jalgade all.
„Tasa seal!” hüüdis härra Ollino luugiaugust poistele järele. „Nagu oleksid teil rautatud kabjad jalge otsas!”
Aga kolistavate sammude oja voolas ikka madalamale ja täitis kogu maja häiriva eluga.
„Võiks ju üleval pesta, siis poleks vaja nõnda kolistada,” lausus Indrek oma eelminejale.
„Vesi raske kanda, pealegi külmetab ta talvel Siberis ära,” vastas see.
„Ah nii külm!” imestas Indrek.
„Külm!” vastas teine. „Vana pakane ise.”
„Kuidas seal siis magada?” küsis Indrek ebalevalt.
„Kui elad, küllap siis näed,” vastati rahulikult. „Tuleb vaim peale nagu teistelgi.”
Viimaseid sõnu Indrek täna ei mõistnud, aga juba mõne nädala pärast oli nende tähendus talle sula: siis kraaples ta ühes teistega, et keha palavaks ajada ja palava kehaga külmale asemele pugeda. See oli omataoline igaõhtune võimlemisharjutus, milles rebenes nii mõnigi särk või püks. Leidus ka niisuguseid, kes sattusid sedavõrd „vaimustusse”, et heitsid särgid seljast hoopis, nii et helendasid paljad pihad ja käsivarred. See „vaimu-väljavalamine” oli teada ka järelevalvele, aga sellele vaadati enamasti läbi viie, ehk olgu siis et vaimuvalangust osa võtma tuldi ka alumistelt kordadelt, mille tagajärjel müra võis tõusta otse põrgulikuks. Vaimukeeru võisid sattuda siis ka toolid, lauad ja voodid, üldse kõik, mis ette juhtus, ja nii mõnigi neist pidi kaotama jala või muu kehaosa. Tiritammitati toolil, balansseeriti sängiotsal, hüpati reas üle laudade, katsuti sülipätsi, hullati ilma igasuguse korrata ja süsteemita. Indrek polnud kunagi olnud suur hullaja, aga siin õppis ta seda ühes teistega. Üldine meeleolu hakkas ka temasse. Tuli tõepoolest nagu vaim peale.
Oli veel teine abinõu soojasaamiseks: näpati alt puid ja kanti üles Siberisse või meelitati millegagi Jürkat, et see kannaks ja halud kuhugi ära peidaks, näiteks igasse peatsisse paar halgu. Kui siis õhtul kõik vaikseks jäi, roniti asemelt välja ja pandi suur raudahi küdema, mis asus keset katuselaust. Köeti mõnikord nõnda, et ahi lõi helendama, ja siis nihutati voodid otsapidi soojuseallika lähemale. Hommikuks oli ahi muidugi jahtunud ja Siber endiselt külm. Sellepärast pooldasid mõned rohkem „vaimu” kui raudahju sooja.
„Ahjusoe ajab lutikale vaimu peale,” ütlesid nad elutargalt. „Aga inimesel pole hea magada, kui lutikal tuleb vaim peale.”
„Jah, ei ole inimesel hea, kui tuleb lutikal vaim peale,” kinnitasid teised.
„Parem tulgu inimesel endal vaim peale,” seletati, ja nõnda tõusis Siberis iga õhtu, mõnikord ka hommikuti põrgumüra, mille tulemuseks oli tolmu, nagu laotataks kütist või peksetaks rehte.
Peale pesemist voolas jalgade kolin üles tagasi ja siis uuesti alla – klassidesse õppima. Indrek läks ühes teistega, õigem ühes väikese Liblega, kes pidi ka kuuluma neljandasse klassi. Liblelt ta oma esialgse pühenduse õpi- ja asjaoludessegi sai. Tema käes nägi ta esimest korda mingisugust kaanteta, üksikuist lehist koosseisvat raamatut (raamatud olid Lible keeles kapsad), kust luges amo, amas, amat ja mensa, mensarum. Eriti hakkas millegipärast just selle tundmatu sõna viimane kääne tema meeltesse kinni.
„Mensarum,” kordas Indrek Liblele. „Mensarum,” kinnitas ta veel kord.
„Tahad, ma müün selle kapsa sulle?” ütles Lible.
Ja ilma et Indrek endale aru oleks andnud, kas tal seda vana „kapsast” üldse vaja, otsis ta taskust raha ja maksis nõutud summa. Nagu hiljem selgus, oli see peaaegu uue raamatu hind. Aga sest polnud midagi. Indrek ei pannud seda Liblele kunagi pahaks, sest tal oli ütlemata hea meel, et oli ostnud esimese kättepuutuva raamatu, kus oli seisnud mensa, mensarum.
Veel ühe teise „vana kapsa” ostis Indrek Liblelt, nimelt selle, kus kordus sagedasti see haruldane sõna, mis aastate eest nii väga oli tema meeli võlunud. Küll oli sõnalt ja kogu raamatult vaheajal endine võlu hajunud, aga Indrek ostis ta siiski, nii väga rippus ta mineviku mälestuste küljes.
