seadustikuks korraldama Euroopa Liidu otsuste tegemise protsessi ja alles siis otsustama iseenda jaoks, millist Euroopa Liitu me tahame.”19
Täna tundub, otsekui pesitseks eurooplaste mõttes kõrvuti kaks tunnetust: teoorias meeldib meile suurejooneline idee sarnaselt mõtlevate riikide kogumist, kuid samas teadvustame riske, mida taoline protsess endaga kaasa võib tuua. Eurooplased on uhked, et kuuluvad 500-miljonilisse rahvaste liitu, millest peaks arenema majandushiiglane, kuid ettepanekule luua liidusisene teenuste vaba liikumine, et garanteerida jätkusuutlik areng, ütlevad nad „ei” ning seavad tööjõu vaba liikumise vastu ELi siseturul kaitsemeetmeid. Nad unistavad USA eeskujul võimsast Euroopast, kuid keelduvad Türgist, mis liitu omakorda tugevdaks. Euroopa kodanikes, eriti rikkamates, tuleks lepitada Euroopa idee tegeliku Euroopaga.
Euroopa huvide ühine elluviimine, millest 50 aastat tagasi unistati, saab tänu minevikus saavutatule tänapäeval teoks läbi uue õigusraamistiku, reformi- ehk Lissaboni leppe.
Prantsuse, Hollandi ja Iirimaa referendumid, millega rahvas ütles selgelt „ei” põhiseadusleppele (mille läbikukkumise põhjused on tegelikult väga erinevad ning keeruline on neid seetõttu ühte patta panna), jahmatasid Brüsseli ametkonda, poliitilisi vaatlejaid üle Euroopa ning üldise peataoleku ajal (pärast põhiseadusleppe ebaõnnestumist) võidutses siinses lõimumises pikka aega letargia. Sageli kasutati tekkinud olukorra kohta võrdlust „Euroopa mootor on seiskunud”.
Paradoksaalne oli asja juures see, et Euroopale ütlesid „ei” vaid mõned aastad tagasi traditsioonilised eurorahvad teadmisega, et üleilmastuvas maailmas vajavad nad samamoodi edasi elamiseks nimelt Euroopa Liitu. Et edukalt edasi liikuda, peab euroopalik identiteet leidma vastused kahele küsimusele: eelkõige teadvustama oma isikupära ning seejärel arendama poliitikat, mis seda identiteeti toetaks.
Millised vahendid on meie käsutuses? Euroopa identiteedi küsimust on palju püütud seletada läbi laienemise spektri, kuid selle viimaseks teravaks näiteks on Türgi juhtum, kui üleöö tõusis päevakorda debatt Euroopa geograafiliste, aga ka mõtteliste piiride üle. Loomulikult ei piisa iial sellistest debattidest, isegi kui liikmesriigid jõuaksid „piiride” osas kokkuleppele. Ikka ja jälle pakutakse Türgile strateegilist partnerlust.20
Poliitiliste vahendite ja instrumentide kohta käivat küsimust vaadeldakse läbi nn eurodiplomaatia, mida pärsib mõnede liikmesriikide rivaalitsemise tõttu peata kana kompleks. EL ei mõju rahvusvahelisel areenil kuigi tõsiseltvõetavana, sest tema poliitika, nagu ütles kord Chris Patten, „koosneb mitmetest nimi- ja omadussõnadest, ent puudu jääb veenvatest tegusõnadest”. Nii võime jätkuvalt nentida, et Euroopa otsib oma tõelist identiteeti. Arvatakse, et ka põhiseaduslepingu läbikukkumise üheks põhjuseks oli identiteedikriis; ebakindlus pidurdab arengut ning rahvusvahelisel areenil mõjub Euroopa tänapäeval kui maailmajagu, mille on vallutanud otsustamatus. Tänaseid tegemisi vaadeldakse aga juba läbi usalduskriisi prisma. Kriise on mitmeid: reformist rääkides on Prantsusmaal hakatud kasutama kunagise la crise du politique asemel täiesti uut sõnakäsitlust: la crise systématique. Tihti esitletakse reformi kriisist väljumise vahendina. Meditsiinisõnavaras on kriis lühike hetk, mil haigusnähud jõuavad lahenduseni: patsient kas sureb või jääb elama. Euroopa poliitika on otsekui kriisivalitsus, kus uued ideed tekivad sellest, et eelmist musta plekki hoolikalt varjata.
Liitunud rahvastel on kaks kohustust: reform ning rapprochement, s.t üksteisele lähenemine. Kasvav eneseteadvus peab sellised väljakutsed nagu üleilmastumine, keskkond ja vananemine viima üleminekuteni ja viimistletud ühiskond andma vabaduse tulevikku valida, mitte selle järel sörkida. Millal kavatseme muutusi aktsepteerida? Siin ei aita kaasa ka praegune mõtteviis, et kõiges on süüdi ebapiisavad lepped, või veendumus, et kuniks pole uut dokumenti, ei toimu ka edasiarengut.
