Inimese õigus: abiks inimõiguste õpetajale ja huvilisele. Vootele Hansen

      XX sajandi esimesel poolel said mitmes riigis võimule uue ja parema maailma pakkujad, kuid nende lubatud tuleviku jaoks pidid nad oma alamatest kujundama ja kasvatama uue inimese. Totalitaarsete eksperimentide käigus osutusid nõnda paljud inimesed üleliigseks. Kuigi kommunistlik NSV Liit ja natsionaalsotsialistlik Saksamaa kujutasid endast äärmusi, tegeles ka suur osa muust maailmast inimsoo tõu parandamise ehk eugeenikaga, milleks tuli tagada vaid parimate pärilike omaduste edasikestmine. Teise maailmasõja lõppedes oli kogu inimkond jahmunud sellest, kui ulatuslikult oli inimõigusi rikutud.

      Võidetud riikide kuritegude uurimiseks ja õigusemõistmiseks inimõiguste rikkumises süüdistatavate üle moodustati rahvusvahelised sõjatribunalid Nürnbergis ja Tōkyōs. Nürnbergi sõjatribunal tunnistas normid, millel põhines hilisem kohtuotsus, rahvusvaheliseks tavaõiguseks. Võitjad moodustasid kohtu ja kehtestasid kohtumenetluse. Karistatavaks tunnistati rahuvastased kuriteod, sõjakuriteod, inimsusevastased kuriteod ja kuritegelikku organisatsiooni kuulumine. Inimsusevastaste tegudena käsitles sõjatribunal elanike pagendamist, ebainimlikke tegusid (mõrvad, orjastamine, tagakiusamine jmt) ja genotsiidikuritegusid. Vastutusele võeti inimesed tegude eest, mille toimepanemise ajal nad ei teadnud, et neid võidakse vastutusele võtta, sest kõiki süüks pandud tegusid ei oldud ei rahvusvaheliselt ega riigisiseselt kuritegudeks tunnistatud. Seega rakendati neid inimõigustel põhinevaid ja kohtu moodustamisel kehtestatud norme kehtinud õiguse mõõduna.

      Ka Esimese maailmasõja lõpetanud Versailles’ rahu nägi ette sõjakurjategijate vastutuse, kuid Saksamaa keeldus andmast oma kodanikke rahvusvahelise kohtu alla, kui kohtunike hulgas pole Saksamaa esindajat ja nemad ei saa omalt poolt süüdistusi esitada. Saksamaa kehtestas seaduse, mille järgi mõistis sõjakurjategijate üle kohut Saksa kohus, kuid sisepoliitilised olud ja vastuseis võitjate tahtele ei võimaldanud tagajärjekat õigusemõistmist.

      Nürnbergi tribunalist alates on rakendatud sõjaseaduste rikkumise ja inimsusevastaste kuritegude eest individuaalset vastutust. XXI sajandi alguses moodustati Rahvusvaheline Kriminaalkohus.

      Lisaks loe Kompassist ptk 5.18 – Sõda ja terrorism.

      Rahvusvahelised KONVENTSIOONID

      Pärast Teist maailmasõda võtsid riigid rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu vastu mitu rahvusvahelist inimõigustealast lepet. Rahvusvahelistest konventsioonidest on olulisemad ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon 1948. aastast, millega deklareeritakse tänapäeva maailmas tunnustatavaid ja tagatavaid inimõigusi.

      Euroopa Nõukogu võttis 1950. aastal vastu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, mis andis aluse moodustada Euroopa inimõiguste kohus. Kohtusse saab kaevata riigi, kui see pole oma seaduste või tegevusega taganud konventsioonis loetletud õigusi.

      2000. aastal võttis Euroopa Liit vastu põhiõiguste harta, mis on praeguseks osa Euroopa Liidu toimimist reguleerivast Lissaboni lepingust. Harta reguleerib isikute õigusi suhetes Euroopa Liidu institutsioonidega ning Euroopa Liidu õiguse kohaldamisel.

      Konventsioonid loetlevad õigusi, mille järgimises ja tagamises on riigid tänapäeval kokku leppinud.

      Lisaks loe Kompassist ptk 4.3 – Inimõiguste juriidiline kaitse.

      Inimõiguste kaitse ja RAHVUSVAHELINE ÕIGUS

      Tänapäeval on tekkinud vastuolu inimõiguste kaitse ja üle kolmesaja aasta tunnustatud rahvusvahelise õiguse vahel, mis keelab sekkumise suveräänse riigi siseasjadesse.

