ja korruptsiooni. Nendes arengutes ei toimu midagi otseselt skandaalset, mastaapset või ohvriterohket. O’Tuathail (2000) märgib tabavalt, et maailma meedia on loonud televisiooni-näitemängud, milles dramaatilistes konfliktides kohalikel lavadel esinevad vaid selge sõnumiga tegelased.
Eestikeelsetes uudistes on Kagu-Aasia viimase kümne aasta jooksul esinenud üksikute suurte näitemänguliste sündmustega. Need olid tsunami, orkaan, sõdurite püssitule eest põgenevad mungad ning relvastatud rahvamassid keset ühe armastatud turismimaa pealinna ja lennujaamas, kus viibis ka eestlasi. Tsunami ja selle katastroofifilmiga sarnanev hävitustöö Tais ja Indoneesias 2004. aastal šokeeris kogu maailma. Nii ka 2008. aastal Myanmaris hävingut toonud orkaan Nargis ning tollase sõjaväelise hunta keeld mitte lubada esimese nädala jooksul riiki välisabi. Eesti meediauudiste luubi alla – nagu mujalgi maailmas – on Kagu-Aasia toonud ka Myanmari munkade massidemonstratsioonid muljetavaldavate kaadritega ussina vooklevast punaste mungarüüde kilomeetripikkusest sabast 2007. aastal, üheksapäevane Bangkoki lennujaama haarang kollastes särkides radikaalse rühmituse poolt 2008. aastal, ning muidugi ka see, kui Bangkoki kesklinnas sõitsid tankid ja linn põles 2010. aasta kevadel. Eesti televisioonis on jooksnud ka paar dokumentaalfilmi Myanmari sõjaväerežiimi tekitatud probleemidest ja kannatustest, ning 2010. aastal dokumentaalfilmide kategoorias Oscari nominendiks esitatud Anders Østergaardi VJ Burma (2008) jooksis ka PÖFFi ametlikus kavas.
Internetist saadavas teabes orienteerumine on infopakkujate suure hulga ja erineva kvaliteedi tõttu keeruline ja libe tee, eriti algajale Kagu-Aasia uurijale. Tuleb teada, millised kohalikud ingliskeelsed internetiajalehed on valitsuse häälekandjad (nagu New Light of Myanmar, mitmed Vietnami ja Laose ajalehed, The Straits Time Singapuris ja New Straits Times Malaisias) ja millised toetavad varjatult teatud erakondi (näiteks Bangkok Post ja Nation Tais), millised aga lähtuvad piiramatust sõnavabadusest (näiteks The Irrawaddy, Malaysiakini, Asia Times Online, paljud tuntud blogid). Ilmselt ei oleks ka asjatundmatu võtnud tõe pähe Myanmari sõjaväelise režiimi häälekandja raporteid näiteks valitsuse narkootikumide salakaubaveo vastu võitlemise kohta. Ent kummad raportid on lähemal tegelikkusele, kas Myanmaris asuva rahvusvahelise organisatsiooni, kes seal tegutsemiseks vajas sõjaväelise režiimi luba, või Tai poole peal meediavabadust nautiva Myanmari eksiilaktivisti omad? Birma uuringute konverentsil 2010. aastal Marseille’s analüüsisid panelistid riigis tegutsevate rahvusvaheliste organisatsioonide dilemmasid olukorrast piiranguteta raporteerimise ja riigis tegutsemise loa säilitamise vahel, mida väljastab valitsus, samuti mitmete eksiilis baseeruvate organisatsioonide erinevat professionaalsuse taset, erapoolikust, eksiilimeedia rolli uudiste loomisel ning nende allikaid. Ettekannete ja arutelude raames palus üks segadusse aetud Myanmari-uurija paneliste mitte enam jätkata arutelu sellest, kuidas infopakkujad suhestuvad üksteise ja kontekstiga, vaid lihtsalt nimetada need allikad, mille informatsiooni võiks usaldada. Panelistid soovitasid tal teha neid otsuseid ise, kõiki keerukusi arvesse võttes ja kriitiliselt.
Rahvusvahelised abi- ja arenguorganisatsioonid ning valitsusvälised organisatsioonid on võitnud väiksema, ent arvestatava niši, turu ja publiku, mõjutades lisaks teadmistele ka poliitikat. Nende levitatavad teave ja kuvandid varieeruvad vastavalt tegevusvaldkondadele ja teemade aktuaalsusele maailma ühiskondlikus elus. Pole harv juhus, kui taolised organisatsioonid loovad läänes ettekujutusi abitutest inimestest õnnetutes arenguriikides, kus võideldakse tagurlike iganditega ja unistatakse progressist, kaasaegsemast ühiskonnast, demokraatiast ja õigustest, mille mudelit loomulikult pakub lääs. Abiorganisatsioonide plakatitel leiab üsna sageli poolpaljaid räbalates lapsi, loodusõnnetuste ohvreid, hõimuriietes mägilasi ja teisi erinevaid abivajajaid räämas äärelinnades või bambusest külahurtsikutes. Nendele lubatakse-pakutakse riideid, süüa, meditsiiniabi, koole, külakaevusid, arvuteid, inimõigusi. Areng on väga mitmetahuline teema – nii ühiskonnateaduste alavaldkonnas nimetusega „arengu uuringud” kui ka kohalike riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poliitikas, või siis sageli kahe eelneva suhtes hoopis üsna tõredalt meelestatud kohalikes kogukondades. Tuleb teada tausta ja kohalikku konteksti. Muidu võib juhtuda, et näiteks Mekongi lisajõele Nam Theunile kahe hüdroelektrijaama ehitamist Laose Demokraatliku Rahvavabariigi valitsuse loal peetaksegi arenguprojektiks, mille eesmärgiks, nagu projekti kodulehel kirjas, on vähendada elanikkonna vaesust. Nimetatud projekti koduleht kuulutab, et kogu ettevõtmise üheks nurgakiviks on looduskaitseala loomine, ning asustades 6200 inimest ümber tammi jaoks vajaliku 450 ruutkilomeetrise veereservuaari loomiseks, paraneb märgatavalt kohalike eluolu. Kuid kelle ja mille arengut silmas peetakse, kui tohutult suure hüdroelektrijaama ehitamisel osalevad Electricite de France (35 protsenti), Electricity Generating Authority of Thailand (25 protsenti), Ital-Thai Co (15 protsenti) ja Laose valitsus (25 protsenti) ning toodetud elektrienergiast kavandatakse 95 protsenti müügiks Taisse?
