näolagendik, mis pärines kusagilt ammusest nooruspõlvest, kerkis uuesti ta silme ette. Toomas seisis talle nii lähedal. Võis isegi tema hingeõhku haista. Tema puudutused olid elegantsed, üldsegi mitte pealetükkivad. Ehk polnudki see hüvastijätt, vaid hoopis tervitus?
Muld haarab viimaks kõik endasse ja kõigest saab muld. Ühtviisi kõdunevad käbid ja kondid, seened ja soolikad, sügislehed ja vöötlihased. Inimnahast teevad valged vaglad endale avara turuplatsi, vihmaussid uuristavad käike kõhuõõnde ja pimedad mardikad käivad koputades mööda paljast koljuluud.
Aga mälestused ei mädane. Need jäävad ikka mingil kujul alles, kas paberile, kõvakettale või kellegi närvikiududesse. Möödunu ei kõdune. Mis olnud, heidab ikka pikki varje üle aegade ja halvimal juhul ka üle inimeste.
Maia lõi rusikaga vastu armatuurlauda. Aitab töinamisest, mõtles ta süütevõtit keerates. Tuleb keskenduda olevikule.
2
Ujub koos kaladega
Koju jõudnud, võttis Maia sisse klaasitäie lahustuvat aspiriini. Ta jõi ahnete lonksudega klaasi tühjaks, asetas selle valamu servale ning jäi halvatuna tilkuvat kraani jõllitama. Piisk järgnes piisale, nagu oleks lihtne veekraan õrnalt oiates nutnud.
Mõtted libisesid järvele. Norbert. Läbi palava õhu lendavad veepritsmed. Väljasirutatud käsi. „Tule! Tule! Lähme ujuma!“
Mõistus püüdis südant vaigistada, kuid selle abitu pudikeel jäi südamele arusaamatuks. Venivate sammudega võttis Maia ette teekonna külmikuni. Tal polnud isu, aga söögitegemine näis talle hetkelise väljapääsuna isiklike luulude küüsist.
Irise tsöliaakia tõttu ei saanud Maia köögis eriti loominguliselt toimetada. Matustele eelnenud päevadel oli tal pea tuuli täis, mistõttu oli ta Rakveres käies unustanud gluteenivaba jahu osta, Luivere poes seda aga ei müüdud. Kinoa- ja maisijahu oli ka otsakorral.
Vilets ema olen.
Ennast manitsedes ja piitsutades ning sellest omajagu masohhistlikku tröösti leides segas ta kausis kokku jahujäägid, lisas tärklist, meresoola ja paar supilusikatäit ksantaan- ja guaraanakummit. Ta otsustas teha pastat. Selle valmistamine võttis piisavalt kaua aega, et ülekeenud mõtted maha rahustada.
Tunni aja pärast jahtus pasta pajas, köögis hõljus isuäratav lõhn, kuid Maia meeleolu polnud paranenud. Tühja ja katkutuna helistas ta Irisele. Pelgalt selleks, et tema häält kuulda ja küsida, millal ta koju tuleb. Kutsuv toon püsis. Vastust saamata pani Maia mobiili kõrvale ja vaatas murelikult, kuidas akna taha ilmusid hämariku esimesed märgid.
Ta võttis ette sülearvuti ja märkmekuhja. Töö oli tema viis tunnetega toime tulla. Ta vajas rutiini. Iga kord, kui mehed tal juhtme sassi ajasid, tõttas ta pedagoogiliste artiklite, riiklikult kinnitatud ja kinnitamata õpikute ning õpilaskonna tekitatud rohke makulatuuri juurde. Kooliaasta alguseni jäi veel neli päeva. Tunniplaanid olid paigas, õppematerjalid ootevalmis.
Algavaks õppeaastaks oli Maia saanud kantseldamiseks 10. klassi. Need polnud enam lapsed, vaid särinal küpseva maailmavaatega iseteadlikud inimesed. Maia ei võtnud klassijuhataja kohustusi heal meelel vastu. See tähendas rohket paberimäärimist ning tülikat suhtlust lapsevanemate ja tugipersonaliga. Aga kuna võimekate õpilaste kõrval tunti puudust ka selge silmavaatega õpetajatest, leidis kooli õppealajuhataja Heljo Turba, et Maial on piisavalt autoriteeti kümnendike ohjamiseks. Proua Turba, hüüdnimega Turts, ei sallinud vastuvaidlemist. Ta oli Luivere koolis vaid kuus aastat töötanud, kuid tal oli selle aja jooksul õnnestunud kooli juhtimine oma stalinlikesse kätesse haarata. Isegi direktorist ei olnud talle vastast. Kõik teadsid ja tajusid, et koolivankri kutsaripukis istub tegelikult Heljo Turba.
