mitte rikkuda.
Hanna istus selle aja autos, rool kramplikult peos. Giuseppel oli temast kahju. Ta teadis, et selle päeva läbielamised jäävad naist alatiseks saatma – hirmuna või pidevalt korduva õudusunenäona.
Giuseppe saatis Eriku teeristile eksperte ootama. Too sai ka korralduse Hanna Tunbergi ütlused kirja panna. Eelkõige kellaajad olid olulised.
Siis jäi Giuseppe üksi. Ta mõtles, et seisab silmitsi niisuguse asjaga, mida ta tegelikult ei ole piisavalt pädev uurima. Aga ta teadis ka, et kogu Jämtlandi politseipiirkonnas ei olegi kedagi, kes sobiks temast paremini seda uurimist juhtima. Ta otsustas juba samal päeval rääkida piirkonnaülemaga sellest, et keskkriminaalpolitseid on vist appi vaja.
Ta hakkas jõudma Svenstaviki. Oktoobrihommik oli endiselt pime. Möödunud ööpäevade jooksul ei olnud metsatalus mõrvatud mehe juhtum sammukestki lahendusele lähemale liikunud.
Neil oli veel üks suur probleem.
Oli selgunud, et surnu oli pensionile jäänud politseinik, kes oli enne Härjedalenisse elama asumist töötanud pikka aega Boråsis kriminaalpolitseinikuna. Eelmisel õhtul oli Giuseppe istunud kodus diivanil ja lugenud Boråsist faksiga saadetud dokumente. Nüüd oli tal selge ülevaade kõigist põhiandmetest, mis moodustavad inimese isikukirjelduse. Ometi oli tal tunne, nagu vahiks ta tühjusse. Motiivi ei olnud, jälgi ei olnud, tunnistajaid ei olnud. Justkui oleks mingi arusaamatu kurjus metsast lahti pääsenud, Herbert Molinile kallale karanud ja seejärel jäljetult kadunud.
Ta jättis Svenstaviki selja taha ja jätkas teekonda Svegi suunas. Nüüd hakkas valgeks minema, ümberkaudsete metsaste seljakute kohale tekkis sinakas toon. Ta mõtles esialgsele aruandele Umeå kohtuarstidelt, kes olid surnukeha uurinud. See oli küll seletanud, kuidas vigastused olid tekkinud, kuid polnud andnud Giuseppele mingeid niidiotsi selle kohta, kes või miks oli selle raevuka kallaletungi toime pannud. Kohtuarst oli põhjalikult kirjeldanud Molinile osaks saanud vägivalda. Seljal olevad vigastused olid ilmselt tekkinud piitsahoopidest. Kuna seljalt oli nahk täiesti maas, said nad toimunust aru alles siis, kui leidsid piitsatükikese. Kohtuarst tegi mikroskoobi abil kindlaks, et piits oli valmistatud loomanahast. Mis nahaga oli tegu, ei osanud ta veel öelda, sest see oli loom, keda Rootsis ei leidunud. Vigastused jalataldade all olid tõenäoliselt tekitatud sellesama vahendiga. Näkku polnud teda aga löödud. Arstide arvates olid kriimustused tekkinud mööda maad lohistamisest. Haavad olid mullased. Peale selle oli arst täheldanud kaelal tugevaid verevalumeid, mis viitasid sellele, et keegi oli üritanud Molini kägistada. Sõna otseses mõttes üritanud, nentis arst oma aruandes. Nimelt ei olnud Molini surma põhjustanud lämbumine. Ega ka pisargaas, mille jälgi tema silmades, kõris ja kopsudes leidus. Molini surma põhjuseks oli kurnatus. Eluvaim oli tema kehast sõna otseses mõttes välja piitsutatud.
Giuseppe juhtis auto tee serva ja peatus. Ta astus autost välja, jättis mootori seisma ja ootas, kuni põhja poole suunduv veoauto mööda sõitis. Siis tegi ta püksiaugu lahti ja kusi. Kõigist asjadest, mis elu nauditavaks tegid, oli võimalus tee ääres seista ja kusta üks paremaid. Istunud uuesti rooli taha, ei käivitanud ta siiski kohe mootorit. Ta proovis vaadelda seda, mida ta nüüdseks Molini surmast teadis, distantsilt. Pikkamisi laskis ta kõigel, mida ta oli näinud ja mis oli aruannetesse kirja pandud, läbi aju voolata ja mõttelahtritesse paigutuda.
Ühest asjast sai siiski kinni hakata.
Motiivist ei olnud jälgegi. Samas oli selge, et Molini kallal oli kasutatud kestvat ja jõhkrat vägivalda.
Viha, mõtles Giuseppe. Seda tehti vihaga. Ja on võimalik, et viha ongi motiiv.
Viha ja kättemaksuhimu.
Midagi oli veel, mis rääkis selle poolt, et ta võis olla õigel teel. Jäi mulje, et kõik oli hoolega planeeritud. Valvekoeral oli kõri läbi lõigatud. Kurjategija oli varustatud piitsade ja pisargaasirelvaga. Midagi ei olnud jäetud juhuse hooleks. Kõik oli hoolega planeeritud. Viha oli sängitatud läbimõeldud plaani.