Problemaatiline pole õige või vale esitus, vaid laiahaardeline reduktsionism – see, et ühiskondi ja kultuure kujutatakse ühe omaduse järgi, homogeniseeritakse ja külmutatakse ajaloos, on märkinud türklasest ühiskonnateadlane Arif Dirlik. Ta ei süüdista idamaade „orientaliseerimises” mitte ainult läänt ja selle imperialistlikke huve (erinevalt Edward Saidist raamatus „Orientalism”), vaid näitab, kuidas niinimetatud idamaalased enda esitlemisel sellega ka ise aktiivselt tegelevad. Kagu-Aasia turismiametid meelitavad külastajaid, lubades just oma riigile-rahvale unikaalset kultuuri ja hulgaliselt tõendeid pikast ja suursugusest – kuningate, dünastiate ja vallutuste – ajaloost. Selleks luuakse inglise keeles kõlavaid ja läbimõeldud rahvusvahelisi turismikampaaniaid nagu „Tai – naeratuste maa”, „Malaisia – tõeline Aasia” või „Lihtsalt kaunis Laos”.1
Kas Kagu-Aasia on üldse olemas?
Enne kui nimetust Kagu-Aasia vabalt edasi kasutada, vaatame põgusalt, mis on selle kontseptsiooni taga. Mitmed ühiskonnateadlased on tõstatanud küsimuse, kas Kagu-Aasia on omaette piirkond või lihtsalt Aasia kaguosa – ehk ala, mis asub lõuna pool ähvardavalt suurena tunduvat Hiinat ning Indiast idas. Mõiste „Kagu-Aasia” on tõepoolest vaid poolteist sajandit vana ja „Kagu-Aasia uuringud” kõigest 50-aastase taustaga. Enne Teist maailmasõda – mil president Roosevelt ja peaminister Churchill võtsid kasutusele termini Southeast Asia Command, et märgistada liitlasvägedele olulist sõjatsooni – kasutasid Kagu-Aasiat kui mugavat määratlust peamiselt Euroopa geograafid ja antropoloogid, et viidata paikade, nähtuste ja objektide asukohale geograafilises ruumis.
Kagu-Aasia geograafiline asend tänaste India ja Hiina aladel asunud kultuuriruumide vahel on tõepoolest oluliselt mõjutanud piirkonna kujunemist ja iseloomu. Just asendi tõttu liikusid sealt läbi rahvad, kaubad, uudsed teadmised ja oskused, millest parimad ja sobilikumad omandati ja kohandati nii, et neist said kohalike rahvaste traditsioonid. Alates meie ajaarvamisest hakkas seal levima budism. Ašoka misjonärid ning India kultuurist mõjustatud monid2 levitasid budismi ideid mandriosas kuni Lõuna-Vietnamini, saarestikel tegutsesid India mungad ja misjonärid. Vietnamisse jõudis budism aga Hiinast. Hinduismi-budismieelsetest kohalikest uskumustest ja tavadest teatakse tänapäeval vähe. Ent Kagu-Aasia polnud võimsate India ja Hiina tsivilisatsioonide satelliidiks, rõhutab Encyclopædia Britannica, kutsudes Kagu-Aasias tekkinud kultuure vaatlema laiema austroaasia tsivilisatsiooni raamistikus. Nii võib hinduismi ja budismi Kagu-Aasiasse levikut vaadelda kui kohalike kultuuride poolt religioossete sümbolite omaksvõttu, mis eeldas elementaarseid sarnasusi nendele eelnenud uskumustes ja traditsioonides, rõhutatakse entsüklopeedias. Seega on mõnevõrra liialt rõhutatud ka arutlus selle üle, et kuidas ikkagi said hinduism ja budism rahulikult koos eksisteerida, nagu tõendavad näiteks nii ajas ja ruumis lähestikku asuvad 7.–9. sajandist pärit hinduistlikud ja budistlikud monumendid tänase Indoneesia territooriumil. Ent ka piire religioonide ja nende levikualade vahel otsivad ja tähtsustavad eelkõige hilisemad uurijad, mitte tolleaegsed kohalikud inimesed.
Budism hakkas alates 11. sajandist saarestikulises Kagu-Aasias nõrgenema, mõnes paigas assimileerudes hinduismiga ning moodustades uudse hinduismi-budismi koosluse, nagu see jätkuvalt eksisteerib tänases Balis. Mereteede ja – kaubandusega 7.–8. sajandist levima hakanud islam, pärit Araabia poolsaarelt, oli 13. sajandiks