on olukorra jälgimine ja järelemõtlemine enne tegutsemist. Me töötleme kõike teistest põhjalikumalt, olenemata sellest, kas oleme sellest teadlikud või mitte. Ü tähistab ülestimuleerimise ohtu, sest pöörates kõigele toimuvale tavapärasest enam tähelepanu, väsime paratamatult kiiremini. E tähistab emotsionaalsete reaktsioonide rõhutamist ning suurt empaatiat, mis aitab meil muuhulgas märgata ja õppida. T omakorda tähistab meie tundlikkust ka vaevumärgatavate nüansside suhtes. Seda omadust käsitlen ma põhjalikumalt uurimistulemustest rääkides.
Kolmandaks on nüüd võimalusi ühe väiksema küsimuse lahendami-seks – nimelt keskendus raamatu antidepressante puudutav osa ainult Prozacile. Depressiooniravimite kasutamine on pärast 1996. aastat jõudsalt kasvanud ja koos sellega on lisandunud poolt- ja vastuargumente. Kas need kahjustavad meie ülejäänud organismi? Kas need on suuremale osale inimestele pelgalt platseebod, mille tekitatud heaolu oleks saavutatav ka suhkrupilli võttes? Aga paljud enesetapud, mida on kahtlemata suudetud ära hoida tänu ravimitele? Kas need pole siis parandanud paljude depressiooni all kannatajate lähedaste elukvaliteeti? Ei pooldajate ega vastaste argumendid ole ajaga kuskile kadunud ja mõlemad väärivad mõistmist. Õnneks on kogu see info kuskil Internetis täiesti kättesaadav (kuid piirduge üksnes teaduslike uuringute tulemuste lugemisega – mõlema poole esitatud õuduslood jätke vahele). Seega on minu põhilised soovitused ikka samad: viige ennast asjaga hästi kurssi ja tehke oma otsus selle põhjal ise. Parem oleks tekitada endale seisukoht juba enne depressiooni sattumist, sest teatud põhjustel on ülitundlikud inimesed depressiooni suhtes geneetiliselt vastuvõtlikumad ning raske on teha otsuseid sel ajal, kui te parasjagu ise seda läbi elate.
Kui tundlikkusele keskenduvad teadusuuringud teile hetkel huvi ei paku, siis võite lugemise lõpetada või lihtsalt selle osa vahele jätta. Ehk olete just teie üks neist, kes mõistab kõnealuse tunnuse olemust intuitiivselt ehk „südamega“, vajamata nähtuse intellektuaalse poole tundmist. Samas kujutan ette, et teatud olukordades kohtate end ülitundliku inimesena esitledes skeptitsismi või koguni vaenulikkust ning teilegi võivad ära kuluda abivahendid selliste olukordade lahendamiseks, just selleks sobivadki uurimistulemused.
Lisaks sellele, et teadus on kinnitanud paljut minu raamatus käsitletut (mis põhines tol ajal mingis osas üksnes minu tähelepanekutel), on ka tähelepanekutega jõutud oluliselt kaugemale sellest, mis oli teada raamatu kirjutamise ajal. Olen püüdnud teha järgneva võimalikult huvitavaks, jäädes ikkagi piisavalt üksikasjalikuks, et rahuldada ka neid, kes soovivad teada rohkem. Täieliku ülevaate kasutatud metoodikatest ning tulemustest saate siiski originaalartikleid lugedes. Avaldasin 2012. aastal põhjaliku kokkuvõtte teooriast ning teaduslikest tulemustest ja lisaks leiate värskeima ülevaate uuringutest alati kodulehelt www.hsperson.com. Minu antud teaduslik nimetus kõnealusele tunnusele on „sensoorse töötlemise tundlikkus“ (mis ei ole sugugi sama, mis „sensoorse töötlemise häire“ või „sensoorse integreerimise häire“, kuigi neile anti paraku sarnane nimi). Ühtlasi pean lisama, et tundlikkusele väga sarnaseid kontseptsioone uurivad ka teised teadlased. Kui teema teile huvi pakub, keskenduge keskenduge terminitele nagu „bioloogiline tundlikkus konteksti suhtes“ (Thomas Boyce, Bruce Ellis ja teised), „diferentsiaalne vastuvõtlikkus“ (Jay Belsky, Michael Pluess jne) ja „orienteerumistundlikkus“ (D. Evans ja Mary Rothbart jne) ning te leiate veel palju teadusuuringuid, mis on kõik läbi viidud pärast „Ülitundliku inimese“ ilmumist.
