teises rinnas pesitsev isend. Doktor küsib, kas ma keemiaravile olen nõus minema. Vaatan teda suhteliselt arusaamatu pilguga, sest mul pole õrna aimugi, kas ma tahan keemiaravile minna. Ausalt öeldes pole mul isegi ettekujutust, mis see keemiaravi selline on. Kuskil vaimusilmas hakkavad keemiaraviga seoses ähmaselt kujustuma mingid kiilaspäised, inimesi meenutavad nõrgad olendid. Ripsmetud ja kulmudeta. See on ka kõik, mis mulle sellega seostub. Annan doktorile vaba voli mulle täpselt selline ravi määrata, nagu talle kõige õigem tundub, sest arsti endaga pole mul ilmselgelt pädevust keemiaravi vajalikkuse üle diskuteerida. Pealegi ei saa ma ju veel üldse arugi, mis täpselt toimub.
Mul on info analüüsimiseks alati vaja vähemalt kaht ööpäeva. Alles siis võin ma lubada endal oma peaga otsuseid tegema hakata. Minu mõttelõng käib tavaliselt enne mõnel kaugel planeedil ära, kui info tervikuna minuni jõuab. Olen aru saanud, et analüüsin kõike väga põhjalikult sellepärast, et ma ei julge eksida. Mingil põhjusel on mul peas vasardanud teadmine, et minul ei ole lubatud eksida. Seepärast satungi pidevalt olukorda, kus alles poest koju jõudes autoväravat avades aru saan, et kassajärjekorras keegi vahele trügis. Ja kus siis hakkab taevast häid mõtteid alla sadama, kuidas oleksin pidanud võib-olla viisakalt õlale koputama ja sõbralikult naeratades teatama, et tere, armas inimene, sooviks ka siin kassas maksta ja juba mõnda aega seisangi siin sabas selle mõttega. Aga kuna üsna tõenäoliselt ma neid inimesi elus rohkem ei kohta, jääbki minu kõne, nagu alati, sel teemal ära. Pean siis selle kodus hääletult iseendale, et järgmisel korral kohe varrukast võtta oleks, kuigi tean, et järgmisel korral läheb kõik täpselt samamoodi.
Tuletan endale meelde, et selleks, et järgmised paar päeva praegust olukorda analüüsida ja kaosest hulluks minemata väljuda, pean end väikesteks tükikesteks monteerima, neid tükikesi lähemalt uurima ja siis tervikpildi kokku panema. Üsna selgelt on see minu jaoks praegusel hetkel mäng. Kuna kaks valges kitlis naisterahvast hakkavad hoolikalt minu paberite, keemiaravi ja tomograafi aegadega tegelema, jääb mul ainult üle seda jalgu kõigutades pealt vaadata. Pean endale meelde tuletama, et jalgu kõigutada poleks praeguses olukorras võib-olla sünnis. Tegelevad ju kõik hoogsalt minu elu päästmisega ja ma ei taha sugugi ükskõikne paista, aga see kõik toimub ikkagi kuskil väga kaugel minust. Ilmselgelt pole ma veel nõus oma pilvelossist alla kukkuma. Märkan, et akna juures seisab veel kolmaski valges kitlis näitsik, kes ei tee otseselt midagi. Seisab seal tõsise näoga ja takseerib mind. Üleüldse on kõik kabinetis olevad inimesed väga tõsised. Tunnen oma muretu meele pärast end seal kuidagi kohatult. Samas on minu muretus arusaadav, sest ainuke, kes sellest haigusest ja ravist mitte midagi ei tea, olengi mina. Seepärast ma siis õitsen nagu lilleke, saamata aru, mis minu ümber praegu ja edaspidi toimuma hakkab. Valgetes kitlites naised tegutsevad kiirelt. Kes helistab tomograafi, kes keemiaraviosakonda. Lepitakse kokku aegu, kirjutatakse paberitele ja mappidesse tähtsaid asju. Kuigi meid on ruumis kokku kõigest neli, tundub mulle, nagu oleksin sipelgapessa kukkunud. Mind paelub ikkagi see kolmas naine, sest ma ei jõua järeldusele, millist ülesannet tema toas täidab.Võib-olla on tema ülesanne patsiendile toeks olla? Või on ta õpilane, kes tudeerib tulevast potentsiaalset töökohta? Kuna ma tundun veel täiesti okei olevat, siis ta mulle toeks ei tungi.
Arstid ulatavad järgemööda igasuguseid pabereid ja ma üritan meeleheitlikult meelde jätta, milleks mingit paberit vaja läheb. Siis teatab doktor, et minu mõlemad rinnad ja kaenla all asuvad lümfisõlmed lõigatakse operatsiooni käigus ära ja kuna keemiaravi on organismile väga raske ja nii ulatuslik operatsioon tekitab kehas šoki, pole rindu esialgu võimalik asendada. Võib-olla poole aasta, võib-olla aasta pärast on võimalik proovida ühte rinda asendada ja siis võib minna veel pool aastat kuni aasta, et teist rinda asendada.
Paberid käes, soovitakse mulle jõudu ja edu ja öeldakse, et ega diagnoos ei tähenda veel suremist.
S uremist? See ei olnud mul selles sagimises meeldegi tulnud, et ka suremine hetkel kõne all on. Ütlen arstile, et kõik on hästi ja ma ei muretse.
