suhtlemist puudutav info. Võõraste saladuste edasirääkimine võib põhjustada usalduse kaotuse, kõikide kaartide avamine võib põhjustada kahju eraisikute äritehingutes (nt kinnisvaratehingutes) jne. Ühesõnaga, saladuste avaldamine võib põhjustada ebameeldivusi. Kui inimene kannatab lobisemishimu all, vastutab ta tagajärgede eest ise ja põhjustab probleeme peamiselt endale. Riigi poolt salajaseks kuulutatud informatsiooni ilmsiks tulek võib põhjustada ränka kahju riigikaitsele või välispoliitikale, sellest tingitult võib riigi juhtkond olla sunnitud langetama otsuseid, mida muidu oleks saanud vältida jms. Kuna kannatajaks on sellisel juhul kogu kodanikkond, vajab riigisaladus ka oluliselt tugevamat kaitset.
Riigisaladuse kaitse ideoloogiast Eesti Vabariigis annab kokkuvõtliku ja tabava ülevaate sellekohane lõik kooliõpikust: „Saladusi tuleb hoida kindlasti. Vaenlase luureagentide kaudu salajased andm[e]d võivad jõuda vastaseni. See võib ajada nurja meie kavatsused, raskendada meie tegevust.”10 Siin on kirjas nii see, kuidas riigisaladusi kaitsta – kindlalt – kui ka see, miks neid kaitsta, sest kaitsmisest loobumine võiks kahjustada kavatsetu saavutamist ja üldse raskendada tegevust. Kuigi sellega võib nõustuda, on riigisaladuse kaitse vajadus selle tsitaadi põhjal pigem aksiomaatiline tõde ja paraku ei lähtu siit mingit teoreetilist mudelit, mis võimaldaks hinnata riigisaladuse kaitse efektiivsust – kavatsused võivad „nurja minna” mitmesugustel põhjustel ja nõrk infoturve ei pruugi nende hulgas olla.
Kas riigisaladuse kaitse vajadust saab üldse teoreetiliselt põhjendada? Paraku on kogu eriteenistusi puudutav teaduskirjandus (ehk valdkond, mida inglise keeles nimetatakse intelligence studies – luureuuringud11) väga tugevalt kaldu info kogumise suunas, jättes tagaplaanile info kaitse. Kui infokaitset puudutatakse, siis tavaliselt keskendudes vastuluurele, st vaenuliku inimluure (ingl k human intelligence – HUMINT) ehk agentuurluure ehk spionaaži tõkestamisele. Klassikaks saanud Michael Hermani luureteooriat puudutav teos ei räägi riigisaladuse kaitsest üldse.12 Hetkel parim valdkonna teooriat puudutav teos, Loch K. Johnsoni toimetatud kogumik, pöörab valdkonnale samuti vähe tähelepanu, vaadeldes vaid vastuluure eksimusi ja puudujääke taustakontrollis.13 Ei pöörata riigisaladuse kaitse vajaduse teoreetilistele aspektidele tähelepanu ka teistes luureteooriat puudutavates monograafiates14 ja kogumikes.15 Palju pole abi ka erialasest perioodikast. Aastat 1986, kui hakkas ilmuma ajakiri Intelligence and National Security, on peetud veelahkmeks, pärast mida saab luureuuringutest või täpsemalt luure ajaloo uurimisest rääkida kui akadeemilisest ajalooteadusest.16 Samal aastal alustas ilmumist ka teine samale valdkonnale keskendunud, autoriteetseks saanud ning püsima jäänud ajakiri International Journal of Intelligence and Counterintelligence.17 Kuigi riigisaladuse kaitse kohta on mõlemas ajakirjas hiljem ilmunud väga häid juhtumiuuringuid,18 võetakse sellise kaitse vajadust enesestmõistetavana. Sama kehtib ka muu erialase perioodika kohta (James D. Calder on koondanud 10369 artikli annotatsioonid aastatest 1844–1998 ning lisaks sellele olulisemad raamatud, kuid – vähemalt annotatsioonide põhjal otsustades – ei leidu vastust ka neis19).
Väljaspool luureuuringute kitsast valdkonda on teema vastu mingil määral huvi tundnud juristid ja sotsiaalteadlased, kes, keskendudes Külmale sõjale ja sellele järgnenud perioodile, on põhjalikumalt uurinud, kas ja mil määral võib riigisaladuse kaitse piirata kodanike õigusi.20 Käesoleva töö kontekstis kasutatavaid teoreetilisi mudeleid sellised uuringud paraku ei paku.
Seega võib teha järelduse, et levinud riigisaladuse kaitse vajaduse teoreetilist põhjendust – vähemalt inglise keeles, milles luureuuringuid puudutav kirjandus ja teooria on kõige ulatuslikumad – siiani välja toodud ei ole. Saladuste kaitse vajadust ei tule siiski võtta aksiomaatilise tõena, selline vajadus on tuletatav senisest luureteooriast.