Uus (Lissaboni) lepe tekitab lootusetunde, et oleme seljatanud mitu aastat kestnud meeltesegaduse, mille vältel energia kulus vaidlusele tuleviku üle. Kuid midagi muutus 2004. aasta laienemise ja kohe seejärel toimunud referendumitega, nimetagem seda euroopaliku vaimu kadumiseks. Selle fenomeni kurvaks tunnistuseks on esimesena Euroopa sümboolika väljapraakimine uuest leppest. Olgugi et tänu lipule, hümnile ja ühistele tähtpäevadele tekib Euroopale nägu, millega rahvas end samastaks, loobusid paranoilised riigijuhid – eraldi võiks mainida poolakaid, inglasi, tšehhe – kõigist riiklikest sümboolikatest. Mainitud riikide valitsused ei tunnista Euroopa emotsionaalseid seoseid ning osa pole seda vaat et kunagi soovinud omaks võtta, ometigi kurdavad just nemad kõige rohkem lõhe üle, mis on liidu ja kodanike vahele tekkinud.
1957. aastal ei sisaldanud aluslepped viiteid sümbolitele, need tekkisid aja ja vajadusega. Küsimus on täna pigem selles, kas sümbolid panevad inimesi end Euroopa suhtes paremini tundma?
Debatt tuleviku visioonide üle
Eestis muretsetakse varjamatult väljakujunemata rahvusliku identiteedi pärast. Olles end vabaks võidelnud, taastanud riigi ning võtnud koha sisse demokraatlike riikide peres, tundub, et eestlased ei teadvusta, mis neid ühendab. Mida selle vabadusega peale hakata, mis on meie iseolemise kaugem eesmärk? Eestlased küsivad, kes me oleme, mida tahame ja mis suunas edasi liigume? ELiga liitumise perspektiivi üks kõrvalmõjusid on olnud see, et eestlased on nagu muudki rahvad hakanud enesesse vaatama ja mõtisklema oma identiteedi üle, kirjutasid 2003. aastal autorid koguteoses „Mõtteline Euroopa”.21
Kaks aastat tagasi peetud ELi 50. aastapäeval pakkusid kohalikud ajalehed suurejoonelise ülevaate Euroopa Liidu viimase viiekümnendiku arengust ja saavutustest; väljaanded pühendusid Euroopale vundamendi rajanud rahvaste memuaaride avaldamisele. Näiteks mahutati aastapäeval ilmunud esseedekogumikku „Euroopa Liit, järgmised 50 aastat” 53 Euroopa „tippmõtleja” ideed, mis rääkisid peamiselt mõttelisest kaugenemisest, kodanike usaldusekaotusest ja bürokraatiast. Mida sisaldasid aga koomilise alatooniga nostalgiarubriigid? Peamiselt mitte midagi. Kaunite ajalookirjelduste kõrval puudus tunne, et loodud oleks midagi täiesti ennekuulmatut. Kuid nagu öeldud, ei mõju nostalgiarubriigid tõsiseltvõetavaina ja kõlbavadki üksnes peegeldama varasematest aastakümnetest pärit linnavõtteid, mis pakuvad lugejatele avastamisrõõmu, millised olid vanasti nende kodutänavad. Rooma lepete aastapäeva uudises nappis uudsust, tekstis polnud midagi üllatavat. Miks? Kas lugeja oleks pidanud süvenema millessegi nõnda igapäevasesse? Valitseva generatsiooni mõttes on Euroopal oma kindel ja igati enesestmõistetav koht, mis olenevalt ajahetkest on enam-vähem sobiv või talutav; paljud ei pidanud vajalikuks ühe järjekordse lepingu aastapäeva pärast nostalgitseda.
Samas elavad inimeste hinges endiselt edasi hirm ja usaldamatus kõige võõra või uue suhtes. 2004. aasta laienemise eel oli Euroopa inimeste seas hoomatav teatud kartus, et inimesed – ehk „uued”, kes on väga erinevad „eurooplastest” – ühinevad peagi „eurooplastega”, ning hirm, et „uued” muudavad selle liidu millekski võõrapäraseks. Täna kannatab ebamugavustunde all ka poliitiline eliit ja see on ebaharilik. Idaeurooplasi pole pärast laienemist julgustatud uskuma Euroopasse, sest too vaidleb muudkui oma identiteedi üle ja kirtsutab seljataga uusliikmete peale nina (juba enne laienemist, kuid endiselt ka 2009. aastal!). Mäletame ju hästi Jacques Chiraci kuulsat distsiplinaarkõnet, milles Prantsuse president mõistis kohut uute liikmesriikide valitsuste Ameerika toetamise pärast, kui vaieldi, kas rünnata Iraaki või mitte. Prantsuse president pole ainus, kes on avalikult üle piiri läinud, demonstreerinud topeltstandardeid või taunivat suhtumist uute liikmesriikide suhtes.
Kuid Euroopa sümbolite ja iganenud poliitika kõrval on olemas konkreetsed saavutused, millest võiks abi olla ühise Euroopa identiteedi kujundamisel. Ma ei muretseks seetõttu meie endi pärast, kes me liidus oleme. Aeg parandab haavad, rajab vastastikuse mõistmise ning ehitab sildu või (meie jaoks eriti sümboolselt) purustab müüre. Hoopis rohkem peame huvi tundma nende vastu, kes on teatud põhjustel maha jäänud ja kes on endiselt omamoodi kidnapeeritud, olgu nad ukrainlased, albaanlased või grusiinid. Me ju mõistame neid ja nüüd on tekkinud aeg, kus tuleb see teistelegi arusaadavaks teha, selgitada heade naabrussuhete olemust ning aidata mahajäänuid. Arvata, nagu oleks uppuja päästmine