on midagi, mida ma pole kunagi varem tundnud. Mu käsi lausa põletab rinda ja põletuse hetkel on rinnal vähem valus. Tänu kätest väljuvale energiavoole tunnen ennast supernaisena, kelle peopesad sädemeid pilluvad. Tunne on seda enam eriline, et olen lapsest saati külmade käte ja jalgadega olnud. Kord selgitas üks tüdruk, et mul ei saagi jalad ja käed soojad olla, sest olen Kalade tähtkujust ning kaladele pole jalgu ja käsi ette nähtud. Siiani olengi oma käe- ja jalakujulisi uimi pidevalt tulises vannivees soojendanud. Nüüd aga säristan nagu elektriangerjas sõrmedega mööda nahka. Uskumatu!
Otsustan, et enne lasteaeda põikan läbi Viru keskusest ja veedan paar tundi naiselikult aega. See oli mul nii või naa juba hommikul plaani võetud, sest kreemid hakkavad otsa saama. Ja kuna täna näikse olevat minu elus üks tõeliselt eriline päev, tean, et just see on see, mida hetkel vajan. Et oma meeli aga tõeliselt hellitada, ei põika ma mitte esimese korruse tavalisse kreemipoodi, vaid ronin fuajees oma lemmikkreemide leti juures toolile ja lasen endale igasugu kalleid Surnumere tooteid peale määrida. See on seesama lett, mille ääres tavaliselt pisut puiselt eesti keelt kõnelevad kenad neiud valvsate pilkudega möödujaid püüavad, et nad siis hea õnne korral toolile meelitada. Olen sellesse lõksu juba mitu korda sattunud ja alati lõpuks midagi ära ostnud. Aga ma ei saaks kuidagi väita, et mulle see lõks ei meeldi. Näen müüjatari silmis ilmselget võidurõõmu, sest hea psühholoogina oskab ta minu siirast pilgust välja lugeda, kui palju vaesemalt ma täna nende leti juurest lahkun. Jah, ma juba olen kord selline sinisilm, kes koduuksest sisse trüginud kenadelt noormeestelt hiigelkalleid tolmuimejaid, õhupuhastajaid ja aurupesureid ostab. Agaralt hakkab müüjanna mulle igasugu kreeme soovitama, kuni küsib mu vanust. Tean juba ette, mis nüüd juhtuma hakkab. Minu vanuse peale teeb ta suured öökullisilmad ja küsib: „Kas tõesti? Kolmkümmend üheksa?” Nüüd mõnulen mõnda aega kiidulaulu käes, et kuidas mul kortse polegi ja üleüldse näen ma imeliselt noor välja. Ja-jaa, tean juba seda kõike. Kui igal muul päeval laseks ma selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja, siis täna meeldib mulle see jutt kohe eriti. Venitan oma kõrvad võimalikult suureks, et ükski nüanss neist mööda ei pääseks. Lõpuks saan teada ka põhitõe: kui ma praegu juba nii hea välja näen, siis tuleks mul kohe kindlasti nende tooteid osta, sest üsna loomulikult ei taha ma ju endale ka tulevikus mingeid kortse lubada. Olgu öeldud, et mu ema ja isa on ilma igasuguste kreemideta oma elu peaaegu kortsuvabalt suutnud ära elada. Kuulan nüüd pikka ja põhjalikku juttu sellest, kuidas ma oma kortse nende toodete tarbimisel lausa kaugele tulevikku võin lükata. Tõelise musta huumori austajana võiksin müüjatarile lisada, et heal juhul võiks ma lausa surmani kortsuvabalt ringi kihutada, sest suure tõenäosusega võin ma juba mõne aja pärast oma matustele lennelda, aga ma jätan targalt selle nalja tegemata ja kuulan kreemiooperit edasi. Kuni lõpuks kotitäie kreemide ja müüja sooja naeratuse saatel lahkun.
Ürgnaiselik nauding saadud, tuleb mul nüüd ikkagi fiktsioonmaailma ebameeldivama poolega tegeleda. Tean küll, et mobiiliga rääkimine ja auto roolimine ei käi liikluseeskirjade järgi kokku, aga olen täna ju tõeline uudisepomm ega saa end kuidagi tagasi hoida. Helistan oma armsale Katsile, kes Blacky aegadest siiani minu väga väheste lähedal seisvate inimeste hulka kuulub, ja tulistan muu jutu sees nii moka otsast, et ah jaa, ja siis see vähk on mul ka veel. Telefoni saabub vaikus… seejärel küsimus, et mida ma ütlesin. Kordan uuesti oma lauset ja jään ootama. Saan aru, et just lasin oma sõbranna emotsionaalsest kuulipildujast maha, aga kuna mõni tund tagasi hakkas minu elu sada korda kiiremini liikuma, pole mul aega teisi järele oodata ja tulistan kõik oma hetkel peas asuvad mõtted telefoni. Olen jälle korraga ülevoolavalt rõõmus ja naljakalt küüniline ja teistele inimestele praegu ilmselt arusaamatu jutuga. Samas pole siin ju midagi uut, sest minu hullumeelsest jutust pole juba aastaid enamik inimesi aru saanud. Uimase kalatüdrukuna olen oma mõtteid siiani väga aeglaselt avaldanud, nüüd hakkasid mõtted ja laused miljoniga kihutama ja hea on, kui ma ise neile järele jõuan. Lootusest, et keegi minu hetkelisest maailmapildist aru saab, loobun kohe. Keeran lasteaia väravasse ja astun otsustavalt majja. See, mida ma kohe tegema hakkan, on minu jaoks väga ebameeldiv, sest mulle ei meeldi oma lubadusi murda.
