kirjas oli.
„Ei tea, mis juhtus,” ütles Stefan.
„Ma uurin välja. Helistan Östersundi kolleegidele.”
Stefan väljus politseimajast. Näis, et uduvihmal ei tulegi lõppu. Ta seisis alkoholipoe sabas, ostis kaks pudelit kallist Itaalia veini ja läks koju. Maldamata jopetki seljast võtta, avas ta ühe pudeli ja täitis klaasi, mille ta siis ühe sõõmuga tühjaks kummutas. Ta viskas kingad jalast ja heitis jope ühele köögitoolile. Esikus vilkus telefoni automaatvastaja. Elena tahtis teada, kas ta tuleb õhtusöögile. Stefan võttis klaasi ja veinipudeli magamistuppa kaasa. Väljast tänavalt kostis vaikne liiklusmüra. Stefan heitis voodi peale pikali, veiniklaas käes. Laes oli mustuseplekk. Ta oli öösel pikutades seda vahtinud. Päevavalges nägi see teistmoodi välja. Joonud veel ühe klaasi veini, keeras ta end külili ja jäi peaaegu kohe magama.
Kui ta ärkas, hakkas kell lähenema keskööle. Ta oli maganud ligi üksteist tundi. Särk oli higist läbimärg. Ta vahtis pimedusse. Kardin ei lasknud tänavalt valgust sisse.
Tema esimene mõte oli, et ta sureb.
Seejärel otsustas ta, et hakkab vastu. Pärast proovide võtmist on tal kolm nädalat aega teha, mida heaks arvab. Selle aja jooksul hangib ta vähi kohta nii palju infot, kui saab. Ja valmistab end vastupanuks ette.
Ta tõusis üles, võttis särgi seljast ja viskas selle vannitoa pesukorvi. Seejärel astus ta Allégatanile avaneva akna juurde. Hotell Vävareni garaaži ees seisid mõned purjus mehed ja tülitsesid. Tänav läikis vihmast.
Äkitselt tuli talle jälle meelde Herbert Molin. Üks ähmane mõte oli sellest ajast saadik kripeldanud, kui ta haiglas seda ajalehte luges. Nüüd sai ta aru, mis see oli.
Ükskord ajasid nad Boråsist põhja pool metsas üht põgenenud mõrvarit taga. Oli sügis nagu praegugi. Stefan oli koos Herbert Moliniga, aga nad olid metsas teineteisest eemaldunud. Kui Stefan ta üles leidis, oli ta lähenenud nii vaikselt, et ehmatas Molini, kes jõllitas teda, silmis üüratu hirm.
„Ma ei tahtnud sind ehmatada,” ütles Stefan.
Molin noogutas ja kehitas siis õlgu.
„Ma arvasin, et see on keegi teine,” ütles ta.
Muud ei midagi. See oli kõik. Ma arvasin, et see on keegi teine.
Stefan seisis endiselt akna juures. Purjus mehed olid kadunud. Ta tõmbas keelega üle ülemiste hammaste. Keele sees oli surm. Aga kuskil oli ka Herbert Molin. Ma arvasin, et see on keegi teine.
Stefan taipas nüüd midagi, mida ta oli tegelikult alati teadnud. Herbert Molin kartis. Nendel aastatel, mis nad koos töötasid, ei jätnud see hirm teda hetkekski. Enamasti läks Molinil korda seda varjata. Aga mitte kogu aeg.
Stefan kortsutas kulmu.
Herbert Molin oli kaugete Norrlandi metsade rüpes mõrvatud ja enne seda oli ta kartnud.
Küsimus oli vaid, keda.
3
Giuseppe Larsson oli mees, kes kogemustest õppinuna ei pidanud midagi enesestmõistetavaks. Ta ärkas 26. oktoobri hommikul selle peale, et varuäratuskell helises. Voodi kõrval laual seisvat põhikella vaadates nägi ta, et see oli neli minutit pärast kella kolme seisma jäänud. Isegi äratuskella peale ei saanud kindel olla. Sellepärast oligi tal neid alati kaks. Ta tõusis voodist ja laskis rulool hoogsalt üles plaksatada. Eelmisel õhtul oli teleilmateade ennustanud Jämtlandis kerget lumesadu. Aga Giuseppe ei näinud mingit lund. Taevas oli tume, kuid tähine.
Giuseppe sõi kiire hommikueine, mille naine talle lauale pani. Üheksateistaastane tütar, kes vanematekodus elas, magas veel. Ta töötas haiglas ja pidi õhtul alustama öövahetuste nädalat. Veidi pärast kella seitset ajas Giuseppe säärsaapad jalga, tõmbas mütsi sügavale pähe, paitas naise põske ja väljus kodust.
Tal seisis ees saja üheksakümne kilomeetri pikkune autosõit. Eelmisel nädalal oli ta sama teed mitu korda edasi-tagasi sõitnud, välja arvatud üks kord, kui ta oli nii väsinud, et otsustas Svegi hotellis ööbida.
