järele on jäänud. Ja varsti pole neid õnnetuseks enam ühtegi.”
“Pagan võtku, monsenjöör, kas kutsusite mind kaasa, et mulle horoskoopi koostada?”
“Ei, ma kutsusin teid selleks, et küsida, kas panite tähele meie musketärleitnanti?”
“Härra d’Artagnani?”
“Jah.”
“Mul pole vajadust seda tähele panna, sest tunnen teda juba ammu.”
“Ja missugune mees ta siis on?”
“Ah tema?” kordas Guitaut, keda see küsimus üllatas. “Ta on gaskoonlane.”
“Jah, ma tean seda, aga mind huvitab, kas ta on mees, keda võib usaldada.”
“Härra de Tréville hindab teda kõrgelt, ja härra de Tréville, nagu te teate, on üks kuninganna parimaid sõpru.”
“Tahaksin teada, kas see mees on tõesti läbi proovitud.”
“Kui te mõtlete selle all, kas ta on vapper sõdur, siis usun, et võin vastata jaatavalt. Olen kuulnud, et La Rochelle’i piiramisel, Suze’i kitsasteel ja Perpignani all tegi ta rohkem, kui oli ta kohus.”
“Kuid nagu te teate, Guitaut, on meil, vaestel ministritel tihti vaja mehi, kes on mitte üksnes vaprad, vaid ka osavad. Kas härra d’Artagnan ei olnud kardinali päevil mässitud mingisse intriigi, millest ta kuulu järgi olevat osavalt välja tulnud?”
“Mis puutub sellesse, monsenjöör,” ütles Guitaut, kes mõistis väga hästi, et kardinal tahab teda rääkima panna, “siis pean Tema Eminentsile tunnistama, et tean sellest ainult niipalju, kui ta isegi võib kuulnud olla. Ma pole end kunagi iseenda huvides intriigidesse seganud, kui mind ongi mõnikord teatud määral võõrastesse intriigidesse pühendatud, ja monsenjöör ei pane kindlasti pahaks, et hoian saladuses selle, mis mulle on usaldatud, kuna on tegemist võõra saladusega.”
Mazarin raputas pead.
“Ja ometi olen ma veendunud, et on olemas õnnelikke ministreid, kes saavad teada kõik, mida nad teada tahavad.”
“Kui see nii on, monsenjöör,” vastas Guitaut, “siis selle tõttu, et nad ei vaagi kõiki inimesi samal vaekausil, et nad oskavad sõja asjus aru pärida sõjameestelt ja intriigide kohta intrigaanidelt. Pöörduge mõne selleaegse intrigaani poole, ja te pigistate temalt välja kõik, mida vajate – muidugi ainult siis, kui maksate.”
“Oh põrguhaud!” vandus Mazarin, tehes grimassi, mis alati ta näole ilmus, kui temaga kõneldes puudutati rahaküsimust ses mõttes, nagu seda praegu tegi Guitaut. “…Ja maksangi… kui muud võimalust ei leidu.”
“Kas monsenjöör soovib tõsiselt, et juhataksin talle mehe, kes on olnud segatud kõigisse omaaegseisse tumedatesse lugudesse?”
“Per Baccho!” kirus Mazarin, kes hakkas juba kannatust kaotama. “Juba tund aega püüan ma teilt seda välja pigistada, teie puupea.”
“On olemas ainult üks, kelle eest ma selles suhtes vastutada võin, kui ta ainult tahab rääkida.”
“See on juba minu mure.”
“Ah, monsenjöör, ei ole alati sugugi nii lihtne sundida inimesi kõnelema sellest, millest nad tahavad vaikida.”
“Oh, pisut kannatust on kõik, mis vaja. Noh, kes see mees siis on?”
“See on krahv de Rochefort.”
“Krahv de Rochefort!”
“Õnnetuseks on ta juba neli või viis aastat jäljetult kadunud ja ma ei tea, mis temast on saanud.”
“Aga mina tean, Guitaut,” vastas Mazarin.
“Miks Teie Eminents siis alles äsja kaebas, et ta midagi ei tea?”
“Ja te arvate siis, et Rochefort…” alustas Mazarin.
“Ta oli kardinali parem käsi, monsenjöör; kuid ma hoiatan teid, see lugu läheb teil kalliks, sest Richelieu oli oma agentide vastu väga helde.”
