohtu kääbusrooside vahelt ja maarjalille-peenralt, tundis ägedat meelepaha, nähes, kuidas hobune kihutas üle liivatatud ja rehitsetud allee. Ta torises koguni kuuldavalt, mille peale ratsanik ümber pöördus. See muutis kogu stseeni, sest niipea kui vanamees Raouli ära tundis, kargas ta püsti ja pistis jooksma maja poole, vahetpidamata kirudes, mis näis tema juures väljendavat kõige meeletumat rõõmu. Raoul jõudis talli juurde, andis oma hobuse väikese teenri hoolde ja sööstis trepile sellise kiiruga, mis oleks ta isale, kui see oleks seda näinud, suurt rõõmu valmistanud.
Ta läbis halli ja söögitoa, leidmata seal ühtki hingelist. Jõudnud lõpuks härra krahv de La Fère’i ukse taha, koputas ta kannatamatult ning astus peaaegu kohe tuppa, ootamata vastust: «Sisse!», mille talle andis tõsine ja leebe hääl.
Krahv istus laua taga, mis oli täis kuhjatud pabereid ja raamatuid. See oli ikka veel toosama ülev ning tore aadlik, ent aeg oli andnud ta ülevusele ja ilule pidulikuma ning peenema varjundi. Valge laup, mida raamisid nüüd juba pigem hallid kui mustad pikad juuksed; läbitungivad, kuid siiski leebed silmad nooruki ripsmete varjus; peened ja üsna pisut hallinenud vurrud, mis piirasid puhta ja õrna joonega suud, mida nagu poleks iial kõverdanud sureliku inimese kired; sirge ja painduv piht, laitmatu kujuga, kuid kõhnunud käsi, – selline oli too kuulus aadlik, keda nii paljud kuulsad huuled olid ülistanud Athose nime all. Ta parandas parajasti paksu käsikirja, mis oli tervenisti kirjutatud tema enda käega.
Raoul haaras nii hästi kui sai oma isal õlgadest ja kaelast kinni ning süleles teda nii õrnalt ja ootamatult, et krahvil ei jätkunud ei jõudu ega aega end vabastada ega ka jagu saada teda valdavate isalike tunnete puhangust.
«Teie olete siin, teie olete siin, Raoul,» sõnas ta. «On see võimalik!»
«Oh, härra, härra, milline rõõm teid jälle näha!»
«Te ei vastanud mulle, vikont. Kas te saite puhkust, et Blois’sse sõita, või tabas teid Pariisis mõni õnnetus?»
«Jumal tänatud, härra,» vastas Raoul vähehaaval rahunedes, «pole juhtunud midagi halba; kuningas abiellub, nagu mul oli au teile oma viimases kirjas teatada, ja sõidab Hispaaniasse. Ja Tema Majesteet sõidab Blois’ kaudu.»
«Selleks et külastada Monsieur ’d?»
«Jah, härra krahv. Ja kuna kardeti teda üllatada, või taheti tema vastu eriti lahke olla, siis saatis härra prints mind peatuskohta ette valmistama.»
«Kas nägite Monsieur ’d?» küsis krahv huvitatult.
«Mul oli see au.»
«Lossis?»
«Jah, härra,» vastas Raoul, langetades pilgu, sest kahtlemata taipas ta, et krahvi küsimuses peitus rohkem kui tavaline uudishimu.
«Tõepoolest, vikont! Võtke vastu minu komplimendid.»
Raoul kummardas.
«Kuid te nägite Blois’s veel kedagi?»
«Härra, ma nägin ka Tema Kuninglikku Kõrgust Mada me’i.»
«Väga hea. Kuid ma ei räägi mitte Madame ’ist.»
Raoul punastas kõrvuni ega vastanud midagi.
«Te nähtavasti ei mõista mind, härra vikont?» jätkas härra de La Fère, ilma et oleks häält tõstnud, ent ta ilme ja pilk muutusid pisut karmimaks.
«Ma mõistan teid suurepäraselt, härra,» vastas Raoul, «ja kui ma oma vastust ette valmistan, siis mitte selleks, et otsida sobivat valet. Te teate seda, härra.»
«Ma tean, et te ei valeta iialgi. Ja seepärast olengi üllatatud, et teilt nõuab nii kaua aega kas ei või ja vastata.»
«Ma ei saanud teile enne vastata, kui olin teie küsimust täpselt mõistnud, ja kui ma seda