Jalutan fuajeesse ja siis jälle läbi kohviku. Ma ei panegi enam kohviku suminat tähele. Pigem tundub mulle, et ka kohvikusse on täielik vaikus saabunud. Või ma lendan sealt mõttes nii kõrgelt läbi, et maapealsed hääled minuni ei kosta. Tean, et minu väikeste tütarde isa ootab kõnet, kus ma talle ütleksin, et kõik on korras ja minu nädalatagune sarkastiline nali vähi aadressil jääbki naljaks. Helistan talle ja vuristan kiirelt kogu jutu ette. Ma ei saagi aru, kuidas ta reageerib, sest läbi telefoni ma tema miimikat ei näe ja oma kõrvakuulmises pole ma tänu ühtäkki vaikseks muutunud kohvikule enam kindel. Lõpetan kõne ja tean, et nüüd ootab mind ees maailma kõige raskem ülesanne. Ma pean helistama oma emale ja kõik ausalt ära rääkima. Kaalun korra mõtet talle mitte nii täpselt rääkida, kuid hinnates juba aastaid aususe imelist väärtust, otsustan, et räägin kogu loo ära nõnda, nagu arstid selle mulle ette kandsid. Lähen autosse julgust koguma. Oh, kus nüüd tahaks selle kõne asemel hoopis Serengetis lõvinahas muretult gnuusid jahtida.
Valin ema numbri. Saagu mis saab. Ema võtab vastu ja ilma et ta midagi ütleks, tunnen, kuidas tema süda väriseb. Proovin oma lugu võimalikult ilusates toonides serveerida, aga kuuldes, kuidas ema teisel pool toru end istuli ehmatab, saan aru, et vist ei õnnestunud. Igaks juhuks ütlen emale, et arst ütles ju ka, et ega vähk ei tähenda surma ja et kõik saab korda. Sa ju tunned mind. Ära muretse! Olen ju aastaid igasugu alternatiivseid tehnikaid õppinud, nüüd siis saangi neid teadmisi ja oskusi kasutada, selgitan talle entusiastlikult. Tunnen, et ema usk minu surra-murrasse ei pruugigi olla nii suur, kui ma olin lootnud. Seega apelleerin pigem arsti lausele, et ega see ei tähenda veel surma. Saan aru, et see on ema puhul kõige paremini toimiv õlekõrs.
Lõpetan kõne ja mulle tundub, et sattusin äkki kolaki! hoopis teise maailma elama. Istun autos ja mõtlen, et mis nüüd siis. Otsustan sõita lasteaeda, et oma leping üles öelda, sest ma ei saa ju ometigi nõrga kiilaspäise, inimest meenutava olendina lasteaias lapsi hirmutamas käia. Pealegi pole mul õrna aimugi, kuidas keemiaravi mõjub. Ma pole kindel, et hetkel ohutu juht olen, aga polikliiniku parklasse ma nii või naa pesa ei ehita, seega proovin rahulikult end lasteaeda ja sealt koju roolida.
Teel olles üritan enda sees asuvat segadust lahti harutada ja hetketi tundub, et minu sees elutseb kaks omavahel maadlevat olevust. Üks, kes esindab fiktsioonmaailma, ja teine, kes esindab pärismaailma. Kord on üks peal, kord teine. Kord tunnen end rahulikult ja tasakaalus ja oma väljakutset isegi nautivat, siis ronib jälle fiktsioonmaailma olend peale ja ma taban end ehmatamas. Kuni ühel hetkel muudab fiktsioonmaailma olend mu autot juhtivaks nuuksuvaks purskkaevuks. Pilk saab pisaraid täis ja tee muutub ähmaseks. Teen rooliga mingi kummalise jõnksu, mille peale kõrvalsõitja pahaselt tuututab. Hüüatan iseendale rõõmsalt „naine roolis!” ja hakkan laginal naerma. Tunnen, kui mõnus on naerda, ja mõistan, et üle kahekümne sekundi ma õnnetu olla ei suuda. Kohe kuidagi ei suuda. Isegi kui väga tahaks. Seda on rõõm tõdeda.
Mõistan, et võrreldes hommikuga elan hoopis teist elu, justkui oleks vahepeal ühe inimese nahast teise hüpanud. Peas on hoopis teistsugused mõtted. Tunne on hoopis teistsugune. Kõik on hoopis teistmoodi. Ma olen aegade jooksul väga palju muutunud, sest paigaltammumine pole kunagi mu meeli köitnud, aga nii kiiret totaalset muutust pole minu elus varem ette tulnud.
K rõmpsti! hammustab äkki keegi valusasti rinna sees.
Mis see veel oli??? Ja kohe uuesti… krõmpsti!
Ei-ei, ma ei ole ulmefilmi sattunud ja ükski tulnukas pole minu sisse muna munenud, aga ometi tunnen väga selgelt, kuis keegi mind seestpoolt hammustab. Ilmselt mitte nalja pärast pole talle vähk nimeks pandud. Ma olen alati olnud väga tuim füüsilise valu tundja, aga nüüd tunnen üsna selgelt, kuidas keegi iga natukese aja tagant hammustab. Kord õrnemalt, kord valusamalt. Kuna ta ilmselgelt mind läbi naha nagu krokodill hammustada ei saa, otsustan enda heaks kohe midagi teha. Jah, oma käega.
Ma pole varem midagi taolist teinud, aga praegune hetk tundub just parim sellega alustamiseks.