Nüüd sõitis ta jälle sinna. Teel pidi ta jälgima, et mõni põder auto ette ei satuks, ja samal ajal tegema kokkuvõtte mõrvajuurdlusest, millega ta tegeles. Ta sõitis Östersundist välja, suundus kõigepealt Svenstaviki poole ja seadis püsikiirusehoidja kiirusele kaheksakümmend viis kilomeetrit tunnis. Ta ei pidanud enesestmõistetavaks, et suudab ise hoida kiirust alla üheksakümne. Kaheksakümne viiega sõites jõuab ta paraja ajavaruga kokkusaamisele politsei ekspertidega, mis on määratud kella kümneks.
Auto ümber valitses tihke pimedus. Sügav Norrlandi talv oli tulekul. Giuseppe, kes oli sündinud Östersundis nelikümmend kolm aastat tagasi, ei mõistnud inimesi, kes pimeduse ja külma üle kurtsid. Temale oli talvepoolaasta aeg, mil ta tajus suurt rahu elu üle laotuvat. Aeg-ajalt muidugi juhtus, et talv ajas mõne inimese meeleheitele ja too tegi enesetapu või lõi mõne pereliikme maha. Aga niisuguseid asju tuli ikka ette. Selle vastu ei saanud isegi politsei.
Aga see, mis oli juhtunud Svegi lähedal, ei olnud tavaline lugu. Giuseppe võttis need sündmused mõttes uuesti läbi.
Östersundi politsei sai teate 19. oktoobri õhtupoolikul. Sellest oli nüüd seitse päeva möödas. Giuseppe hakkas just politseimajast välja juuksuri juurde minema, kui keegi pistis talle pihku telefonitoru. Naissoost helistaja karjus. Tema jutust arusaamiseks pidi Giuseppe toru kõrvast eemal hoidma. Kaks asja olid talle kohe selged: esiteks oli naine väga erutatud ja teiseks oli ta kaine. Giuseppe istus laua äärde ja otsis välja kirjaploki. Mõne minuti jooksul õnnestus tal kirja panna mõned andmed, et saada mingi pilt sellest, mida naine talle seletada püüdis. Naise nimi oli Hanna Tunberg. Kaks korda kuus käis ta koristamas ühe mehe juures, kelle nimi oli Herbert Molin ja kes elas Svegist mõnekümne kilomeetri kaugusel ühes talus, mille nimi oli Rätmyren. Sel päeval sinna jõudes avastas ta, et koeraaedikus lebas surnud koer ja kõik maja aknad olid katki. Ta ei julgenud siis sinna jääda, sest arvas, et seal elav mees on hulluks läinud. Ta sõitis koju ja võttis auto peale oma mehe, kes oli töövõimetuspensionär. Koos sõitsid nad uuesti talu juurde. Kell oli sel ajal umbes neli pärast lõunat. Nad arutasid juba siis, kas helistada politseisse, aga otsustasid oodata, kuni teavad kindlalt, mis õigupoolest juhtunud on. Otsus, mida mõlemad hiljem kibedalt kahetsesid. Mees läks majja, tuli kohe jälle välja ning hõikas auto juures ootavale naisele, et toas on kõik kohad verd täis. Seejärel silmas ta midagi metsaserval. Ta läks sinna ja kohkus, jooksis auto juurde tagasi ja oksendas peaaegu sisikonna välja. Kui ta oli toibunud, sõitsid nad otseteed tagasi Svegi ning mees, kellel oli süda haige, heitis diivanile pikali ja naine helistas samal ajal Svegi politseisse, kus kõne oli Östersundi edasi suunatud. Giuseppe märkis naise nime ja telefoninumbri üles. Kui naine oli kõne lõpetanud, helistas Giuseppe tagasi, veendumaks, et number on õige. Ta kontrollis, kas ta oli surnu nime – Herbert Molin – õigesti kirja pannud. Kui ta oli kõne teist korda lõpetanud, ei tulnud tal enam mõttessegi juuksuri juurde minna.
Ta läks otsekohe operatiivjuht Rundströmi juurde ja selgitas olukorda. Kakskümmend minutit hiljem suundus ta politseiautoga, mille sinised vilkurid olid sisse lülitatud, Svegi poole. Samal ajal valmistusid kriminaaleksperdid neile järgnema.
Nad jõudsid tallu veidi pärast poolt seitset. Teeristil ootas oma autos Hanna Tunberg koos Svegi komissari Erik Johanssoniga, kes oli just naasnud teiselt väljakutselt – Ytterhogdalis oli üks palgiveoauto ümber läinud. Selleks ajaks oli väljas juba pime. Giuseppe nägi naise pilgust, et vaatepilt, mis neid leiukohal ootab, ei ole just meeldiv. Kõigepealt läksid nad sellesse kohta metsaserval, mida Hanna Tunberg oli kirjeldanud. Surnukeha taskulambiga valgustades ahmisid nad õhku. Giuseppe sai Hannast aru. Ta oli arvanud, et küllap on ta silmad juba kõike näinud. Ta oli mitu korda näinud enesetapjaid, kes olid endale haavlipüssiga näkku tulistanud. Aga see maas lebav mees oli hullem vaatepilt kui kõik muu, mida ta seni oli pidanud nägema. Õigupoolest ei olnud tegu inimese, vaid verise tombuga. Nägu oli lõhki kriibitud, jalalabad verised klombid ja selg nii katki pekstud, et luud paistsid välja.
Seejärel lähenesid nad majale, taskulambid ja laskevalmis relvad käes. Selleks