Ma olen terve oma muusikukarjääri jooksul ainult ühe kontserdi ära jätnud. Ja seda ka mitte omal initsiatiivil, vaid ühe armsa sõbra üsna tungival palvel. Tol korral sõitsin Tallinna lauluväljaku kontserdi asemel Pariisi Madonna kontserdile. Üldjuhul käin isegi kõrge palavikuga proovis ja laval, sest olen endale keelanud nõrk olla. Kõik teised võivad nõrgad olla, aga mina ei tohi. Ma lihtsalt ei suudaks iseendaga sel juhul enam koos elada. Tean, et need on minu enda kehtestatud reeglid ja seda enam ei ole mul võimalik neid rikkuda.
Ausalt öeldes pole mul õrna aimugi, mis otsuse ma töö juures tegema peaks. Tean ainult, et pean siin oma olukorra ausalt üles tunnistama. Tuleb, mis tuleb. Kohati tundub mulle, et no mis see siis ära ei ole, hommikul hüppan keemiasse, lõunal opile ja õhtupoolikul kalpsan tööle. Mingi reaalsustaju siiski ähmaselt kohmitseb minus ja annab märku, et loobuksin oma hullumeelsest püüdest raudnaine olla. Et äkki just nüüd on see aeg, mil tuleb enda kehtestatud reeglid ümber vaadata. Siiski ei võta ma vastu veel ühtki otsust ja loodan, et lasteaia juhataja, kes ühtlasi on mulle ka lähedane ja armas inimene, teeb seda minu eest.
Istun kohmetunult üle laua ja vaatan talle otsa. Ta teab kohe, et ma ütlen midagi sellist, mis talle ei meeldi. Võtan end kokku ja teatan, et lugu on nüüd selline. Kuuldes kõrvalt iseenda sõnu, ehmatan end taas fiktsioonmaailma ja tunnen, kuidas silmad lähevad vägisi vesiseks. Ei mõistagi täpselt, kas see tuleb minu kurjakuulutavast diagnoosist või suurest pettumusest, et vedasin teisi inimesi oma olukorraga alt. Ma tean üsna selgelt, et pole mitte kedagi siiani nii jõhkralt alt vedanud. Olen pannud lasteaia olukorda, kus neil tuleb kahe nädala jooksul uus muusikaõpetaja leida. Lahkun sealt nagu vana patukott ega suuda sisimas endale kuidagi andestada. Kõikide teiste vigu ja äpardumisi on mul alati olnud lihtne seedida, aga enda vead tunduvad sügavamad ja koledamad kui teiste omad. Huvitav, kas see on mingi õppetükk, mis mul lahendada tuleb?
Sõidan koju. Minu mõnusalt rahulik kodu on äkitselt täiesti uued energeetilised mõõtmed saanud. Mina, kes ma võin tundide viisi oma laste tegemisi, žeste ja miimikat liikumatult imetleda, ei suuda enam sekunditki paigal püsida. Justkui mingi enne avastamata mootor oleks minus käivitunud. Nii ma siis sööstan nagu kiirpaat mööda oma elamist ja muudkui toimetan.
B ingo! Ma helistan Edgarile!
Kuulsale selgeltnägijale, kes Eesti inimesi aeg-ajalt kiviaja saabumise, maale saabuva asteroidi või mõne muu hirmsa tulevikuvisiooniga ehmatab. Siiani on ta mulle väga palju tõtt rääkinud ja just nüüd tahan tema visiooni minu tulevikust teada. Võtan sõbranna Mari kaasa ja sõidan Edgari poole. Edgar laob kaarte. Räägib meestest ja tööst ja lastest ja armastusest ja kõigest muust, aga mitte sellest, mille pärast ma siia sööstsin. Praegu on mul täiesti ükskõik, kas minu ellu tuleb mõni šarmantne mees või jään ma igavesti kümmet paksu kassi toitvaks vanatüdrukuks. Tööasjad jätavad mind täpselt sama külmaks. Lasen kogu jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja, oodates seda, mille pärast ma siia tulin. Kaotan lõpuks oma kassikannatuse ja küsin, mida ta minu tervise kohta näeb.
Edgar vaatab kaarte ja teatab, et tervis on korras… mingid viirused võivad millalgi talve poole mind külastada… aga muud pole häda midagi.
Mitte midagi pole näha??? Seda, millega mina praegu tegelen, ei saa kohe mingil juhul viiruse alla paigutada. Viiruslikust vähist pole ma veel kunagi kuulnud. Aga operatsioon? Kas tõesti pole operatsiooni näha?
Võib-olla mingi väike operatsioon on, poetab Edgar moka otsast ja lõõbib hoopis muudel teemadel edasi.
Kui ma muidu olen taktitundelisuse etalon, kuulates ära kõikide inimeste kõik jutud, siis praegu istun nagu enesekeskne mats kunagi, lastes Edgaril omaette rääkida. Ma olen hoopis kuskil mujal ega püüagi Edgarit kuulata. Minu peas toimub tõsine analüüs.
Mulle meenub aastatetagune külastus siiasamasse kaardituppa. Ka tol korral olid mul suured