ega mõni eesti vanaviisi jutt, mis on üks ropp asi Issanda ees, vaid püha jumalasõna,” õpetas härra Vihalepp. „Ja püha jumalasõna on nõnda püha, et meie, patused inimesed, teda oma roojasesse suhu ei tohiks võttagi, aga kui me seda siiski teeme oma kalli hingeõnnistuse pärast, siis peame seda tegema käed ristis ja võimalikult vaikse ja maheda häälega, nagu teeb üks inimene, kes tunneb oma süüd ja kel on sellepärast palumist. Sellepärast siis mitte nõnda, vaid nõnda…”
Ja härra Vihalepp ise näitas, kuidas peab inimene püha jumalasõna oma roojasesse suhu võtma.
Pisut teissuguse käsituse sai Indrek pühast jumalasõnast hommikupalvel, milleks koguneti enne tunde söögituppa, kus lauad ja pingid aeti seks ajaks nurka hunnikusse, et ruumi võita.
Palvet luges härra Maurus ise, pealegi veel nii vanast ja auväärsest saksakeelsest raamatust, et Lible nimetas seda palvekapsaks. Lugedes seadis härra Maurus prillid sootuks ninaotsale.
Juba teisel päeval taipas Indrek, miks direktor seadis prillid palvet lugedes nii ebaloomulikku paika. Indrek taipas seda sellest, et äkki katkestas härra Maurus palvelugemise, viskas raamatu aknalauale ja kargas kui vihane härg poiste sekka, kus haaras Lible kraest kinni, kes oli ühes teisega maha kükitanud ja ajas nõnda mingisuguseid äriasju. Härra Maurus tõmbas poisid akna alla ja sagis nad mõlemad kahe käega kõrvade äärest läbi.
„Šinder niisugune,” ütles ta Liblele, „tema rikub kõik minu poisid ära, tema ajab terve mu kooli hukka. Ja juuksed teisel ka nii lühikesed, et kinni ei saa võtta. No mis peab härra Maurus niisuguse kiilaspeaga tegema? Miks on su juuksed nii lühikesed, et härra Maurus kinni ei saa võtta? Vasta!”
„Härra direktor, te ju ise käskisite juuksed lühikeseks lõigata,” vastas poiss nutuse häälega.
„Nii lühikeseks pole ma käskinud!” vastas direktor. „Ikka peab võima kinni võtta, kuis siis muidu sinuga saab. Järgmine kord pea meeles: mitte nii lühikeseks. Ja nüüd seisa siin minu kõrval, et sa enam ei saa mu poisse rikkuda.”
Härra Maurus võttis uuesti palveraamatu ja hakkas lugema, aga tema silmad vaatasid harva pühakirja, enamasti luurasid nad üle prillide poiste järele. Indrek kahtles, kas direktor üldse seda luges, mis raamatus seisis, või olgu siis et tal aastate jooksul raamat juba pähe oli kulunud.
Venekeelset õpetust jagades ütles ta:
„Härra Maurus ütleb: palve ajal ei tohi mängida, ei tohi vallatada, aga mis teeb Lible ja see teine: nemad loevad laua all raha. Mõistate? Nemad loevad raha, nagu oleksid nad variserid. Härra Maurus loeb palvet, aga nemad loevad raha. Kus on su raha, šinder?” pöördus ta Lible poole, kes pidi tema kõrval seisma ja kes oli ometi sealt plehku pistnud. „Kus on Lible?!” hüüdis direktor. „Lible, siia!” Ja kui poiss teiste selja tagant ilmus, kärgatas härra Maurus: „Šinder, kus sa oled? Kus on su raha?”
Poiss sirutas mõned vaskkopikad.
„Näete nüüd!” hüüdis direktor hulgale: „Tal on palveajal raha peos. Šinder niisugune!” Ja jällegi tahtis ta poisil kõrva äärest kinni võtta, ütles aga siis: „Ah, su juuksed on ju lühikesed! Sa lasid nad meelega nii lühikeseks lõigata, et härra Maurus ei saaks sind karistada! Šinder! Aga kust sa said selle raha?”
„Suur Loll andis!” hüüdis kellegi võrukaelne hääl.
„Kes see on?” küsis direktor. „Kes on suur Loll? Sina oled väike, aga kes on suur?”
„Paas, see pikk, läks Siberi; paar päeva tagasi,” seletas härra Ollino.
„Paas! Paas!” hüüdis direktor. „Kus te olete?”
„Siin,” vastas Indrek, kes seisis oma pikkuse tõttu teiste selja taga seina ääres.
Ja kui Indrek jõudis läbi poistekarja direktori ette, ütles see:
„Mis ütleb härra Maurus? Tema ütleb: ei kellelegi tohi raha anda, kui aga härra Maurusele üksnes. Aga miks andsite sellele lühikesele, kui ise olete pikk? Vastake! Ruttu! Härra Maurusel pole aega. Miks?”