Lible heitis veel rohkemgi „kapsaid” turule, kõik oma „kapsad” oleks ta nähtavasti turule heitnud, kui aga Indrek oleks ostnud. Aga ei, Indrek ostis ainult need kaks.
„Miks sa oma raamatud ära müüd?” küsis Indrek.
„Et toitu osta,” vastas Lible.
„Kas siis siin nii vähe süüa antakse?” küsis Indrek.
„Süüa saab siin küll, aga toitu ei ole,” seletas Lible, ilma et Indrek teda õieti oleks mõistnud. Alles söögilaua ääres ta õppis tundma, mis need sõnad tähendavad, sest Lible ilmus sinna „oma leivaga” – sepikuga, võiga ja kildudeks lõigatud teevorstiga, kuna aga „vana” ja tema „tädi” andsid ainult rukkileiba, millel või juba peal, ja sepikut ei kunagi, ainult saia pisut hommikuti. Lible asus oma toidu kallale mingisuguse erilise suure käeliigutusega ja võidurõõmsa näoilmega, nagu oleks ta äkki ja ootamata ning kõigile arusaamatul kombel tõusnud kõrgemasse seisusesse, mis võimaldas istumise ülemises lauaotsas, kus asetusid härrad Koovi, Timusk ja Ollino ning õpilasist nimekamad ja rahakamad.
„Ei tea, mis see väike Loll õgib, kas oma kapsaid või ihusooja?” küsis keegi teiselt üle laua.
„Kapsaid, ikka kapsaid,” vastas teine.
„Siis pidi ta küll mõne suure Lolliga kokku saama, kes nad temalt ära ostis,” arvas esimene.
„See suur istub väikese kõrval,” ütles keegi kolmas.
Ümberringi levis nägudel kadestav irvitus.
Sellest taipas Indrek, et väikest Liblet hüüti väikeseks Lolliks ja et teda vististi suureks, sest ta oli Lible „kapsad” kalli raha eest ära ostnud ja temal nõnda võimaldanud teiste silme ees paremaid suutäisi süüa. Uus nimi hakkas Indrekule kohe külge, eriti vist sellepärast, et ta klassis ja söögisaalis istus väikese Lolli kõrval. Et aga viimane kandis oma nime ükskõikse rahuga, siis Indrek talitas tema eeskujul ja laskis end suureks Lolliks hüüda veel siiski, kui ta oli klassis teadmiste poolest üks esimesi. Oli kordi, kus ükski ei osanud õpetaja küsimust vastata; siis hüüdis Lible oma piiksuva häälega: „Härra õpetaja, suur Loll teab!” Ja naerdes vastas õpetaja: „Ah väike Loll teab, et suur Loll teab? Noh, palun vastake siis.” Ning Indrek tõusis ja vastaski, nagu oleks tema nimi kirikuraamatuski juba suur Loll.
Niisugused imelikud tagajärjed olid sel asjaolul, et Indrek ostis Lible käest kaks vana raamatut. Aga teist ostu pidi ta hiljem ometi kahetsema, nimelt seda, mis sündis sõna „paavst” pärast. See sõna oli millalgi toonud imelisi unistusi. Siin oli ta hüüdnimeks usuõpetajal, kes muutis oma isikuga Indreku lapsepõlve unistuse ja igatsuse otse selle vastandiks. Mees oli tüse, suure, kuidagi neljakandilise peaga, jämeda punase kaelaga; lõuapärad tugevad, palgenukid laiad, hambad alati kokku litsutud, nii et häälgi rääkides hästi välja ei pääsenud; huuled paksud, punased ja nagu üleolevas või põlglikus muiges pahemale pisut viltu kistud; otsaesine ülalt nagu kitsam, alt silmakoobaste juurest laiem; juuksed harjastena püsti, silmad ainult kitsas kriips, milles kilas ja sädeles midagi peaaegu valusat. Aga ühe pidi härra Vihalepale ometi jätma: oma hüüdnime oli ta õigusega teeninud. Tema oli kõva usumees ja jumalsõna oli tema silmis see igavene ja muutumatu varandus, millest ei tohi pudeneda ega mureneda vähematki raasukest. Raidkujuna, silmad pilukil, istus ta ülal kateedril, pliiats püsti peos, kui laskis jutustada piiblilugu või võristada piiblisalme. Iga natukese aja tagant pidi ta pliiatsiotsaga kateedrile koputama ja vaikse, ebaloomulikult õrna, peaaegu naiseliku häälega ütlema:
„Pidage! Veel kord! Te jätsite seal ühe „ja” vahelt ära.”
Ja õpilane hakkas uuesti otsast peale. Kuid varsti järgnes uus pliiatsi koputus ja õrn hääl ütles:
„Raamatus seisab selle koha peal: ja see sündis, et… Sellepärast veel kord see koht.”
Jõudis vastaja ka selle vea parandada, siis tabas teda