Üldiselt on jõutud arusaamisele, et kuigi luuretegevus on pidev protsess, võib selle jagada tsükliteks (intelligence cycle). Selle kontseptsiooniga tutvumine osutub vajalikuks riigisaladuse kaitse defineerimisel ja selle vajaduse määratlemisel. Luuretsükli võib jagada erineva arvuga osadeks, kuid põhimõttelisi erinevusi tsükli osade erinev arv kaasa ei too.21 Tsükli alguseks loetakse seda, kui otsusetegijal (olgu ta siis kõrgem või madalam poliitiline või sõjaline juht) on otsuste langetamiseks vaja infot ja ta annab alluvatele korralduse seda hankida, ning tsükkel on läbi, kui vajalik teave on olemas ja sellest on teavitatud ka teisi, kellel seda vastust oma ülesannete täitmiseks on vaja. Uue tsükli puhul on võimalik ülesande püstitust täpsustada vastavalt saadud uuele teabele või muutunud olukorra tõttu. Luuretsükkel võib olla perioodiline (näiteks riigi poliitiline juhtkond määrab mingiks ajavahemikuks luureteenistustele prioriteetsed valdkonnad) ja komplitseeritud (näiteks luureteenistus peab ennustama spetsiifilisi trende terrorismivõrgustike arengus) või väga lühiajaline tulenevalt mingist konkreetsest situatsioonist (näiteks pataljoniülemal on vaja oma kontrolli alla võtta teatud ala ja ta vajab teavet, kas ja missuguseid vastase jõude alal ja selle ümbruses hetkel on).
Ideaalis peaks luuretsükkel toimima järgmiselt, kusjuures vastavad etapid järgnevad samamoodi sõltumata kasutatavatest vahenditest või riigikorrast:
Luuretsükkel.
Suunamine ehk luureülesande püstitamine. Otsusetegija vajab oma edasise tegevuse planeerimiseks mingisugust informatsiooni. Ta peab sõnadesse panema, mida tal on vaja teada ja andma selle info hankimise kellelegi ülesandeks.
Kogumine. Vastavalt saadud ülesandele hakatakse andmeid koguma. Allikad võivad olla kõige erinevamad, alates vaatlusest ja lõpetades spionaažiga (sellest tuleb täpsemalt juttu edaspidi).
Hindamine. Saadud andmete usaldusväärsust tuleb hinnata, see etapp on luuretsüklis mõnikord ühendatud järgmisega.22
Analüüs. Erinevatel viisidel kogutud ja erineva usaldusväärsusega teavet tuleb süstematiseerida, omavahel kõrvutada ning lõpuks teha sellest järeldused, mis omakorda tuleb arusaadavas vormis esitada.23
Jagamine. Analüüsi põhjal tehtud järeldus tuleb otsusetegijatele teatavaks teha. Luuretegevus ei ole asi iseeneses – neljast eelmisest etapist on kasu ainult siis, kui nende tulemusi saavad kasutada isikud, kellel on seda informatsiooni vaja edaspidise tegevuse kohta otsuse langetamiseks (st riigi juhtkonnal ei pruugi olla midagi peale hakata mingit väikest vaenulikku üksust või terrorigruppi puudutava infoga, küll aga võib see olla äärmiselt vajalik sõjaväe või politsei kesk- või alamastme juhtidele).
Saadud tulemuse põhjal või olukorra muutumise tõttu tekivad uued küsimused ja tsükkel kordub. See skeem on küll lihtsustatud, kuid umbes nii luuretsükkel teoreetiliselt toimima peaks. Näitlikustamiseks võib välja tuua, et tegelikult ei tööta umbes sellises tsüklis ainult luureteenistused, vaid ka nt ajaloolased. Ajaloolane huvitub probleemist või teeb uurimisasutus probleemi uurimise talle ülesandeks; ta kogub selle kohta andmeid ja hindab neid allikakriitiliselt; ta jõuab analüüsi tulemusel järeldusteni ja võtab selle arusaadavalt kokku (nt artiklis või ettekandes) ning jagab teiste asjast huvitatutega – kui üks lülidest puudub, kaotab tegevus suurelt jaolt oma mõtte või on tulemused ebaadekvaatsed.
Eespool toodud tsükkel on loogiline ja kuigi vaadeldava perioodi Eestis ei nähtud luuret tsüklilise tegevusena, olid selle etapid samad. Need tõi oma teoreetilises käsitluses juba 1931. aastal välja sõjaväeluure ülem Karl Laurits24. 1933. aastal kinnitatud Luureteenistuse-eeskirja järgi (§ 2) sisaldas