asjaolu kripeldab tänini hingel…
Ainar naeris ja andis viljalastiga veoautole, mis meil ees töllerdas, naljaviluks signaali. Janika naeris ning lasi juustel tuules lehvida. Mina ja Maia naersime ka ning Norbert naeris kõige kõvemini. Mille peale? Tont seda teab. Spidomeeter oli igatahes põhjas.
Sõit kulges järve äärde. Alevikust oli sinna umbes neli kilomeetrit, lisaks tuli kilomeetrike jalgsi vantsida, sest otse järvekaldani ei viinud ükski mõistlik tee. Isegi tank poleks sellest padrikust, mis meie kandi ainsat arvestatavat veesilma ümbritses, mingil moel läbi roomanud. Kalmujärv tukkus täies üksinduses keset metsa ning ilmselt polnud ükski kahejalgne olend tema rahu enne meie tulekut juba pikka aega rikkunud.
Ma ei mäleta enam, kellel meie kambast tärkas idee Kalmujärve suplema minna. See võis olla Ainar. Igatahes oli mõte lollakalt pöörane – ja seega vastupandamatult ahvatlev. Kõik ju teadsid, et Kalmujärve rohekas vees on pea võimatu ujuda. Ent kuumus sundis igast võimalikust lombist kosutust otsima ning Kalmujärve lisaväärtuseks oli ka selle privaatne asukoht. Noored hinged võisid seal kisada ja hullata viimsepäeva hommikuni ja ükski nõiamoor poleks tulnud torisema, et mis te siin litutate, kasige kottu ja püsige vagusi!
Ei saa salata, et mind paelus ka järvega seotud rikkalik legendide müriaad. Pea kogu Eestist võib leida kõrgemaid pinnavorme, mida nimetatakse Kalmumägedeks. Enamikul juhtudel on tegemist müütiliste sõjahaudade või vanade külakalmetega, kuhu talurahvas kirikuõpetajate vastuseisust hoolimata kadunukesi mattis. Küllap on Kalmujärve nimi samuti seotud lähikonnas asuvate põliste haudadega.
Kui ma 17-aastase noorukina järve ääres käisin, olid kõik jäljed inimtegevusest haihtunud. Tihe segamets oli täielikult võimust võtnud. Järve lähistel kasvas mitmeid pajutaelikutest puretud remmelgaid, mille võrad olid hõredaks jäänud. Kidurad oksad, muist raagus, muist murdunud, rippusid alla nagu pidalitõbise sandi luised jäsemed. Lõunakaldal valvas järve sangleppade leegion, paljude puude küljes kükitasid helerohelised samblikututid. Seal, kus kallas veepiirist järsult kõrgemale tõusis, pidasid vahti sihvakad männid nagu muistsed rüütlid; silm märkas ka kiduraid kaski – nimetagem neid siis junkruteks.
Järve lähedal seisis võssa kasvanud ja aukliku katusega mõisahoone, kus enne sõda tegutses lühikest aega sanatoorium. Neoklassitsistliku häärberi kunagisest hiilgusest polnud terakestki alles jäänud. Kõrvalhooned olid peaaegu maatasa tehtud. Sanatoorium ei tegutsenud mõisas kuigi kaua, sest kuulu järgi olevat ümbruskonna kliima nii halb olnud, et kõik tiisikusehaiged heitsid peagi pärast ravile saabumist üksteise järel hinge. Tõllakuuri ja häärberi esimest korrust oli lühikest aega laona kasutatud. Seitsmekümnendate lõpuni tegutses peahoone ühes tiivas vanadekodu. Üheksakümnendate alguseks oli see koht aga täiesti unustatud ja liigirikas mõisapark sarnaselt kaldajoonega metsistunud.
Ehkki inimjalg polnud seal juba pikka aega astunud, elati järvekaldail vilgast elu. Kostis ronga kronksatusi ja lehelinnu reibast tsiitsitamist. Varjulise lehestiku alt leidsid pelgupaiga kõik suvelõõsast uimastunud olendid, kaasa arvatud põrnikad, konnad ja teismelised.
Teekond veepiirini oli vaevaline ja kui me viimaks kutsuvalt helklevat järve joviaalsete hõigetega tervitasime, olime üleni kriimulised. Üks tige oksaraag oli Ainari säärele paraja haava tekitanud, kuid ta ei pannud seda õieti tähelegi. Janika sedastas, et haavad lähevad augustis mädanema, millele mina kohe vastu vaidlesin, nimetades seda vanamuttide lobaks.
Ainar ei mallanud oodata, kuni teised oma meditsiiniliste juttudega ühele poole jõuavad. Ta libistas lühikesed püksid jalast ning kahlas läbi kaislate rägastiku vaba veeni.
Isukalt krooliv kamraad tekitas minuski kange tahtmise kohe märjaks saada. Lippasin mööda kaldajoont edasi ja valisin sukeldumiseks koha, kus turritas vähem veetaimi.
