seetõttu ei saa ma iialgi nii suureks meheks kui tema. Kuid ma olen seevastu heasüdamlik inimene, härra de Rochefort, ja loodan, et saan seda teile varsti tõestada.”
Rochefort tundis seda siidist häält, millesse vahetevahel segunes nagu rästiku sisin.
“Ma olen täiesti valmis seda uskuma, monsenjöör, kuigi ma isiklikult pole seni kogenud seda südameheadust, millest Teie Eminents kõneleb. Ärge unustage, monsenjöör,” jätkas Rochefort, nähes ministri tahtmatut liigutust, “ärge unustage, et olen viibinud viis aastat Bastille’s ja et miski ei tumesta inimese pilku rohkem kui vanglatrellid.”
“Ah, härra Rochefort, ma ütlesin teile juba, et minul polnud selles teie vanglassesaatmises mingit osa. Kuninganna… naise või valitseja viha, kuidas soovite… kuid see möödub, nagu ta tekkiski, ja hiljem ei mõelda sellele enam.”
“Ma möönan, et tema, kes on veetnud need viis aastat kuningapalees, keset pidustusi ja õukondlasi, ei mõtle tõepoolest enam sellele. Ent mina, kes ma veetsin selle aja Bastille’s…”
“Oh, mu jumal! Kas arvate, armas härra de Rochefort, et kuningapalee on väga lõbus paik? Hoopiski mitte! Meilgi on siin olnud suuri pahandusi, uskuge mind. Aga ei maksa sellest enam rääkida. Mina mängin nagu alati lahtiste kaartidega. Kas olete meie poolt, härra de Rochefort?”
“Te peate mõistma, monsenjöör, et ma ei soovigi muud. Kuid ma pole enam millegagi kursis. Bastille’s saab poliitikast kõnelda ainult sõduritega ja vangivalvuritega, ning te ei kujutle, monsenjöör, kui halvasti on need inimesed päevasündmustest informeeritud. Ma olen ikka veel härra de Bassompierre’i afääri juures… Kas ta on praegugi üks seitsmeteistkümnest senjöörist?”
“Ta on surnud, mu härra, ja see oli meile suureks kaotuseks. Ta oli kuningannale nii ustav ja ustavad mehed on haruldased!”
“Tont võtku, seda ma usun. Kui leidubki mõni, saadate selle kohe Bastille’sse.”
“Kuid teisest küljest – mis oleks ustavuse kinnituseks?” küsis Mazarin.
“Teod,” vastas Rochefort.
“Jah, teod,” möönis minister, “ent kust leida teovõimelisi mehi?”
“Neist pole kunagi puudust, monsenjöör, ainult te ei oska neid otsida.”
“Ei oska otsida? Mida te tahate sellega öelda? Palun, selgitage mulle. Te olete kindlasti palju õppinud kadunud kardinali lähemas kaaskonnas. Ah, see oli suur mees!”
“Kas monsenjöör ei pahanda, kui ma talle õpetusi jagan?”
“Mina? Mitte iialgi. Te teate hästi, et mulle võib kõike öelda. Ma püüan inimesi ennast armastama ja mitte kartma panna.”
“Minu kongi seinale, monsenjöör, on naelaga kraabitud üks vanasõna.”
“Ja milline?” küsis Mazarin.
“See on järgmine, monsenjöör: nagu isand…”
“Tunnen seda: … nõnda teener.”
“Ei… nõnda alluv. Selle väikese muudatuse on teinud ustavad inimesed, kellest ma teile äsja rääkisin.”
“Ja mida see vanasõna siis tähendab?”
“See tähendab, et härra de Richelieu oskas leida ustavaid alluvaid, ja tosinate kaupa.”
“Tema! Tema, keda püüdsid tabada kõigi pistodade terad. Tema, kes kogu elu jooksul pidi tagasi lööma hoope, mis tema pihta langesid!”
“Kuid ta lõi hoobid lõpuks siiski tagasi, kuigi need olid väga tugevad. Kui tal oligi ohtlikke vaenlasi, siis oli tal ka häid sõpru.”
“Just neid otsin minagi.”