Viha, mõtles Giuseppe. Viha ja kättemaksuhimu. Plaan. See tähendab, et Molini mõrvar oli talus väga tõenäoliselt varem käinud, võib-olla mitu korda. Keegi pidi märkama, kui talu lähedal liikus võõraid. Või siis vastupidi: keegi ei märganud midagi. Sel juhul tuleb mõrvarit või mõrvareid otsida Molini tutvusringkonnast.
Aga Molinil ei olnud mingit tutvusringkonda. Selle oli Hanna Tunberg neile ühemõtteliselt selgeks teinud. Herbert Molin ei suhelnud. Ta oli erak.
Giuseppe võttis sündmuste käigu mõttes veel korra läbi. Millegipärast oli tal tunne, et kurjategija oli tegutsenud üksi. Keegi tuli üksikusse tallu, kaasas tundmatu looma nahast piits ja pisargaasirelv. Rafineeritud ja läbimõeldud julmusega oli Herbert Molin tapetud ja alasti metsaservale jäetud.
Jäi küsimus, kas Herbert Molin oli lihtsalt mõrvatud. Või oli tegu pesuehtsa hukkamisega.
Nüüd oli vaja keskkriminaalpolitseiga ühendust võtta ja mõni asjatundja appi kutsuda. Tegu ei olnud mingi tavalise näruse olmemõrvaga. Giuseppe oli üha enam veendunud, et see juhtum, mille suhtes ta pidi seisukoha võtma, oli hoolikalt planeeritud hukkamine.
Kell oli kahekümne pärast kümme, kui Giuseppe Herbert Molini maja õue keeras. Piirdelint oli alles, aga ühtegi politseiautot ei olnud. Giuseppe astus autost välja. Ilm oli muutunud tuuliseks. Metsakohin andis sügishommikule tuhmi kõla. Giuseppe seisis liikumatult paigal ja vaatas kiirustamata ringi. Kriminaaleksperdid olid leidnud just selle koha pealt, kus ta oli peatunud, rehvijäljed, mis ei kuulunud Molini vanale Volvole. Mõrvapaika saabudes püüdis Giuseppe iga kord endale ette kujutada, kuidas kõik oli toimunud. Kes võõrast autost välja tuli? Ja millal? Ilmselt öösel. Aga kohtuarst ei olnud veel suutnud Molini surma täpset aega kindlaks teha. Siiski oli ta oma esialgses aruandes ettevaatlikult mõista andnud, et peks võis kesta kaua. Võimatu oli öelda, mitu piitsahoopi Molin oli saanud. Aga need võidi anda jaokaupa mitme tunni jooksul.
Giuseppe kordas need mõtted, mis tal Östersundist siia sõites peast läbi olid käinud, uuesti üle.
Viha ja kättemaksuhimu.
Üksi tegutsev kurjategija.
Kõik väga hoolikalt planeeritud. Mitte mingi äkktuju ajel tapmine.
Telefon helises. Ta võpatas. Ta polnud sellega ikka veel päris ära harjunud, et temaga oli võimalik isegi paksus metsas ühendust saada. Ta võttis telefoni jopetaskust välja ja vastas.
„Giuseppe.”
Palju kordi oli ta neednud oma ema, kes oli pannud talle selle eesnime, sest oli kunagi nooruses kuulnud üht itaalia lembelaulikut suveõhtul Östersundi rahvapargis esinemas. Kooliaastatel oli Giuseppet narritud ja iga kord, kui keegi talle helistas ja ta oma nime ütles, lõi helistaja pisut kõhklema.
„Giuseppe Larsson?”
„Mina see olen.”
Ta kuulas. Helistaja ütles, et tema nimi on Stefan Lindman ja ta on politseinik. Ta helistas Boråsist. Stefan Lindman rääkis, et oli Moliniga koos töötanud ja tahtis teada, mis õigupoolest juhtunud oli. Giuseppe küsis, kas ta võib tagasi helistada. Oli ette tulnud, et ajakirjanikud olid politseinikena esinenud. Ta ei tahtnud sellega riskida. Stefan Lindman sai aru. Giuseppe ei leidnud taskust pastakat, kuid kirjutas numbri saapaninaga kruusale. Ta valis selle numbri ja Lindman vastas. Ta võis küll sellegipoolest ajakirjanik olla. Tegelikult oleks Giuseppe muidugi pidanud Boråsi politseimajja helistama ja küsima, kas seal töötab Stefan Lindmani nimeline politseinik. Mehe sõnavalik ja väljendusviis veensid siiski Giuseppet ja ta püüdis Stefan Lindmani küsimustele vastata. Aga telefoni teel oli see raske. Pealegi oli levi kehv. Oli kuulda, et eemalt lähenes kriminaalekspertide kaubik.
„Mul on sinu number olemas,” ütles Giuseppe. „Ja sina võid mind pärastpoole kätte saada sellelsamal telefonil või Östersundi politseimajast. Aga oskad sa mulle ühte asja öelda? Kas Herbert Molin tundis end millalgi ohustatuna? Kõik võib olla oluline. Meil ei taha uurimine kuidagi edeneda. Tunnistajaid ei ole, motiivi ei ole. Mitte midagi kindlat, millele toetuda. Kompassinõel käib ringi.”
Ta kuulas vaikides. Kriminaalekspertide auto keeras õue. Giuseppe lõpetas kõne