„Ma ostsin temalt raamatu,” vastas Indrek.
„Kuidas julgete teie, koer, minu poiste käest raamatuid osta? Kas ma selleks teile rubla raha andsin, et teie hakkate oma pikkusega minu poistelt raamatuid üles ostma. Mis raamat see oli?”
„Ladina keele õpperaamat.”
„Lible, miks sa müüsid selle raamatu?” küsis direktor.
„See oli vana näru, mul põlnd temaga enam midagi teha,” vastas Lible.
„Kuidas põlnd teha?! Sina, šinder, tuled härra Mauruse palvel valetama. Ise istud juba kolmat aastat samas klassis ja sul põlnd ladina keele raamatuga midagi teha? Härra Maurusel on häbi sinu ausalt isalt raha vastu võtta, sest poeg ei õppind mullu, ei õppind tunamullu ja tänavu ta müüb oma raamatudki teistele. Ja teie, pikk, mis on teie pikkusest kasu, kui lähete ja ostate selle lühikese käest raamatud ära! Mis kasu on sellest, et isa teid puhta pereleivaga on söötnud ja kasvatanud! Ikka teete, nagu oleks teil moonamehe või vabadiku aganakannikas kotis. Vaadake nüüd kõik seda pikka, vaadake tema pikka nägu; tema on see, kes…”
Jumal teab, kui kaua direktori kõne oleks kestnud ja kuhu ta viimaks oleks välja viinud, aga härra Ollino astus tema juurde ja sosistas mõned saksakeelsed sõnad talle kõrva. Nõnda siis lõpetas ta poolel sõnal ja tähendas ainult: „Pärast, pärast! Härra Ollino tuletab mulle pärast meelde.”
Ta tegi pahema käega mingisuguse liigutuse ja poisid hakkasid mürinal välja minema. Nüüd turgatas direktoril nähtavasti midagi uut meelde ja ta tahtis uuesti kõnelema hakata, aga ükski ei kuulanud teda enam, nii et see palvetund oleks nagu pooleli jäänud.
„Millega see nüüd lõpeb?” küsis Indrek Liblelt klassis.
„Mis asi?” küsis Lible nagu arusaamatuses vastu.
„Raamatutega ikka,” ütles Indrek.
„Ä’ä ole loll!” hüüdis Lible. „Mis vanal sellega asja, kuhu ma oma vanad raamatud panen!”
Aga ometi oli direktoril nähtavasti sellega pisut asja, sest pärast lõunat nõudis ta Indreku ühes ostetud raamatutega oma juurde.
„Mis te neist maksite?” küsis ta raamatuid nähes, ja kui Indrek oli hinna nimetanud, ütles direktor: „Seal ta nüüd on: pikk kont ja lühike aru. Väike Lible on ju see vana rebane. Küll ma ta käsile võtan. Milleks te niisuguse näru ostsite?” näitas direktor ladina keele õpperaamatule.
„Mulle meeldis ta,” vastas Indrek lihtsameelselt.
„Meeldis,” imestas direktor ja vahtis poisile otsa, nagu kahtleks ta pisut tema mõistuses. Siis pöördus ta ümber, vaatas aknast välja ja ütles endamisi – Indrek kuulis, kui direktor ütles endamisi:
„So ein grosser Narr!”
IV
Raamatute jant tegi Indreku äkki laiemas hulgas tuttavaks, pööras temale erilise tähelepanu. Temaga hakati juttu ajama, tutvust tegema. Nõnda sai temast varsti oma inimene.
Muude seas lähenes temale ka Tigapuu, üks neid kahepaikseid, kes polnud õieti õpilane ega ka õpetaja või kes oli mõlemad kokku. Päeval istusid niisugused mehed ühes teistega enamasti klassis, pärast lõunat aga läksid nad väiksematega jalutama või valvasid nende järele õppimisel.
Tigapuu oli umbes Indreku vanune, aga asutise perekonna hulka kuulus ta juba palju aastaid. Praegu istus ta viiendas, Indrekust ühe klassi kõrgemal. Kasvult keskmine, kehalt kuidagi nurgeline ja lopergune, omas ta kuulsust, et ta kedagi ei karda, vana ennastki mitte, ja et kaklemisel ükski tema vastu ei saa. Niisuguse mehe tutvus tundus Indrekule austavana.
„Selle nolgiga lähete asju ajama, muidugi peate siis sisse kukkuma,” ütles ta Indrekule Lible suhtes. „Eks tulnd minu juurde, ma oleks teile pool odavamalt ostnud ja poole raha oleksime teind liikudeks. Peaaegu jumalamuidu oleksime raamatud ostnud, kui liigud