majandusühendus kuuelt üheksale, siis kaheteistkümnele liikmele, seejärel ristiti end Euroopa Liiduks ning jätkati laienemist 15 ja seejärel juba 25 liikmega ühenduseks. Täna on ELis 27 liikmesriiki ja tänu 13. riigis kehtivale eurorahale on kanda kinnitanud ühisturg.
21. sajandi alguses tuleb vaadelda kaht – Rooma ja Maastrichti lepingut – kui Euroopa ülesehitamise hädavajalikke tööriistu.13 Neid leppeid on nimetatud Euroopa kontiinumiks, mis aitasid riikidel pärast laastavat Teist maailmasõda kosuda ja terveneda. Täna vajame aga ülesehituse protsessi uut tööriista, uut kontiinumi hüpoteesi, et algaks Euroopa Liidu järgmine ajastu. Seni, hõlmates ka viimaseid laienemisi, on Euroopa elanud vana tegevuskava alusel, olles hõivatud sõjajärgsete mõtetega arvukate riikide liitmisest ja maharahustamisest.14 Uue ajastu algus luuakse värskendatud tulevikumõtete ja kultuurilise eneseteadvusega, mille nurgakiviks saab olema uus õiguste kogum, alusdokument, mis kehtestaks poliitilise Euroopa, kindlustaks solidaarsuspõhimõttel ning keskkonnasõbralikkusel põhineva ühisturu, kuid, ja see on äärmiselt oluline, taasavastaks Euroopa inimese, kes juba kümneid aastaid oma mina püüab leida.
Euroopa ühtsuse hapruse üle mõtteid mõlgutades jõuan tihti küsimusteni: kuidas rajati projekt, mille sarnast polnud maailmas varem nähtud? Milline on liidu tulevikusiht viiskümmend aastat pärast tema loomist? Kas see saab olema pelgalt suur tarbijaskond ja võimas ühisturg või hakkab siin välja kujunema süvendatud poliitiline ja sotsiaalne ülesehitus, nagu sellest on ikka ja jälle ajaloos unistatud?
Prantsuse poliitik Maurice Faure tavatses öelda: „Ajalool on omad tujud.” Faure, kes kirjutas alla ühinenud Euroopa aluslepingutele, meenutab tänapäevani imetlusega Roomas saavutatud kokkulepet, mis oli kuue liikmesriigi riigikantseleide ühise tugeva poliitilise tahte vili. Euroopa ühendamine sai toimuda tänu poliitilise eliidi tungivale soovile, millest on tänastes oludes raske aru saada, sest rahvas soovib võimalikult palju kaasa rääkida, mis omakorda aeglustab protsesse. (Tänapäevast demokraatiat tõlgendatakse tihti kui igaühe õigust arvata, et temal on samasugune õigus öelda „ei” kui kõigil teistel, ainult et neid ei-ütlejaid on tekkinud järjest rohkem. Räägime küll ühisväärtustest, kuid paljuski tekib tunne, et tegelikult huvitab see meid vaid siis, kui domineerivad meie ideed ja teiste omad ei ohusta meie seisukohti. Kreeka päritolu NessU. Patria nimetab seda Demokraatia-2, mina kutsuksin seda äraspidiseks demokraatiaks: see on õhuke valitsuskord, mis annab kõigile õiguse teiste õigusi või huve halvasti, näiteks sõnavabaduse ettekäändel või oma parema elu eesmärgil, ära kasutada.15
Kuue kuuga läbi räägitud Rooma lepingud nägid ilmavalgust tingimusega, mida vaid kõige suuremad optimistid julgesid omal ajal ette kujutada. Näis, et eluliselt oluline oli leida pärast sõda uus motivaator Euroopa ühendamiseks. Euroopa Kaitseühenduse (EDC) läbikukkumine Prantsuse rahvuskogus kaks aastat varem oli üheks põhjuseks, miks tuli kiiruga leida Euroopa ühendamiseks uusi motiive. Euroopa Kaitseühenduse ebaõnnestumine oli suureks hoobiks eurointegreerumise seisukohalt ja halvas mõneks ajaks poliitilise ühenduse idee. Saksamaa Liitvabariigi esimene kantsler Konrad Adenauer nimetas selle lausa oma pika kantsleriks oleku aja „suurimaks pettumuseks”. Nõukogude võimude poolt julmalt maha surutud verine ülestõus Budapestis 1956. aastal näitas valulikult Läänele omavahelise liidu sõlmimise vajadust. Kõige olulisemaks põrumiseks peeti aga 1956.a oktoobris alanud Suessi kanali kriisi, kus kaks suurvõimu, Suurbritannia ja Prantsusmaa, demonstreerisid oma võimetust. Mõistmisest, et tegu pole enam suurte impeeriumidega, tekkiski impulss hakata tegema koostööd Saksamaaga. „Vaid üheskoos, ressursse arendades ning ühendades, suudavad riigid toota aatomienergiat rahuldavas koguses ja ajaraamistikus, olles samas vähem sõltuvad impordist,” põhjendas Jean Monnet Euroopa Aatomienergiaühenduse loomist. Riikide säärane ühendamine võimaldas Lääne-Euroopale enneolematul määral heaolu ja majanduslikku tõusu ning tõotas rahu.16
Erinevate visioonide Euroopa
Tänase Euroopa Liidu peamiseks probleemiks peetakse valdavat maailmavaadet, milles materiaalsete väärtuste kummardamine varjutab ühenduse algpõhimõtteid ega keskendu ideelistele alustele. Sellest on palju räägitud ning seda tõdemust kinnitab järjest enam tunne, et enamus ei teadvusta Euroopa ühendamise ajaloolist tähendust ja eraldi tähtsust ei avalda selle ühendamise kultuuriline kontekst. Pigem on eurooplaste juures täheldatav ühiste kultuuriliste argumentide märkamatu kadumine.
