Ülitundlik inimene. Elaine N. Aron

ei toimu ümbersõnastamine automaatselt. Seepärast leiate iga peatüki lõpust „tegevused“, mille osaks on sageli ka ümbersõnastamine.

      3. Tervenemine. Juhul, kui te pole seda veel teinud, on teil nüüd aeg hakata ravima oma sügavamaid haavu. Te olite lapsena tundlik; probleemid perekonnas ja koolis, põetud haigused ja muud sellised tegurid mõjutasid teid rohkem kui teisi lapsi. Lisaks erinesite teistest lastest ning peaaegu kindlasti kannatasite seetõttu.

      Just ÜTId, kes tajuvad intensiivsete tunnete esiletungimist, võivad hoiduda minevikus saadud haavade ravimiseks vajalikust sisemisest tööst. Ettevaatlikkus ja aeglus on põhjendatud. Aga viivitades te üksnes petate iseennast.

      4. Välismaailmas toimetuleku õppimine. Te saate ja tohite osaleda kõiges, mis maailmas toimub, te peate seda tegema. Maailmal on teid väga vaja. Kuid samas tuleb teil omandada oskused, mis aitavad vältida üle- või alapingutust. Hoidudes segadusseajavaist sõnumeist, aitab see raamat teil leida oma tee.

      Ühtlasi ma õpetan teile, kuidas mõjutab teie tunnus lähisuhteid. Samuti puudutan ÜTIde suhteid psühhoteraapiaga – millised ÜTId peaksid tegelema teraapiaga ja miks, milline teraapia ja terapeut valida ning ennekõike seda, millised erijooned on ÜTIde teraapial. Seejärel käsitleme ÜTIde arstiabi, pakkudes rohkesti informatsiooni selliste ravimite kohta nagu Prozac, mida ÜTId sageli tarvitavad. Raamatu lõpuni jõudes on meil kõigil võimalik nautida rikkamat siseelu.

Mõned sõnad minust endast

      Ma olen uuriv psühholoog, ülikooli professor, psühhoterapeut ja romaanikirjanik. Mis kõige olulisem – ma olen ÜTI nagu teiegi. Päris kindlasti ei kirjuta ma seda raamatut teile ülalt alla vaadates, soovist aidata teil, vaesekestel, oma „sündroomiga“ hakkama saada. Ma tean isiklikult, mida meie tunnus endast kujutab, millised on sellega kaasnevad eelised ja väljakutsed.

      Lapsepõlves pugesin ma kodus olles peitu oma perekonnas valitsenud kaose eest. Koolis hoidusin spordist, mängudest ja üldse teiste lastega suhtlemisest. Mäherdust kergenduse ja alanduse segu ma tundsin, kui mu strateegia osutus edukaks ning mind eirati täielikult!

      Põhikooli päevil võttis üks ekstravert mu oma tiiva alla. Gümnaasiumis see suhe jätkus, lisaks kulus suurem osa minu ajast õpingutele. Kolledžis hakkas mu elu keerulisemaks minema. Pärast mitmeid seisakuid ja uusi algusi, mille sekka mahtus liiga noorelt sõlmitud ja neli aastat kestnud abielu, lõpetasin viimaks Phi Beta Kappa liikmena Berkeley ülikooli Californias. Samas veetsin üksjagu aega tualettruumis nuttes ja kartes, et hakkan peast segi minema. (Olen oma uurimistöö käigus avastanud, et sedalaadi varjumine, sageli nutmiseks, on ÜTIdele tüüpiline.)

      Minu esimene katse kraadiõpet läbida võimaldas mulle kabineti, mida ma sageli kasutasin eemaldumiseks ja nutmiseks, et end mingilgi määral maha rahustada. Niisuguse reaktsiooni tõttu lõpetasin õpingud pärast magistrikraadini jõudmist, olgugi et mul soovitati tungivalt jätkata doktoriõppes. Mul kulus kakskümmend viis aastat oma tunnuse kohta informatsiooni kogumiseks ja alles seejärel hakkasin oma reaktsioonidest aru saama ning suutsin omandada doktorikraadi.

      Kahekümne kolme aasta vanusena kohtusin oma praeguse abikaasaga ning jäin paikseks, hakates elama väga kaitstud elu, kirjutades ja poega kasvatades. Tundsin ühtaegu rõõmu ja piinlikkust, et ma ei pidanud „seal väljas“ olema. Olin ähmaselt teadlik kaotatud võimalustest õppida, tunda rõõmu oma võimete avalikust tunnustamisest, olla ühenduses erinevate inimestega. Kuid oma kibedavõitu kogemuste põhjal arvasin, et mul ei ole valikut.

