tundlikke inimesi neuronite suur aktiivsus nendes ajupiirkondades, mis viitasid soovile midagi ette võtta ja tegutseda, see oli suuremgi kui empaatiaga seotud piirkondades (võimalik, et me õpime oma tugevat empaatiatunnet abistamise huvides jahutama). Kokkuvõttes oli ÜTIdel empaatiale viitav ajutegevus tugevaid emotsioone edasi andvate fotode vaatlemisel aktiivsem kui mittetundlikel inimestel.
Levinud väärarusaama kohaselt sunnivad emotsioonid meid mõtlema ebaloogiliselt. Samas asetavad uusimad teaduslikud seisukohad, mille esitajad on psühholoog Roy Baumeister ja tema kolleegid, just emotsioonid tarkuse keskmesse. Üks põhjus on asjaolu, et emotsioone tajume me tavaliselt pärast sündmust, mis ilmselgelt aitab meil juhtunut meeles pidada ning sellest õppida. Mida enam lööb tehtud viga meid rööpast välja, seda enam me sellele mõtleme ning suudame seda järgmisel korral vältida. Mida enam saavutatud edu meid rõõmustab, seda enam me sellest mõtleme ja räägime ning eduni jõudmist kirjeldame ja seda suurem on tõenäosus, et suudame seda korrata.
Teistes Baumeistri käsitletud uuringutes, mis keskenduvad emotsioonide osatähtsusele selge mõtlemise seisukohast, on jõutud järeldusele, et inimesed ei ole õppides kuigi edukad või ei õpi üldse mitte midagi, kui neil puuduvad õppimiseks emotsionaalsed põhjused. Just see on üks põhjusi, miks on võõrkeelt lihtsam õppida riigis, kus seda räägitakse – meil on olemas tugev motivatsioon jõuda soovitud sihtkohta, vastata kõnetajatele ning mitte rumalana näida. Sellest seisukohast vaadates tundub peaaegu võimatu, et ülitundlik inimene suudab olukorda sügavuti töödelda, ilma et teda motiveeriksid tugevad emotsionaalsed reaktsioonid.
Ja pidage meeles, et kui ÜTId reageerivad tugevamini, on see suurel määral ja ennekõike seotud positiivsete emotsioonidega, nagu uudishimu, edu saavutamise ootusärevus (nt kasutades otseteid, millest teised ei tea), millegi meeldiva soovimine, rahulolu, rõõm, rahuldustunne. Võimalik, et negatiivsetes olukordades reageerivad kõik ägedamalt, kuid tundub, et ÜTId on evolutsiooni käigus arenenud sellisteks, kes ennekõike naudivad häid tulemusi ning mõtlevad teistest enam, kuidas nendeni jõuda. Ma kujutan ette, kui hästi võib meil välja tulla sünnipäevapeo planeerimine, kui näeme ette õnnetunnet, mida pidu endaga kaasa toob.
„T“ tähistab meie nüansitundlikkust
Suurem osa mainitud uuringutest eeldasid nüansitaju. Meile endile paistabki kõige enam silma, et me paneme tähele pisiasju, mis teistele märkamatuks jäävad. Arvestades seda asjaolu ning minu sõnastatud määratlust – ülitundlikkus – peavad paljud käsitletava tunnuse tuumaks nüansitundlikkust. (Kirjeldatud arusaamatuse lahendamiseks ning töötlemise rolli rõhutamiseks kasutame väljendit „sensoorne töötlemistundlikkus“, sest see on formaalse teadusmääratlusena parem.) Samas ei ole vaadeldav omadus niivõrd seotud erakordse taju ega tunnetusega – lõppeks leidub ju ka kehva silmanägemise või kõrvakuulmisega tundlikke inimesi. Tõsi, mõned tundlikud inimesed väidavad, et üks või mitu nende meelt on väga teravad, kuid ka siin võib olla tegu sellega, et nad töötlevad sensoorset infot hoolikamalt, aga mitte sellega, et nende silmad, nina, nahk, maitsepungad või kõrvad on mingil moel ebatavalised. Veel kord, ajupiirkonnad, mis on tundlikel inimestel taju käigus aktiivsemad, teevad ära ka sensoorse informatsiooni keerukama töötlemise töö: need pole niivõrd sellised piirkonnad, mis eristavad tähestikus olevaid tähti nende kuju järgi või aitavad sõnu kokku lugeda, vaid sellised piirkonnad, mis hoomavad sõnade varjatud tähendust.
Ühelt poolt võib meie võime tajuda peeni varjundeid olla lõputult kasulik, alates elu pakutavatest lihtsatest rõõmudest ning lõpetades strateegilise reaktsiooniga, mille vormimisel võtame arvesse teiste meeleolusid või usaldusväärsust väljendavaid mitteverbaalseid vihjeid (mida nad meile eneste teadmata edastavad). Teisalt, näiteks kurnatud seisundis, ei pruugi me teadvustada mitte midagi, ei vihjeid ega otseütlemisi, peale selle, et soovime tungivalt puhata. See omakorda toob meid olulise järelduseni:
SÜET kujutab endast suurepärast üldiste juhiste kogumit, mis aitab ülitundlikkust paremini mõista, kuid pole siiski ilmeksimatu. Enesetundest sõltuvalt ei pruugi me käituda läbimõeldult ega märgata niigi palju peenemaid nüansse kui mitte-ÜTId meie ümber. Ka meie ise oleme erinevad. Inimestel on palju omadusi, neil on erinevad taustalood ning nad on lihtsalt igaüks isemoodi. Oma innukas soovis samastuda rühmaga – kas või vääritimõistetud vähemusega – ei tohiks me unustada, et me pole mingilgi määral identsed. Ja päris kindlasti ei ole me kõik pidevalt teadlikud, kohusetundlikud ega toredad inimesed.
