vahele peidetud väike piiriäärne katšinite küla, mis rea juhuste tõttu asub küll Birma poole peal rahvusvahelisest Hiina-Birma piirist, ent Katšini Iseseisvusarmee järjekindla poliitika ja relvastatud vastupanu tõttu on 1948. aastal loodud Birma keskvõim sealt jõuga eemal hoitud. Nende paikade „vahele” jäävad paljud teised kogukonnad oma ajaloolise mälu ja suhetepuntraga, mida ma oma üheteistkümne Kagu-Aasias veedetud aasta jooksul põgusalt või sügavamalt tundma õppisin. Viimaste hulka kuuluvad lisaks eespool mainitule ka teatud mägikogukonnad Põhja-Tais, Tai-Birma ja India-Birma piirid, Kesk-Vietnam, malai kogukonnad Lõuna-Tais, unikaalne Singapuri ühiskond ja Bangkok oma segaseltskonnaga. Loodan, et lugeja andestab tõiga, et nii Tai kui ka Birma (ehk Myanmar) võtavad raamatus teistest riikidest veidi enam ruumi – see juhtus märkamatult ning ma ei suutnud ühtluse huvides nende käsitlust lühendada.
Kõike nähtut ja kogetut on mul olnud õnn analüüsida ja arutada koos piirkonnas paiknevate professionaalsete ajakirjanike, diplomaatide, poliitikute ja teiste poliitikat kujundavate inimestega, kelle hulgast soovin tänada kustumatu mulje jätnud isikuid nagu Aung Zaw, Bertil Lintner, Michael Vatikiotis, Tan Sri Razali Ismail, Desmond Ball, Lasi Bawk Wa, Saw David Taw, Lahpai Seng Du, Harn Yawnghwe, Woravit Baru, Lian H. Sakhong ja Leon de Riedmatten. Nemad on alati olemas olnud minu küllap tüütute päringute jaoks. Vestlused tarkade akadeemikutest kolleegidega on suuresti mõjutanud antud raamatus leiduvat ideede ja teadmiste sünteesi. Nendeks on Martin Smith, Ashley South, Mary Callahan, Kyaw Yin Hlaing, Pinkaew Laungaramsri, Nguyên Van Chinh, Maran La Raw, James Sidaway, David Mathieson, Willem van Schendel, Win Min, Sanjib Baruah, May Tan, Jonathan Rigg, Michael Parnwell, Ooi Keat Gin, Muhadi Sugiono, Volker Grabowsky ja Tin Maung Maung Tan. Kagu-Aasiat on aidanud erilisel kombel seestpoolt avada Saowanee Neammai, Panrawee Suriyakam, Vinh Ho Phuoc Le ja Linus Lee. Tohutult palju olen aga õppinud erakordse saatusega noortelt inimestelt, kelle ülimaks sooviks on omandada haridus – mille pakkumises, nagu paljus muuski, on nende eestkostjaks määratud Birma riik häbiväärselt läbi kukkunud. Just nemad, kes kõikide võimsate ajaloo keskmängijate kiuste leidsid tee Tai, Hongkongi, Filipiinide ja India ülikoolidesse – Roi Nu, Yaw Bawm, Doi Ling ja Ja Naw –, ja teised nende sõpradest võitlejad näitavad, kuidas võitjate poolt kirja pandud ajalugu on võimalik väänata ning elu tänuväärsemalt elada, kui seda näeb ette riiklik ajalooversioon.
