p>
SISSEJUHATUS
Õppematerjal on mõeldud kasutamiseks gümnaasiumiastme ainetundides, eeskätt ühiskonnaõpetuses ja ajaloos, ent ka teistes õppeainetes inimõiguste käsitlemisel. Samuti on materjal kasutatav kutsehariduses ja täiskasvanukoolituses ning sotsiaalainete õpetajate välja- ja täiendõppes. Õppematerjal eeldab, et õppijad on inimõiguste tekke- ning arengulooga juba üldjoontes kursis ja annab neile teadmistele lisaks lühikese ülevaate inimõiguste olemusest ning inimõiguste piiritlemisest põhiõigustes. Nimetatud on ka olulisemad rahvusvahelised inimõigustekonventsioonid. Lähemalt on käsitletud õigust väärikusele ja heale nimele ning õigust elule, sest need õigused on aluseks ja sisuks teistele inimõigustele.
Lisalugemiseks on toodud katkendeid kirjandusest, mida võib õpetaja valikul tunnis kasutada näidete või aruteluteemadena. Kirjandusteosed on valitud kooskõlas õppekavas oleva soovitatava kirjanduse nimekirjaga ning peaks seetõttu olema suures osas õpilastele tuttavad. Piltliku materjalina saab tundide näitlikustamiseks ja aruteludeks kasutada koomikseid. Lisalugemise lehekülgedel on ka näidisküsimused. Neid lehekülgi võib õpilastele paljundada.
Lisatud on „Inimese ja kodanikuõiguste deklaratsioon“, mis võeti vastu 1789. aastal ja on olnud eeskujuks põhiseaduste põhiõiguste peatükkidele, Eesti Vabariigi põhiseaduse II peatükk ja ülevaade näitusest, mis käsitleb inimõigusi Nõukogude Eestis
Viimaks on mõned soovitused õpetajale tunni läbi viimiseks inimõiguste teemal.
Mis on INIMÕIGUSED?
Inimõigused on igale inimesele kuuluvad õigused, mida inimene ei pea omandama ja millest ta ei saa loobuda, sest need tulenevad inimloomusest, nii nagu meie inimesepilt seda mõistab.
Inimõigused:
• on universaalsed, need kuuluvad kõigile inimestele igal ajal ja igas kohas;
• kaitsevad inimese peamisi vajadusi ja enesemääratlust;
• põhinevad kõlblusnormidel;
• toimivad kehtiva õiguse mõõdupuuna.
Universaalsus toob kaasa ka selle, et inimõiguste tagamine on iga inimese ja inimeste elu korraldava organisatsiooni, eelkõige riigi ülesanne. Inimõiguste rikkumine põhjustab inimesele kehalisi või vaimseid kannatusi. Kõlblusnormid, nagu ka tavad, on ühiskonna kooshoidmiseks vajalikud. Koos õigusnormidega on need ühiskondlikud normid. Kui õigusnormide täitmist tagab avalik võim sunniga, siis kõlblusnormide täitmise tagab au- või häbitunne, mis on nii inimese sisemine tunne kui ka väline, näiteks kaasinimeste heakskiit või halvakspanu. Kui kehtiv seadus on vastuolus inimõigustega, ei ole tegemist õiguse, vaid ebaõigusega, mis toob kaasa ebaõigluse. Samas ei saa anda ammendavat inimõiguste loetelu. Inimloomusest tulenevad õigused ei sõltu ajast ja ruumist, kuid iga inimene elab kindlal ajal ja kindla riigi õigusruumis.
Inimõigused põhinevad vabadusel. Inimesel on õigus eeldada, et mitte keegi ei sekku tema ellu, aga kui see juhtub, siis nõuda taolise sekkumise lõpetamist. Inimene elab ühiskonnas, mis on korraldatud inimeste kooseluks ja aitamiseks. Igaühel meist on õigus loota kaasinimeste abile, kui keegi meie elu, tervist, vabadust ja vara ohustab. Riigilt on meil õigus nõuda kaitset. Ühiskonnas elades on igal inimesel oma huvid kooselu korraldamisel, seega on tal õigus oma eesmärkide saavutamiseks tegutseda ja otsida mõttekaaslasi. Oma õiguste kasutamiseks, eriti siis, kui need põrkuvad teiste inimeste samasuguste huvidega, on meil õigus nõuda korda ja menetlust õiguste vaagimiseks, kaalukama õiguse eelistamiseks ja teostamiseks. Ainelise puuduse korral on õigus loota ja ka nõuda abi vähemalt eluks vajaliku saamiseks. Viimaks on inimesel õigus nõuda, et teda koheldaks võrdsete tingimuste olemasolul võrdselt teise inimesega.
Lisaks loe Kompassist ptk 4.1 – Mis on inimõigused?
*KOMPASS – käsiraamat, mis on mõeldud inimõigustealase hariduse andmiseks noortele. Kõige ulatuslikum ja ajakohasem Euroopas kasutatav õppematerjal, mis on välja antud Euroopa Nõukogu poolt, tõlgitud eesti keelde.