Euroopa kohtub oma eneseteadvusega juhul, kui tema kodanikud saavad sinasõbraks siinsete kunstide ja seaduste ajalooga, aduvad määratut kultuurirevolutsiooni, tunnistavad Euroopa minevikuretoorikat ning valgustuse võidukäiku. Euroopat saab mõista ühise teekonna või ajaloona, kuid mitte arutlusena, kui mitu riiki mahub pardale. Pole ju mingit objektiivset põhjendust, miks näiteks Iirimaal oleks enam põhjust liitu kuuluda kui näiteks Poolal? Euroopa ajaloos on neil võrdväärne koht, samuti nagu kirjandusloos ei mängi Joyce suuremat osa kui näiteks Gombrowicz17. Läbi ajalooprisma saab äärmiselt lihtsalt lahendada ägedaid vaidlusi põhjustava Türgi liikmelisuse küsimuse. Viimased 250 aastat on Türgi üritanud muutuda läänelikuks ning „Avrupa”, mis märgib türgi keeles Euroopat, on saanud neile saatuslikuks: Türgi on nimelt ajaloos nii poliitiliselt, majandusalaselt kui ka kultuuriliselt edasi liikunud alati ainult ühes suunas: idast läände.
Prantsuse välisminister Robert Schumann, kes kujutas Euroopa ehitamist ette poliitilise projektina, sõnastas 9. mai 1950 deklaratsioonis pragmaatilise viisi, kuidas ülesehituse protsessi kiirendada: „Euroopat ei looda üleöö ega ühe hooga. Euroopa sünnib konkreetsete tegude kaudu, mis kõigepealt loovad reaalse ühtekuuluvuse. Euroopa rahvaste ühinemine eeldab igipõlise Prantsusmaa ja Saksamaa vahelise vastasseisu kadumist. Esimesed sammud peavad tegema eelkõige need kaks riiki.”18 Sõjajärgses Euroopa atmosfääris võis sellist suhtumist ilmselt märgata kõikjal ning Schumanni kuulsad sõnad graveeriti jäädavalt kooliõpikutesse.
Vaatamata selliste sõnade lühikesele kestvusajale, on tänapäeval isegi parima tahtmise juures raske mööda vaadata üldisest madalseisust, mis vallutas Euroopa kui ajalooliselt eeskujuliku projekti tema põhiseadusleppe põrumise päevil. Vana Maailma kodusõjad ja külma sõja ning kommunismi oht, mis õhutasid liidu loomist, olid selleks ajaks kadunud, ununenud, viies kaasa mõjusad ajendid, mis aitaksid Euroopa rahvastel omavahel poliitiliselt lõimuda. Üksmeel on laienemistega vaibunud, järeltulevad põlved aga ei näe põhjust sidusamaks ühenduseks, nagu see algusaastatel kavandati. Iirimaa referendumi eel rõhusid kohalikud skeptikud sellele, et Lissaboni leppe vastu hääletades ei peaks iirlased loovutama liidust antavat tuge ja saadavaid hüvesid kellegi teise kasuks – teades, et referendumi põrudes öeldakse ei nimelt sidusamale lõimumisele.
Uued liikmesriigid annavad valikuliselt ära oma suveräänsust liiduinstitutsioonidele, mis võivad põhjendatult tekitada arusaamatust kodanikes, kelle jaoks on igasugune suveräänsuse loovutamine ohumärgiga. Seega mängibki sisukama poliitika asemel märksa olulisemat rolli uute eurooplaste jaoks Euroopaga liitumise majanduslik argument, mis on alati eksisteerinud poliitilise liidu alustüvena, mitte eraldi eesmärgina.
Euroopa Liidu 50. sünnipäev paar aastat tagasi oligi kummardus Robert Schumanni sugustele Euroopa isadele, tänu kelle ühisele ja tungivale poliitilisele pealehakkamisele sündis sõjajärgne vastupidav projekt. Lisaks prantslastele Robert Schumannile ja Jean Monnet’le panid tänase ELi nurgakivi itaallane Alcide de Gasperi, sakslane Konrad Adenauer ning belglane Paul-Henri Spaak. Kui aga jälgida teemasid, mille üle vaidlesid 50 aastat tagasi Euroopa poliitilise kontseptsiooni püstitajad, oleme sunnitud nõustuma, et Euroopat lahutavad endiselt sarnased eriarvamused. Kas EL peaks olema sotsiaalne projekt või pigem liberaalne majandusruum? Kas see peaks jääma rahvaste liiduks või peaks unistama föderaalsest riigist? Milline peaks olema meie välispoliitika, suhted ameeriklastega, vastus üleilmastumisele? Ning põhiküsimus: millised projektid tuleb kaasata tulevikku?
„Nagu kardetud F-tähega sõna, see tähendab föderalism, nii manab K-tähega