Pärast Tallinnasse kolimist viisid mind aastatel 2010–2012 Kagu-Aasiasse tagasi Eesti Humanitaarinstituudi uurimistoetus „Etnograafia Hiina-Myanmari piiriruumis: vaidlustatud võim, territoriaalsused ja identiteedid” (2010), sihtfinantseeritav uurimisteema „Kultuurilise paradigma muutused sekundaarse moderniseerumise tingimustes” (SF0130129s08) ning Eesti Teadusfondi grant „Võim, võrgustikud ja identiteedid Birmas/Myanmaris üleilmastumise mõju all” (ETF8618). Euroopa Sotsiaalfondi toetus projektile „TLÜ, TÜ ja TTÜ ühismoodul: Aasia ühiskonnad, majandus ja poliitika” toetas kursuse „Kagu-Aasia riigi-ühiskonna suhted” ettevalmistamist ja lugemist 2012. aastal. Tänan Rein Rauda, Hannes Palangut ja Helen Sooväli-Seppingut jätkuva toetuse ja inspiratsiooni eest. Hindan väga ja tänan Mart Viirandit, Triinu Püvi, Laur Kiike ja Leslie Leinot raamatu käsikirja pikaks veninud valmimise jooksul osutatud väsimatult innustavate sõnade ning ülikasulike kriitiliste märkuste või tähelepanekute eest.
Asendamatu on olnud Peeter Pälli abi Kagu-Aasia kohanimede, keelte ja rahvuste nimetuste kohalike, inglis- ja prantsuskeelsete variantide virvarris parima põhjendatud eestikeelse vaste leidmisel – selle eest suur aitäh. Tänan Tiit Pruulit toetuse ja julgustavate sõnade eest. Märt Läänemetsale olen väga tänulik heade ettepanekute eest nii raamatus oluliste käsituste kui ka konkreetsete mõistete selgemaks väljendamiseks. Kirjastus Varraku mõistev ja koostööaldis suhtumine raamatu ideest kuni ilmumiseni on kogu selle protsessi hoidnud meeldiva, mille eest tänan Maarja Kaaristot, Ulvi Lahesalu ja Marek Tamme, kellele lisaks olen äärmiselt tänulik heade mõtete ja kasulike nõuannete eest. Ilma Janika Vesbergi tähelepanelikkuse ja kannatliku meeleta lõppfaasis poleks raamatul kindlasti tänast kuju ja vormi. Samuti läheb minu tänu toimetaja Malle Kiirendile tähelepaneliku ja konstruktiivse abi eest raamatu teksti viimistlemisel ning lõpututele täpsustavatele küsimustele vastamisel. Loomulikult on kõik võimalikud ebatäpsused või puudused raamatus minu oma süü.
Tänan kõiki sõpru ja tuttavaid, kes annetasid raamatus leiduvad fotod, vastates mu üleskutsele saata „huvitavaid pilte Kagu-Aasiast ilma munkade, templite ja kookospalmidega randadeta”. Soovin tänada venda Tanel Kaasikut, kes oli tähelepanelik reisikaaslane nii Bangkoki, Kuala Lumpuri ja Singapuri linnadžunglites kui ka Põhja-Tais ja Myanmaris, ning järjekindlalt nähtamatu tugi. Soovin tänada väikese Kauri isa, vanaema, vanaisa ja noori tädisid, kes on toetanud ja aidanud maandada tema lõputut energiat ajal, mil emme „vaatas arvutit”. Selle raamatu pühendan oma emale Mare Kaasikule, kes alati kuulas huviga lugusid nii Birma sõjapõgenikest, Tai igapäevaelust kui ka mu sõprade-tuttavate toimetamistest ja käis ka ise Kagu-Aasiat kohapeal kogemas, ent ei jõudnud kahjuks selle raamatu ilmumist ära oodata.
Nimedest
Kagu-Aasia kohanimede kirjutamisel valitseb suur kirevus. Paljud selle piirkonna teemalised raamatud algavad kohanimedele ja nende kirjutusviisile pühendatud eraldi lõiguga, milles selgitatakse raamatus järgitud põhimõtteid ja latinisatsioonisüsteeme. Põhjus on selles, et paljude paikade nimede puhul levib mitmeid kirjapildivariante, mis varieeruvad üksikutest tähtedest tundmatuseni muutunud sõnadeni.
