y-line/>
Tere, armsad inimesed!
Mina olen Lea Dali Lion
Pealtnäha samasugune planeet Maa elanik nagu ka kõik ülejäänud seitse ja peale miljardit inimest.
Ainult et kui distantsilt vaadatuna saavad need seitse ja peale miljardit inimest teineteisest enam-vähem aru, siis mina nende tõekspidamistest tuhkagi aru ei saa. Ja nemad minust vist ka mitte.
Olen juurelnud selle planeedi elu ja inimkonna arengu üle pea et kogu siinolemise aja ja mida arusaadavamaks mulle universumi seadused saavad, seda arusaamatumaks muutuvad ühiskonna tõed. Seepärast, et olen ise kogenud ja näinud hoopis teistmoodi toimivat maailma. Millegipärast on nii, et seda osa maailmast, mis mulle meelelahutuslik tundub ehk mida mina fiktsioonmaailmaks nimetan, kipuvad ülejäänud inimesed väga tõsiselt võtma. Seda osa aga, mis minu jaoks tõeline on ehk siis see, mille me lõpuks kehadest lahkumise korral energeetilisel moel kaasa võtame, proovib ühiskond justkui kokkulepitult ära unustada. Ilmselt pole enamik inimesi endalt kordagi küsinud, miks nad siia maakoorele sündinud on. Kas kogu fiktsioonmaailmas toimuv sagimine pole liialt pealiskaudne, et seda omaette eesmärgiks pidada? Kas pole see mitte vajalik vaid selleks, et läbi kogetu oma energeetilist mustrit täiendades hiljem edasi liikuda?
Tean, et inimestele ei meeldi sugugi pealiskaudseks tituleeritud saada, sest isegi fiktsioonmaailmas ei peeta seda heaks tooniks. Samas mõistan, et fiktsioonmaailma ja pärismaailma vahel ongi algselt keeruline vahet teha. Annan raamatu lõpus ka ühe lihtsa näpunäite, kuidas vahetegemine siiski võimalik on. Maailma geniaalsus peitubki uskumatult lihtsates tõdedes. Ja kui meie, inimesed, elu keeruliseks ei mõtleks, olekski siin, teiste hulgas, ainult nauditav kulgeda. Aga kuidas siis teada, kas te suhtute maailma pealiskaudselt või mitte? Teada saamaks piisab sellest, kui vastate ühele imelihtsale küsimusele. Kui teil palutaks kohe ja praegu valida kahe erineva elu vahel, siis milline oleks teie valik? Üheks variandiks pakutaks ääretult sisukat ja õpetlikku, aga samas aastate poolest lühikest elu, teiseks aga pealiskaudset, kuid vanadusse ulatuvat pidu ja pillerkaart. Kusjuures sisuka elu all ei mõtle ma sugugi fiktsioonmaailma mõttes sisukat elu, mille peale ego võiks aplausi saatel kummardada, vaid hoopis sügava hingetarkuse omandamist, kus ego sootuks oma ülesanded kaotab.
Ilmselt tean, kuidas te just vastasite, proovides paaniliselt mingit kuldset keskteed leida. Et kui saaks natuke sisu, aga seda pikkust ikka ka. Selline valik ongi üdini inimlik ja just seepärast olen pidanud väga paljudele selgitama, miks mina just täpselt vastupidise otsuse tegin ja oma elu pikkuse kiire vaimse arengu nimel ohtu seadsin. Ja mitte ainult see ebainimlik soov ei tekita küsimusi, vaid ka see, kui mängleva kergusega universum minu soovi täitma asus. Üle kõige fiktsioonmaailma armastava inimese jaoks tundub see kõik liiga lihtne, seega võimatu. Mõne lausega ongi seda keeruline selgitada. Kui te aga selle raamatu kaudu minu sisemaailma astute, ei tundugi see valik võib-olla enam nii absurdne.
Ma pole veel kohanud ühtki inimest, kes julgeks väita, et ta ei otsi elust õnne. Küll aga olen kohanud hordide viisi inimesi, kes oma õnne üles pole leidnud. Miks siis? Sest tõeline õnn on end kavalasti mure ja valu selja taha ära peitnud, meid aga õpetatakse läbi ühiskondliku teadvuse igal sammul valu vältima. Justkui oleks ta mingi hirmus koletis, kellega elu jooksul mingil juhul kohtuda ei tohiks. Miks ta siis on end sellisesse imelikku kohta peitnud? Ikka sellepärast, et me ta lõpuks üles leiaks! Ilma valu tundmata pole meil võimalik iseendaga sügavuti tutvuda, ilma ennast tundmata pole meil aga võimalik õnne ära tunda. Kas pole ta end mitte kõige geniaalsemasse kohta peitnud? Valu oskab meie sisemusest ära võtta kõik need tõkked, mille ego sinna spetsiaalselt õnne peitmiseks seadnud on. Ja mida suurem on valu, seda kiiremini me puhastume, et siis läbi kristallpuhta sisu õnnel käest haarata.
Eks ta ole, lihtne öelda, raske teha, aga võimalik ometigi! Oleme inimestena tunduvalt suuremad, tugevamad ja targemad, kui aimatagi oskaks. Ja mis kõige tähtsam – igaühes meist elab üks imeilus olend, kes õitsele puhkemiseks ei vaja muud kui ainult meie enda pretensioonitut armastust.