Inimõigustest VARASEMAL AJAL
Inimeste ühesugust loomust ja sarnaseid õigusi on varem sõnastanud usundid, mis tunnistavad inimeste võrdsust Jumala ees oma pühades tekstides, samuti eri ajastute õigusfilosoofia, mis eitab õiguse alusena tugevama jõudu.
"Inimeste ühetaolisuse tunnustamine ei välistanud seisusest ja ametist tulenevaid eesõigusi ja kohustusi, mida põhjendati ühiskonnakorralduse ja ülesannete erisusega. Nõnda on Uues Testamendis kirjutatud: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.“ (Gl 3: 28)1
Aga ka: „Ülemused ei ole ju hirmuks headele tegudele, vaid kurjadele. Kui sa aga ei taha tunda hirmu võimu ees, siis tee head, ja sa saad tema käest kiitust, sest ta on Jumala teener sinu heaks. Kui sa aga teed kurja, siis tunne hirmu, sest ta ei kanna mõõka asjata, ta on ju Jumala teener, kättemaksja nuhtluseks sellele, kes teeb kurja.“ (Rm 13: 3 ja 4)2
Hilisemast ajast on säilinud õigusakte, kus inimõigustest lähtuvalt on piiritletud õigusi tolle aja ja maa oludele vastavalt. Üks tuntumaid on Inglismaalt XIII sajandi algusest pärit Magna Carta Libertatum („Suur vabaduste kiri“), mis kinnitas seaduse ülimust valitseja tahte ees ning kõigi võrdsust Jumala ja õigusemõistmise ees. XVII sajandi Inglismaal, kui põrkusid parlament ja kuningas oma võimutaotlustega, sõnastati mitmes aktis inimeste vahistamise keeld ilma süüdistust esitamata ja õigus kiirele kohtumõistmisele, samuti keeld kehtestada rahvaesinduse kinnituseta makse ning sundlaene.
Kogu Euroopas oli siis päevakorral usuvabaduse küsimus. Saksamaal kehtestati Augsburgi usurahuga usuvabadus territoriaalselt – igaüks võis valida endale sobiva konfessionaalse kuuluvusega vürsti ja tema maale elama asuda. Ameerika Ühendriigid kehtestasid isikliku usuvabaduse, aga ka ajakirjandus-, koosoleku-, sõna- jm vabadused 1791. aastal põhiseaduse kümne esimese täiendusena, mida tuntakse nime all Bill of Rights.
Prantsusmaa Asutav Kogu oli 1789. aasta augustis võtnud vastu „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni“, mis algas sõnadega: „Rahvuskoguks korraldunud Prantsuse Rahva esindajad, olles arvamusel, et avaliku elu pahede ja valitsuste vale tegutsemise sisuliseks põhjuseks on see, et inimeste loomulikke õigusi ei tunta või ollakse need unustanud või neid ei taheta tunnistada ja põlatakse, on teinud otsuse esitada need pühad ja võõrandamatud õigused pidulikus deklaratsioonis …“.
Lisaks loe Kompassist ptk 4.2 – Inimõiguste kujunemine.
Põhiõigused põhiseadustes ning RAHVUSVAHELINE SÕJAÕIGUS
Järgneval ajal leidsid inimõigused väljenduse vastuvõetud põhiseadustes põhiõigustena. Sõjakoledused, kaasnevad kannatused ning püüd piirata sõdivate poolte voli rahulike elanike ja sõjavangide kohtlemisel, samuti soov tagada abi haavatutele, viisid XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi algul Genfi ja Haagi konventsioonide sõlmimiseni.
Genfis lepiti 1864. aastal kokku abistada takistamatult haavatuid ja haigeid maasõjas. Taganev pool pidi haavatute mahajätmise korral koos nendega jätma maha ka neile hooldust ja ravi osutavad inimesed koos vajaliku varustusega. Pealetungiv pool võis haavatuid kohelda sõjavangidena, kuid pidi suhtuma ravipersonali kui erapooletutesse isikutesse ja tagama neile õiguse oma tööd jätkata.
Haagis sõlmiti 1899. aastal kolm rahvusvahelist kokkulepet ehk konventsiooni. Neist esimene käsitles rahvusvaheliste tülide rahumeelset lahendamist ja vahekohtu loomist ning teine maasõja seadusi (deklaratsioonidega keelati lennuaparaatidelt pommitamine, lõhkekuulid, mis tekitavad tabamisel raskeid haavu ning mürgiste või lämmatavate gaasidega täidetud mürskude kasutamine). Kolmas kokkulepe laiendas Genfi konventsiooni meresõjale. 1907 reguleeriti ka erapooletute riikide kodanike õigusi ja kohustusi sõjaajal.
Haagi konverentsi kokkukutsuja oli Venemaa valitseja Nikolai II ja suur osa oli selles