“Ma olen tundma õppinud inimesi,” jätkas Rochefort, kes arvas, et on jõudnud paras hetk täita d’Artagnanile antud lubadust, “olen tundma õppinud inimesi, kes on oma osavusega sada korda luhta ajanud kardinali ettenägelikud plaanid, inimesi, kelle vaprus on võitu saanud tema valvuritest ja spioonidest, inimesi, kes ilma raha ja toetuseta on kaitsnud krooni ühes kroonitud peas ja sundinud kardinali allaandmisele.”
“Kuid need inimesed, kellest te räägite,” lausus Mazarin endamisi naeratades, sest de Rochefort jõudis ise sinna, kuhu ta tahtis teda juhtida, “need inimesed polnud ju sugugi ustavad kardinalile, kuna nad võitlesid ometi tema vastu.”
“Jah, kahjuks küll, vastupidisel juhul oleks neile paremini tasutud. Kuid õnnetuseks olid nad andunud samale kuningannale, kellele teie praegu otsite ustavaid teenreid.”
“Aga kuidas olete teie neist asjust teada saanud?”
“Tean seda, sest need inimesed olid tollal minu vaenlased, nad võitlesid minu vastu, tean seda, kuna tegin neile nii palju halba kui suutsin, kuna nemad tasusid mulle nii hästi kui suutsid ja kuna üks neist, kellega mul eriti palju tegemist oli, andis mulle seitse aastat tagasi mõõgahoobi, juba kolmanda samast käest… vana arve lõpetuseks.”
“Oh,” hüüdis Mazarin imetlusväärse südamlikkusega, “kui ma ometi tunneksin selliseid mehi!”
“Noh, monsenjöör, üks neist seisab juba kuus aastat teie ukse ees ja kuue aasta jooksul pole te teda leidnud millekski sobivat.”
“Kes see siis ometi on?”
“Härra d’Artagnan.”
“See gaskoonlane?” hüüatas Mazarin suurepäraselt üllatust teeseldes.
“See gaskoonlane päästis kuninganna ja sundis härra de Richelieud tunnistama, et mis puutub leidlikkusse ja poliitilisse osavusse, siis selles on ta alles koolipoiss.”
“Tõepoolest?”
“Kõik on nii, nagu mul oli au seda Teie Eminentsile öelda.”
“Jutustage mulle sellest midagi, armas härra de Rochefort.”
“Seda on väga raske teha, monsenjöör,” ütles aadlik naeratades.
“Siis jutustab ta mulle ise.”
“Ma kahtlen selles, monsenjöör.”
“Miks?”
“Sest see pole tema saladus, vaid, nagu ma teile juba ütlesin, ühe suure kuninganna saladus.”
“Kas ta viis üksi läbi sellise suure ettevõtmise?”
“Ei, monsenjöör, tal oli kolm vaprat sõpra, kes teda aitasid. Nad olid just sellised vaprad mehed, keda te praegu otsite.”
“Ja need neli meest hoidsid kokku, nagu te ütlete?”
“Nii, nagu oleksid nad olnud üksainus, nagu oleksid neli südant tuksunud ühes rinnas. Mida nad küll neljakesi kõik korda saatsid!”
“Tõesti, mu armas Rochefort, ma ei saa teile öelda, mil kombel te mu uudishimu kõditate. Kas te ei võiks mulle siiski seda lugu jutustada?”
“Ei, monsenjöör, kuid uskuge, ma võin teile jutustada ühe muinasloo, tõelise muinasjutu.”
“Jutustage, härra de Rochefort, ma armastan väga muinasjutte.”
“Te soovite seda, monsenjöör?” küsis Rochefort, püüdes lugeda kardinali peenelt ja kavalalt näolt tema kavatsusi.
“Jah.”
“Hea küll, kuulake siis:
Oli kord kuninganna… Kuid vägev kuninganna, kes valitses üht maailma suurimat kuningriiki. Talle soovis halba üks suur minister, kes enne oli talle liigagi palju head soovinud. Ärge püüdkegi, monsenjöör, te ei arva iial ära, kes see oli. Kõik see toimus hulk aega enne seda, kui tulite kuningriiki, kus too kuninganna valitses. Siis tuli õukonda üks suursaadik, nii vapper, nii rikas ja elegantne, et kõik naised kaotasid pea ja kuninganna ise oli küllalt ettevaatamatu ning kinkis talle teatud ehte, mis oli nii haruldane, et oli võimatu seda asendada. Sellega soovis ta kahtlemata saadikut tänada osava riigiasjade ajamise eest. Kuna ehe oli pärit kuninga käest, viis