Ei, Kalmujärv polnud küll supluskoha nime väärt. Mu ees virvendas viis hektarit sogast vett, mida ei värskendanud ükski allikasoon, jõgi ega ojake. Siin-seal hulpis peeneid oksi ja poolkõdunenud ronte, mis jagasid eluruumi tuhmileheliste penikeelte ja rohelist klibu meenutavate lemmeldega.
Kui kere viimaks vette sain ning mõned tõmbed tegin, hakkas mu vasak säär krampi tõmbama. Krõbedalt vandudes hiivasin end tagasi kaldale, eirates seejuures veel üht lobasuiste vanamuttide tarkusetera: Kalmujärve ääres ei tohi mingil juhul kurja vanduda!
Tegin pärast väikest suplust peaaegu kogu järvele tiiru peale ning leidsin Maia liivasel kaldaribal lebamas. Kaislate vahelt ilmus nähtavale Norberti kuldpruunide juustega kroonitud pea. Ta oli ühe ringi järves juba teinud, nüüd tuli ta oma printsessi järele. Maia näppis puuhelmestest keed, mis ta kaelas kuidagi hooletult rippus. Ka see oli Norberti meistritöö. Tal oli sääraste nipsasjakeste peale nutti ja osavust.
Norbert sirutas Maiale käe ja kutsus teda ujuma. Maia raputas pead. Norbert lunis veel väheke, enne kui alla andis ja üksinda tagasi kaislatesse kadus.
Jäin Maiaga kahekesi. Küsisin, miks ta ujuda ei taha – vesi pole sugugi nii hull, nagu paistab. Maia kehitas vaid õlgu. Ta ilme oli jahmatavalt kalk, kui ta vees sulistavat peigmeest pilguga nilpsas.
Paistis, et Norbert oli sihiks võtnud järve keskel asuvale pisikesele saarele ujuda. Sinna oli oma paarsada meetrit.
Külitasin Maiaga mõnda aega kõrvuti. Tahtsin nagu midagi öelda… ükskõik kas midagi mõistlikku või lolli, aga miskipärast ei suutnud. Väike puskarikilk tiksutas ajus, kuid julgust ta mulle ei andnud.
Maia tõusis püsti, pühkis puusadelt liiva ja asus võsa poole rühkima.
„Kuhu sa lähed?“ küsisin.
Ma ei saanud vastust, kuid järgnesin talle sellegipoolest. Süda mu rinnus hakkas iga sammuga ärevamalt põksuma.
Pajud pakkusid imelist diskreetset varju. Maia liibus ühe laia tüve vastu ning tõmbas mu endaga kaasa. Haarasin ta tahtmatult käte vahele. Ta nokkis mu õlalt ja turjalt üksikuid vesiläätsi, mis olid sinna kinni kleepunud. Õhk me vahel muutus kuumaks kui kõrbes.
Suudlesime. See juhtus kuidagi nii loomulikult, nagu oleksime seda juba tuhandeid kordi teinud. Higist niisked käed mudisid jõuliselt mu seljalihaseid.
Rullisin ta lohvaka särgi üle rindade. Nähtavale ilmunud nibud olid nagu kreemjad roosinupud, mis löövad palava päikesepuudutuse järel õitsele ning meelitavad väikseid putukaid lähedalt ja kaugelt enda ümber tiirlema. Mu organismis algasid kontrollimatud seismilised protsessid.
Varjud pikenesid. Videvik hakkas ligi hiilima, kui kahekesi tagasi tuttavale liivaribale jõudsime. Liival püsisid meie jalajäljed – täpselt nii, nagu me olime need ennist sinna jätnud. Seal olid veel ühed jahtunud jäljed, kuid nende omanikku, Norbertit, silmapiiril ei paistnud.
„Pimedaks kisub,“ ütlesin taevasse kiigates. „Peaksime tagasi Luiverre kobima.“
Maia noogutas ja ütles, et läheb Norbertit otsima. Mina võtsin suuna teisele poole, püüdes samal ajal selgusele jõuda, kas tunnen end hästi või halvasti. Olin saanud, mida tahtsin, kuid… ikkagi siugles kusagil sisikonnas vastik süümekas.
Janika ja Ainar kudrutasid järve lõunapoolsel kaldal, seltsiks peaaegu pooleni joodud puskaripudel. Nad mahvisid kordamööda plotskit, mis pärines kaasavõetud Rumba pakist.
„Mis sinuga juhtunud on?“ päris Janika naeruga. „Sa näed välja, nagu oleksid läbi pesurulli tõmmatud!“
„Kus Norbert on?“ küsisin.
„Ei tea,“ ütles Ainar tuimalt ja lasi suitsurõngaid.
„Ta oli ju teie juures,“ poetas Janika.
„Nägin teda viimati siis, kui ta ujuma läks,“ laususin.
„Mine otsi teda Maia kaisust,“ aasis Ainar laialt irvitades. „Norbert-poiss teeb praegu günekoloogi eksamit!“
„Maia läks ka just nüüdsama tema jälgi ajama,“ seletasin kasvava närvipingega. „Mulle tundub, et kaldal teda pole. Kas ta võis saarele ujuda?“
Janika näole