Esimene uurimus
Kõige esimeste avaldatud uurimuste käigus töötasime (mina ise ja mu abikaasa, kes on uurimuste kavandamisel erakordselt pädev) välja käesolevas raamatus kasutatud ülitundliku inimese (ÜTI) skaala. Uuringu eesmärk oli ühtlasi näidata, et ülitundlikkus ei ole sama, mis introvertsus ehk „neurootilisus“ (erialaslängis kasutatav väljend, mis iseloomustab kalduvust kergesti depressiooni sattuda või liigset muretsemist). Meil oli õigus; tegemist ei ole sama tunnusega. Samas seostati seda tugevasti neurootilisusega. Ma aimasin, miks, ning meie teises uuringuseerias, mille tulemused avaldati 2005. aastal, leidis mu aimdus kinnitust: probleemse lapsepõlvega ÜTIsid ohustavad depressioon, ängistus ja liigne ujedus rohkem, kui sarnastes tingimustes kasvanud inimesi, kes ei ole ülitundlikud; samas ülitundlikke, kelle lapsepõlv möödus piisavalt heades tingimustes, need ohud teistest rohkem ei ähvardanud. Täheldati isegi – ja tänaseks on tõendeid leitud veelgi rohkem –, et mida enam kasvukeskkond neid mõjutas, seda parem on nende toimetulek võrreldes hea lapsepõlvega mittetundlike inimestega. Miriam Lissi ja teiste jõudis samade järeldusteni, ennekõike depressiooni osas. Pidage meeles, et tegu on „keskmiste“ tulemustega. Kõigele vaatamata leidub hea lapsepõlvega tundlikke inimesi, kes kalduvad depressiooni, ja kehva lapsepõlvega inimesi, kellel seda probleemi ei esine. Lisaks mõjutavad meid lisaks lapsepõlves kogetud raskustele veel paljud teisedki asjad. Üks oluline tegur on igapäevaelu stressitase.
Kirjeldatud tunnuse ja lapsepõlvekeskkonna vaheline interaktsioon selgitab võrdlemisi tugevaid seoseid neurootilisuse või negatiivsete tunnete ning ülitundlikkuse vahel, milleni viis meid esimene uuring. Ligikaudu pooled ÜTI skaala koostamisel kasutatud küsimustest keskenduvad negatiivsele – „Ma tunnen end ebamugavalt …“, „Mind viib rööpast välja …“, „Mind häirib …“ ja nii edasi. Kuna paljud ÜTId on kogenud rasket lapsepõlve, sageli seetõttu, et mitte keegi ei mõistnud nende loomuomast temperamenti, võisid nende ülitundlikkusest tingitud püsivalt ebameeldivad tunded olla põhjus, miks nad olukordades, mis kõiki tundlikke inimesi mingil määral häirivad, tundsid ennast veelgi ebamugavamalt, rööpast välja viiduna või häirituna. See omakorda põhjustanuks ülitundlikkuse ja neurootilisuse kattumist põhjustel, mis ei ole tunnuse endaga mingilgi moel seotud. Täna sama skaalat kasutades oleme välja töötanud mitmeid võimalusi, kuidas küsida inimeste käest, kui palju negatiivseid emotsioone nad tavapäraselt tunnevad, ning arvestada tulemusi statistiliselt.
Õnnetuseks ei ole päris mitmetes ülitundlikkuse ja näiteks ärevuse või stressi tajumise või suhtlemisfoobiate vaheliste seoste väljaselgitamisele keskendunud kliinilistes uuringutes võetud arvesse kasvukeskkonna rolli, mis jätab mulje, et kirjeldatud probleemid on omased kõigile ÜTIdele. Sel põhjusel jätan siin kirjeldamata ka ülalmainitud uuringu.
Serotoniin ja ÜTId
Tähelepanek ÜTIde lapsepõlvest saadud lisamõjutuse kohta, olgu see hea või halb, on käsitletav omamoodi joonealusena selle raamatu arste ja ravimeid käsitlevale peatükile. Ma tsiteerisin Stephen Suomi uurimust reesusahvide vähemuse kohta, kes sünnivad tunnusega, mida algselt kirjeldati „pingesolekuna“, sest stressiküllastes tingimustes kasvamine avaldas neile suuremat mõju.
Nad paistsid depressiivsemad ja ärevamad, kuid vähe sellest, sarnaselt depressioonis inimestega oli nende ajus vähem serotoniini, mille tootmist korrigeeritakse antidepressantidega. Serotoniin on kemikaal, mida kasutatakse ajus vähemalt 17 piirkonnas informatsiooni ümberpaigutamiseks. Nagu selgus, oli haavatavamatele ahvidele iseloomulik geneetiline variatsioon, mis põhjustab üldiselt madalamat serotoniinitaset, mida stress omakorda veelgi alandab. Samalaadne geneetiline variatsioon on omane tundlikele inimestele. Huvitaval kombel esineb seda variatsiooni üksnes kahel primaadiliigil, inimestel ja reesusahvidel, kes mõlemad on äärmiselt sotsiaalsed ning suudavad kohaneda väga erinevates keskkondades. Võimalik, et rühma ülitundlikud liikmed suudavad paremini märgata peenemaidki nüansse, näiteks seda, milliseid uusi toiduaineid võib julgelt süüa ning millised ohtusid tuleb vältida, aidates neil seega uues kohas paremini ellu jääda.
Meil kõigil on väga, väga palju erinevaid geneetilisi variatsioone – näiteks juuksed, silmad ja nahavärvus või erilised võimed või teatud foobiad. Mõned neist variatsioonidest tunduvad teenivat mõnd pisemat eesmärki; teised on kasulikud või siis mitte (või osutuvad mõnes olukorras koguni puuduseks). Kui elada kohas, kus on rohkesti mürkmadusid, võib alateadlik maohirm olla eelis, samas kui loodusteaduste õpetajale kujuneb see pigem probleemiks.
Nii või teisiti, pärast raamatu kirjutamist ning ahvide kirjeldamist viidi Taanis Cecilie Lichti ja teiste ja teiste läbiviidud uuring viitab asjaolule, et ÜTIdel on samasugune geneetiline variatsioon. Teadlased on aastaid otsinud üksnes seoseid