“Jah,” sõnas Mazarin, “ta oli suur mees, kuid pillamine oli ta nõrkus. Tänan teid, Guitaut, ma kasutan teie nõuandeid, ja veel sel õhtul.”
Ja kuna vestlejad olid juba jõudnud kuningapalee õuele, viipas kardinal Guitaut’le jumalagajätuks käega ja astus ühe ohvitseri juurde, kes siinsamas edasi-tagasi kõndis.
See oli d’Artagnan, kes ootas, nagu kardinal oli käskinud.
“Tulge, härra d’Artagnan,” sõnas kardinal oma mahedaimal toonil, “mul on teile ülesanne.”
D’Artagnan kummardas ja astus kardinali kannul salatrepist üles. Mõne hetke pärast leidis ta end taas kabinetist, kust oli veidi aja eest lahkunud.
Kardinal istus oma kirjutuslaua taha, võttis paberilehe ja kirjutas sellele mõne rea.
D’Artagnan seisis rahulikult, ilmutamata kannatamatust või uudishimu. Ta oli muutunud sõjaväeliseks automaadiks, mille paneb tegutsema või õigemini käsku täitma mõni peidetud vedru.
Kardinal murdis kirja kokku ja pitseeris oma pitseriga.
“Härra d’Artagnan,” sõnas ta, “teie ülesandeks on viia see kiri Bastille’sse ja tuua kaasa selles nimetatud isik. Võtke tõld, valvemeeskond ja vaadake hoolega vangi järele.”
D’Artagnan võttis kirja, tõstis käe kübara äärde, pöördus kannal ringi nagu osavaim drilliseersant, väljus, ja hetke pärast kostis ta järsk monotoonne hääl, mis käsutas:
“Neli meest eskordiks, tõld, minu hobune!”
III
KAKS ENDIST VAENLAST
D’Artagnan jõudis Bastille’sse parajasti siis, kui kell lõi veerand üheksa. Ta laskis endast teatada vangla komandandile, ja kui viimane kuulis, et d’Artagnan tuleb ministri juurest, tuues kaasa viimase kirjaliku käsu, tuli ta ohvitserile värava ette vastu.
Bastille’ komandandiks oli tollal härra du Tremblay, kurikuulsa kaputsiinlase Josephi vend. Seda Richelieu hirmsat soosikut kutsuti teise nimega Halliks Eminentsiks.
Kui marssal Bassompierre istus Bastille’s, kus ta viibis täpselt neliteist aastat, ja kui ta seltsimehed oma vabaduseunistustes korrutasid: “Mina vabanen sel ja sel ajal,” “mina jälle siis ja siis,” kinnitas neile Bassompierre: “Ja mina, mu härrad, vabanen siis, kui vabaneb härra du Tremblay.” Sellega tahtis ta öelda, et pärast Richelieu surma ei jää du Tremblay enam oma kohale Bastille’sse ja Bassompierre saab oma koha õukonnas tagasi.
See ennustus oleks peaaegu tõesti täide läinud, ainult pisut teisiti kui Bassompierre seda arvas, sest pärast kardinali surma läksid asjad vanaviisi edasi, härra du Tremblay’d ei vallandatud ja Bassompierre vabanes ainult üle noatera.
Niisiis hetkel, mil d’Artagnan ministri käsu täitmiseks Bastille’sse saabus, oli du Tremblay endiselt kindluse komandandiks. Ta võttis musketärleitnandi suurima lahkusega vastu ja kuna ta oli parajasti õhtulauda istumas, palus ta d’Artagnani enda poole einele.
“Oleksin suurima rõõmuga nõus,” vastas d’Artagnan, “ent kui ma ei eksi, on tema kirjal märge väga kiire.”
“Teil on õigus,” vastas du Tremblay. “Hei, seersant, laske number 256 alla tuua.”
Kes sattus Bastille’sse, see lakkas olemast inimene ja muutus numbriks.
Võtmete kõlinat kuuldes tundis d’Artagnan sisemist värinat. Ta jäi hobuse selga, vaadates trelle, sügavaid aknaavasid, tohutuid müüre, mida ta seni oli näinud ainult teiselt poolt vallikraavi ja mis talle kahekümne aasta eest olid suurt hirmu sisendanud.
Kõlas kellahelin.
“Ma lahkun teist nüüd,” ütles talle du Tremblay. “Mind kutsutakse vangi väljasaatmistähele alla kirjutama. Peatse nägemiseni, härra d’Artagnan.”
“Kurat