      Kas riigi suveräänsuse austamine on suurem väärtus kui inimõiguste tagamine selles riigis? Kas inimõigusi rikkuva valitsuse vastane välispoliitika ja isegi sõda sellise valitsuse kukutamiseks on õigustatud, kui me lähtume inimeste võrdsusest, võõrandamatutest õigustest ja sellest, et valitsus saab oma võimu ja õiguspärasuse valitsetavatelt ning peab kaitsma oma kodanike õigusi? Jugoslaavia lagunemisel tekkinud riikide siseasjadesse sekkuti rahu ja inimõiguste kaitseks, kuid kaks aastakümmet varem toimunud Kambodža hirmuvalitsuse tegudesse ei sekkutud enne, kui Kambodža ründas enda naabrit, samuti totalitaarse valitsemiskorraga Vietnami.

      Jõuga sekkumist inimõiguste kaitseks teises riigis on nimetatud humanitaarseks interventsiooniks. ÜRO põhikirja järgi peab jõu kasutamiseks olema julgeolekunõukogu luba, kuid selle saamine oleneb nõukogu liikmete, peamiselt vetoõigusega alaliste liikmete (Ameerika Ühendriigid, Hiina Rahvavabariik, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Venemaa) huvidest.

      Kuigi enamik seadustes kuritegudena määratletud tegusid on kellegi inimõiguste rikkumised, eristatakse siiski inimsusevastaseid kuritegusid, mis on suunatud tervete inimrühmade vastu. Inimsusevastase kuriteo toimepanijaks on tavaliselt riik või riigivõimu taotlev rühmitus.

      Küsimused:

      1. Mis on inimõiguste tunnused?

      2. Kuidas omandatakse inimõigused?

      3. Kuidas on ajaloo jooksul inimõigusi kajastatud õigusaktides?

      4. Millised raskused on seotud inimõiguste kaitsmise ja riikide suveräänsuse austamisega?

      Meie PÕHIÕIGUSED

      Nüüdisaja Eestis on olulisemad inimõigused ja nende võimalikud piirangud kirjas põhiseaduses. Eesti põhiseaduse mahukaim peatükk on II peatükk "Põhiõigused, vabadused ja kohustused" oma 48 paragrahviga. Põhiõiguseid võib leida ka teistes peatükkides. Näiteks valimisõigus on sätestatud III, IV ja XIV peatükis. Põhiõigused on põhiseadusega tagatud inimese subjektiivsed õigused. See tähendab, et nende tagamiseks ja kaitseks võib üksikisik olenevalt õiguse sisust nõuda avalikult võimult nii tegevust kui ka tegevusetust. Nii ei tohi riik sekkuda kellegi perekonna- ja eraellu (§; 26), küll on aga õigus nõuda riigilt kaitset kolmandate isikute ebaseadusliku tegevuse korral (§; 13).

      VABADUS

      Põhiseaduse preambuli järgi on Eesti Vabariik rajatud vabadusele. Mitu põhiõigust kaitsevad üksikisiku individuaalset vabadust. Vabadus on meie teadlik valik midagi teha või tegemata jätta ning seejuures ei hinnata seda ei õigeks ega valeks. Taolist vabaduse käsitlust nimetatakse negatiivseks vabaduseks.

      Vastandina on olemas ka positiivne vabadus – kohustus käituda õigesti ehk väärikalt.

      Põhiseaduses nimetatud vabadused on negatiivsed vabadused. Nad kaitsevad ka eksliku valiku teinud isikut põhjendamatu sekkumise eest. Ekslikuks valikuks võivad olla ebaõnnestunud ettevõtmised või harjumused, mis pole harrastaja tervisele kasulikud, kuid on ohutud kaasinimestele ja pole keelatud. Vabadus võib olla õigusega tagatud, kuid tegelikud asjaolud ei pruugi võimaldada vabaduse kasutamist. Näiteks on kunst põhiseaduse järgi vaba, kuid inimesel võivad puududa selleks võimed. Samuti võib ettevõtlusvabaduse teostamiseks puududa raha.

      Tegelikud asjaolud ei ole seotud põhiõigustega, sest puuduvad õiguslikud takistused, käsud ja keelud. Vabadusel põhineva õiguse kasutamiseks ei ole vaja avaliku võimu – riigi või kohaliku omavalitsuse – luba. Põhiseaduse vabadused tagavad inimese õiguse tegevuseks või tegevusetuseks ning vabaduse piiramist peab põhjendama. Seejuures peavad piirangute alused olema põhiseaduses nimetatud ja piirata saab ainult seadusega, mitte täitevvõimu otsusega.

      Näiteks piirab tubakareklaami keeld informatsiooni vaba levitamist, kuid põhiseadus annab selleks aluse, mis on põhjendatud tervise kaitsega. Riigikogu keelas tubakareklaami reklaamiseadusega. Põhiseaduse kohaselt on inimesel subjektiivne õigus nõuda, et avalik võim tema vabadust põhjendamatult ei piira.