Alistunult mõtles Maia, et ega see klassijuhatamine nii keeruline polegi. Tänavu astus 10. klassi vaid neliteist õpilast, neist viis olid poisid. Aga poistega peab karm olema, kõlas Maia lipukiri. Tüdrukud pingutavad niigi – kõik, mis neil andest puudu jääb, teevad nad tööga tasa. Poistega tuleb rohkem vaeva näha. Naine on valmis juba plikapõlves, aga mehed tuleb poisikluttidest välja pigistada. Paljudel juhtudel see ei õnnestu. Ja kui õnnestub, pole kindel, et mees ka meheks jääb.
Enamikule õpilastest ei jäänud tunnist nagunii midagi külge, nemad kasvasid ikka omasoodu, treenisid tunnist tundi näpulihaseid oma nutikate nuhvlite peal, ja astusid siis ellu, naiivsed unistused lokkide küljes, valmis maailma vallutama, tegemata seejuures vahet küülikul ja kilpkonnal.
Alati kui Maia oma õpilastega hüvasti jättis, oleks ta tahtnud neid veel kasvõi aastakese kinni hoida, sest süda ütles, et nad on veel liiga toored, liiga nõrgad ja haavatavad, et suurde karmi maailma omapäi laiali lennata. Nii palju oleks veel anda. Anda ja öelda, jagada ohtralt õpetussõnu, hoiatada ja manitseda…
Välisuks kolksatas ning pärast esikus kobistamist ilmus elutuppa Iris. Tütre kohalolu rahustas Maiat. Nad tervitasid teineteist sooja kallistusega.
„Kuidas matustel läks?“ küsis Iris.
„Väga lõbus oli,“ ütles Maia. „Ma pole tükk aega nii palju tantsinud.“
„Sorry, loll küsimus.“
Iris libistas väikese valge jaki õlgadelt ja viskas selle hoolimatult tugitoolile.
„Kui süüa tahad, siis pasta on pliidil,“ juhatas Maia. Ta oskas udupeente märkide järgi öelda, kas Irisel on hea või halb tuju. Tema tujud muutusid kiiresti: hommikul võis ta olla rõõmsalt kudrutav rahutuvi, õhtul aga pritsida tuld nagu valutava sabaga lohe. Teinekord ärkas ta tusaselt, ei söönud hommikust ega poetanud emale ainsatki sõna, koolist tulles oli aga hell, südamlik ja jutukas, nagu oleks vahepeal inglid oma lapse tema asemele sokutanud.
Maia leppis Irise tujukusega. Eks tal endalgi oli selles süüd. Ta nägi tütres ennast. Salata polnud seal midagi. Ta hoidis Irisest kinni kui peegelpildist. Oleks ta Irisel minna lasknud, oleks ta iseenda kaotanud.
Maia elas koos Irisega Peitla külas, Luiverest kolm kilomeetrit Tamsalu poole. Irise jaoks jäi see kant kitsaks. Ta ei jaganud ema lapsepõlvenostalgiat – värske õhk ja rohelised metsad polnud tema arust mingi argument, miks linnadest eemale hoida. Tema iseloom nõudis melu ja tegevust.
Maia ei hakanud ennast ega Irist väiklaste etteheidetega kurnama. Ta imetles tüdruku tragidust ja isikupära. Kui Iris värvis oma pikad juuksed süsimustaks ja riputas juurde erkroosad kunstpatsid, pidas Maia seda lahedaks. Kui ta ühel päeval ilusalongist tulles sidrunkollased küüned ette näitas, kilkas Maia vaimustusest. Aga tätoveering või ninarõngas oleks juba liig olnud, ehkki jah, Iris polnud enam laps – ta võis mõne aastakese veel kannatada ja siis kõikidest ema seatud piiridest kergesti üle kalpsata.
Maia koristas Irise valge jaki tugitoolist ja riputas selle esikus nagisse. Ta aimas seejuures, et hommikul võib – juhul kui tuuled puhuvad ebasoodsast suunast – väike inglike jakki otsides kogu maja pea peale pöörata. Ta istus tagasi arvuti taha ja hakkas üht sisutühja dokumenti allapoole rullima.
„Ma olen praegu täiesti sooda,“ teatas Iris tugitooli räntsatades. Ta võttis taldriku ette ja mugis suurte suutäitega ema kulinaarset teost.
„Miks sa mu kõnele ei vastanud?“ uuris Maia ekraanilt pilku tõstmata, tehes nii ükskõikset häält kui võimalik.
„Ei saanud.“
„Olid koos sõpradega?“
„Sõbraga.“
„Ja selle sõbra nimi on…?“
Iris kõhkles paar sekundit, enne kui vastas: „Artur.“
„Selge,“ ütles Maia endise ükskõikse häälega. „Milline ta välja näeb?“
„Normaalne,“ pillas Iris sõnakese, mis tema keelel sündinuna kõlas peaaegu nagu kiidupuhang.
„Keskmisest nägusam?“
„Päris kompu tegelikult.“
„Mõnel ikka veab…“
„Ei,