Võtame näiteks „Ü“, mis tähendab ülestimulatsiooni. Kaks erinevat tundlikku inimest võivad olukorras, kus neid segab vali müra või teiste ebaviisakas, häiriv käitumine, reageerida väga erinevalt. Üks neist kaebab harva või ei lase sedalaadi probleemidel end häirida, sest ta lihtsalt väldib niisuguseid olukordi või lahkub hiljukesi. Ta ei jää näiteks kauaks tööle mürarikkasse, ebaviisakasse või muud moodi häirivasse keskkonda. Kui ÜTIl ei ole võimalik probleeme vältida, talub ta neid vaikides, kuni avaneb võimalus probleemid lahendada. Teine ÜTI, kel on reeglina stressirohkem minevik, tunneb end suuremal määral ohvrina ning läheb endast välja, suutmata seejuures ise paigutada end õigesse keskkonda ja hoiduda valest ümbrusest. Võib-olla tundub neile, et nad peaksid teistele meele järele olema või midagi tõestama. Töökohast ei pruugi nad lahkuda enne, kui tekib kriis, mis viib kõik teised töötajad kurssi nende „ülemäärase“ tundlikkusega.
Infotehnoloogiaettevõttes töötavatele ÜTIdele keskendunud uurimus, mille viis läbi Bhavini Shrivastava, näitas, et uuritavad tundsid end töökeskkonnas teistega võrreldes suuremas stressis, samal ajal kui nende juhid nägid neid pigem teistest produktiivsematena. Kui me eeldame, et need ÜTId, kelle töötulemused stressi tõttu kannatama hakkasid, olid juba ise töölt lahkunud või vallandatud, siis alles jäänud ÜTId (kes olid vanemad ja kauem töötanud) ilmselt kohanesid vaikselt, võimalik, et oma ülemuste toetusel, ning andsid oma põhjaliku töötlemisoskuse ning nüansitajuga ettevõttesse oma panuse. Seega näeme kahte (või enamat) tüüpi ÜTIsid – toimetulekuvõimega ja – võimeta, olenevalt nende isikuomaduste muudest tahkudest. Teise nurga alt vaadates näeme aga kahte (või enamat) tüüpi olukorda: madala stressitasemega olukorrad, milles ÜTId tunduvad tugevate isiksustena ja leiavad kohanemisvõimalusi, mis teistele jäävad märkamatuks; või siis lootusetult stressirohked olukorrad, millega nad kohaneda ei suuda ning jätavad endast nõrga mulje.
Ülitundlikkuse käsitlemisest on mulle saanud hämmastav teekond. See algas pelgast uudishimust millegi suhtes, mida keegi minu kohta ütles. Ma vestlesin mõne inimesega, kes pidasid endid ülitundlikeks, lihtsalt et teada saada, mida nad selle all mõtlevad, omamata plaani jätkata uurimistööga ning kõige vähem laiemale üldsusele mõeldud raamatu kirjutamisega. Ja siis, nagu ma ise seda tavatsen kirjeldada, leidsin end kõndimas mööda tänavat ning minu selja taha hakkas moodustuma rongkäik inimestest, kes olid ülitundlikud, kuid polnud sellisest terminist mitte kunagi varem kuulnud.
Minult küsitakse ikka ja jälle: „Kuidas on võimalik, et te avastasite uue omaduse?“ Vastan, et tundlikkus ei ole uus tunnus ega omadus, kuid seda on keeruline avastada inimeste käitumist jälgides – aga psühholoogia on üles ehitatud just jälgimisele. Seetõttu pakkusid psühholoogid ja inimesed üldiselt sellele tunnusele mitmeid erinevaid nimesid, näiteks ujedus ja introvertsus. Me teeme oma ülitundlikkuse jälgimise teiste jaoks väga raskeks, sest reageerime ümbritseva keskkonna muudatustele nii kiiresti, et võime näida lähikondsetele kameeleonidena, kes teevad kõik endast oleneva konteksti sobitumiseks. Ma olen olnud ühtaegu nii uudishimulik teadlane kui ka ülitundlik inimene, kes on kogenud seda kõike isiklikult. Ja sellegipoolest – nagu ma meenutasin esialgses eessõnas – oli ka minul raske keskenduda omaenese tundlikkusele ning alguses pidi keegi teine mu tähelepanu sellele juhtima – pärast seda, kui ma ühe meditsiinilise protseduuri ajal tühise probleemi suureks puhusin.
Kui meid vaadatakse, siis ilmselt reageerime teistega võrreldes „üle“ – sest „Ü“ tähendab ülestimuleeritust ning „E“ tavalisest tugevamaid emotsionaalseid reaktsioone. Aga me esindame ju vähemust, niisiis erineme me keskmisest ega reageeri nii,