Segaduse on põhjustanud mitmed asjaolud. Esiteks, paljud Kagu-Aasia riigid – Tai, Laos, Kambodža, Myanmar – ei kasuta ladina tähestikku. Erinevatest kirjasüsteemidest pärit nimede ladina tähestikku panemine võimaldab aga erinevaid kirjaviise. Tais kehtib Tai Kuningliku Instituudi (Royal Institute of Thailand) poolt välja antud Tai kuninglik üldtranskriptsiooni süsteem (Royal Thai General System of Transcription ehk RTGS) – ehk ametlikud eeskirjad, kuidas taikeelseid sõnu ladina tähtedega kirjutada. Teistel seda aga pole. Kambodža ja Laose nimesid pannakse enamasti kirja prantsuspärases ortograafias, ent väga kindlad reeglid puuduvad. Myanmaris on kasutusel inglispärane kirjaviis, mida on 1980. aastate lõpust põhjalikult, ent mitte reeglipäraselt reformitud. Kui kohanimede kirjutamisel võib märgata seaduspärasusi, siis isikunimede kirjutusviis on veelgi ebareeglipärasem. Isegi Tai isikunimedes, eriti aga kuningate nimedes, on sageli erandeid, seda vaatamata eksisteerivale süsteemile.
Teiseks, paljud rahvusvahelised infokanalid, nagu meedia ja kaardifirmad, eeldavad ekslikult, et levinumad kohanimed peavadki olema mugandatud inglise keelde, ning lisavad segadust Kagu-Aasia nimede ingliskeelsete variantide levitamisel. Kolmandaks suurendab segadust see, et ka väljaspool Kagu-Aasia riike on loodud kohalike nimede tavaümberkirjutamise süsteeme. Tekkinud on olukord, milles näiteks prantslaste süsteemi järgi on Laose iidse kuningriigi nimi Lan Xang, ameeriklaste järgi aga Lan Sang ning Eesti Entsüklopeedia järgi Lan Tšang, mille hääldus on eksitav. Või näiteks varieerub tuntud merelise Kagu-Aasia muistse suurriigi Srivijaya kirjapilt – nii Sri Vijaya, Sriwijaya või Syriwijaya vahel. Neljandaks, eksisteerivad ka harjumuspärased kirjapildid, mida muuta oleks peaaegu võimatu, sest nad on niivõrd levinud. Nii on levinud Sumatra, mitte indoneesiapärane Sumatera. Viiendaks, üksikutel juhtudel ei erine mitte ainult kirjapilt, vaid nimi ise, nagu näiteks Birma ja Myanmar, mis tähistavad sama riiki, või Hô Chi Minh ja Saigon, mis tähistavad sama ajaloolist linna Vietnamis. Siin on tegemist uute või sageli ka lääne poolt mitte tunnustatud režiimide poolt kasutusele võetud nimedega, mille üldkasutusse minek on poliitilistel põhjustel viibinud. Ning lõpuks, ka riikides endis ei peeta sageli ühtsest või teatud reegleid järgivatest kirjaviisidest kinni.
Millised kirjapildid siiski valida? Antud raamat üritab järgida teatud põhimõtteid. Eelistatud on originaalkeelest tuletatud variante, isegi siis, kui rahvusvaheliselt on levinuim mõni teine. Taolistel juhtumitel on rahvusvaheliselt levinud variant ära nimetatud joonealuses märkuses nime esmakordsel kasutamisel. Nii on raamatus kasutusel Melaka (mitte Malacca), Malaisia saare nimena Pinang (mitte Penang) või Myanmari ühe ajaloolise keskusena Bagan (mitte Pagan). Vaid lao- ja khmeerikeelsete nimede puhul, kus puuduvad ametlikud transkriptsioonisüsteemid, peetakse antud raamatus otstarbekaks kasutada seda kuju, mis on rahvusvaheliselt tuntuim. Selle loogika järgi