K allistan oma ema ja asun teele. Ellamaalt Tallinna poole.
Arsti juurde.
Mulle ei meeldi arsti juures käia, aga tean, et vahel tuleb seda siiski teha. Olen äravahetamiseni täpselt oma isa ja ema tütar, seega lähen arsti juurde alles siis, kui keegi luuaga ajab või tõepoolest midagi juba pikka aega ebameeldivalt valutab. Kuna tänu oma valulävele ma füüsilist valu tihti ei tunne, jäävadki arstitädid ja arstionud minu elusaginast välja.
Teel Tallinna poole ei tule mulle tegelikult meeldegi, et minu reisi sihtpunktiks on Mustamäe haigla rinnaarsti kabinet ja doktor analüüside tulemustega juba ootab. See kõik tundub hetkel nii teisejärguline, sest ühest kohast teise sõitmine on minu lemmiktegevus ja päris kindlasti ei lase ma ühelgi doktoril oma lemmiktegevust segada. Olen sageli endamisi arutlenud, mis selles teelolemises siis nii erilist on, ja alati jõudnud tõdemuseni, et see on edasiliikumine ja paigalseis mulle ei meeldi. Igasugune paigalseis ajab mu marru. Mulle meeldib liikumises olla.
Mõlgutan mõtteid, et võib-olla oleks pidanud hoopis gnuuks sündima. Oleks terve elu saanud joosta nii kuis jalad võtavad, aga taipan, et see mulle siiski ei sobiks. Olen selleks liiga uimane ja lõvid söövad uimased gnuud kiirelt ära. Pigem siis olla juba mingi ilus ja kiire kaslane nagu lõvi. Piisavalt rahulik ja suursugune, aga vajadusel kiire kui välk. Majesteetlik ja jõuline. Jah, see mulle sobiks. Mõnulen juba mõttes Serengetis, lõvinahk seljas, kui märkan, et olen Tallinnasse Mustamäele jõudnud ega oska Mustamäe polikliinikule kuidagi läheneda. Olen siin käinud kümneid kordi, aga mitte kunagi polikliinikus ja mitte kunagi iseenda pärast. Ikka traumapunktis oma lastega, sest neil on alati olnud vaja ronida kõige kõrgemate puude otsa ja minu süda ütleb, et ma ei või neid keelata, sest istusin isegi nagu vares aia taga kõrge kuuse ladvas ja ma ei mäleta, et minu vanemad oleks kordagi käskinud mul sealt alla ronida. Kui, siis ainult lõuna- või õhtusöögiks.
Lõpuks leian õige platsi, kuhu auto parkida, viskan Serengeti päikesest veel sooja lõvinaha seljast ja astun hiigelsuurde valgesse majja. Nüüd see algab. Orienteerumine, mis pole sugugi minu tugevaim külg. Astun värskelt remonditud haigla suurde fuajeesse, kus juba nädal tagasi hoogsalt rinnakabinetti otsides ekslesin. Mäletan, et olin fuajeesse sisse astudes vaimustusest keeletu, sest ei suutnud uskuda, et üks Tallinnas asuv polikliinik võib nii ilus välja näha. Tundsin end tänu sellele isegi täitsa mõnusalt ja leidsin, et sellistes polikliinikutes võiks tiheminigi käia. Kas just arsti juures, aga näiteks fuajees asuvas kohvikus. Ainus probleem, mis mind nädal tagasi tabas, oli see, et mida suurem maja, seda keerulisem on just seda õiget kabinetti üles leida. Nii ma siis saalisin mööda fuajeed, kohvikust läbi ja edasi, siis jälle tagasi ja kohvikust läbi ja siis jälle sellest kohvikust läbi, kuni lõpuks jõudsingi analüüside kabinetti välja. Kuna nüüd tuleb sootuks teine kabinet leida, hakkab seiklemine otsast peale. Seekord sammun küll kohvikust vaid korra läbi ja jõuan kohe õigesse tiiba, aga tiib muutub hetkega koridoride rägastikuks ja nii ma siis küsin ühe nurga pealt ja siis jälle teise nurga pealt, kuni jõuan lõpuks ühte vaiksesse koridori, kuhu fuajeekära enam ei kosta. See tekitab tunde, justkui oleks maailma otsa jõudnud. Leian lõpuks õige ukse ja sätin end ootama.
Taipan, et jätsin koju kõik huvitavad asjad, millega arstikabineti ukse taga mängida. Ainuke mänguasi on minu vana armas telefon. Kuna ma ikka veel nutikate hulka ei kuulu, võtan taskust pisikese tubli Nokia. Sellise suurte nuppudega, millised endale lühinägelikud vanainimesed soetavad. Nägemisega mul probleeme pole, aga mulle see telefon meeldib, selline punane, armas ja klapiga. Küll ma jõuan neid nutikaid veel sada tükki soetada. Pealegi pole mind tänapäeva krooniline internetihaigus veel tabanud. Isegi imestan vahel, kuidas see minust niimoodi mööda hiilis. Sobran igavusest mobiilis edasi-tagasi ja mõistan, et ega seal muud eriti teha ole kui vanu sõnumeid kustutada. Ühel hetkel haarab minu tähelepanu noor naine, kes on sõbrannaga koos sama arsti juurde tulnud