      Teatud erutust põhjustavaid üritusi on siiski võimalik vältida. Olin sunnitud läbima meditsiinilise protseduuri, mille puhul eeldasin, et sellest taastumiseks kulub mõni nädal. Selle asemel reageeris mu keha mitme kuu jooksul füüsiliste ja emotsionaalsete reaktsioonidega. Taas olin sunnitud näkku vaatama oma salapärasele „fataalsele defektile“, mis mind teistest sedavõrd erinevaks tegi. Seega otsustasin proovida psühhoteraapiat. Ja mul vedas. Kui terapeut oli mind paari sessiooni jooksul kuulanud, ütles ta: „Otse loomulikult viis see teid rööpast välja, te olete väga tundlik inimene.“

      Mis see siis nüüd olema pidi, mõtlesin mina – kas mingit sorti vabandus? Terapeudi sõnul polnud ta asja üle kunagi väga põhjalikult järele mõelnud, kuid oma kogemuste baasil oli tal kujunenud mulje, et inimeste stimulatsioonitaluvus on väga erinev ja sama saab öelda ka nende avatuse kohta kogemuste, olgu need head või halvad, sügavamale tähendusele. Tema silmis ei olnud niisugune tundlikkus vaimne häire ega defekt. Vähemalt ta lootis, et see pole midagi tõsist, kuna ka tema ise oli ülitundlik. Ma mäletan tänaseni tema muiet, kui ta jätkas: „Nagu paljud teisedki inimesed, kes minu meelest tõesti tundmist väärivad.“

      Ma käisin teraapias mitmeid aastaid – ja see ei olnud raisatud aeg – , töötades läbi erinevaid lapsepõlveprobleeme. Keskseks teemaks kujunes kõnealuse tunnuse mõju. Näiteks tunne, et mul on mingi viga küljes. Näiteks teiste soov mind kaitsta, vastutasuks võimaluse eest tunda rõõmu minu kujutlusvõime, empaatia, loomingulisuse ja terasuse üle, mida ma ise suurt ei hinnanudki. Ja lisaks, kõigest sellest tingitult, minu eemaletõmbumine maailmast. Kuid hakates asju süvitsi nägema suutsin ma ümbritsevasse maailma tagasi pöörduda. Hetkel tunnen ma suurt rõõmu võimalusest saada professionaalina osa toimuvatest protsessidest ning oma erilist annet, tundlikkust, teistega jagada.

Raamatu aluseks olev uurimistöö

      Sedamööda, kuidas teadmised oma eripärast hakkasid muutma mu elu, otsustasin selle kohta rohkem lugeda, kuid soovitud materjali sisuliselt polnud. Leidsin, et kõige lähemaks valdkonnaks võiks olla introvertsus. Psühhiaater Carl Jung on sel teemal väga targalt kirjutanud, nimetades seda tendentsiks enesesse tõmbuda. Jungi – kes oli samuti ÜTI – töödest on mul väga palju abi olnud, kuid mida enam puutusin kokku teaduslike materjalidega, mis kirjeldavad introverte kui vähesotsiaalseid inimesi, seda enam hakkas mind huvitama küsimus, kas võrdusmärk introvertsuse ja tundlikkuse vahele pole pandud mitte alusetult.

      Et jätkamiseks nappis informatsiooni, otsustasin avaldada teate selle ülikooli personalile mõeldud siselehes, kus ma tol ajal töötasin. Palusin minuga ühendust võtta kõigil neil, kes tunnevad end olevat ülitundlikud stimulatsiooni suhtes, introvertsed või kiirete emotsionaalsete reaktsioonidega. Peagi oli mul vabatahtlikke rohkem kui vaja.

      Järgmise asjana avaldas kohalik ajaleht minu uurimuse kohta artikli. Kuigi artiklis ei olnud kirjas minu kontaktandmeid, helistas ja kirjutas mulle enam kui sada inimest, kes vajasid abi või tahtsid lihtsalt öelda: „Jah, mina ka.“ Veel kaks aastat hiljem võtsid inimesed minuga ühendust selle artikli tõttu. (ÜTId peavad mõnikord enne järgmise sammu astumist asjad põhjalikult läbi mõtlema.)

      Intervjuude põhjal (kokku nelikümmend; igaüks neist kestis kaks kuni kolm tundi) töötasin välja küsimustiku, mida olen saatnud tuhandetele inimestele üle kogu Põhja-Ameerika. Lisaks korraldasin numbrite juhuslikkusel põhineva telefoniuuringu, mis hõlmas kolmesajast inimesest koosnevat valimit. Teile peaks olema kõige olulisem teada, et selles raamatus käsitletu alus on minu enda või teiste reaalsete uurimistööde tulemused. Nende kõrval toetun tähelepanekutele, mis olen teinud oma sagedase suhtlemise käigus ÜTIdega, olgu siis koolitustel, eravestlustes või individuaalsete konsultatsioonide ja psühhoteraapiaseansside ajal. Mul on olnud tuhandeid võimalusi heita pilku ÜTIde isiklikku ellu. Sellele vaatamata kasutan tavalugejale mõeldes selles raamatus sõnu „tõenäoliselt“ ja „võimalik“, kuid usun, et ÜTId pigem hindavad seda.