ka teoreetilistele küsimustele. Peatüki kirjutamise eelduseks on olnud autori pikaaegne huvi ning varasemad signaalluuret ja krüptoloogiat puudutanud väiksemamahulised uurimused39, samuti tuleb lisada, et krüpteerimisviise käsitlev alapeatükk on valminud Haridus- ja teadusministeeriumi toel.40 Valdkonna avamiseks on ära toodud ühe 1921. aastal Eesti sõjaväes kasutusel olnud šifri murdmise käik autori poolt, mis oli nähtavasti kõige eksootilisem väljakutse käesoleva töö kirjutamise käigus. Kasutatud krüptosüsteemide kirjeldamisel ei ole detailidesse laskutud, vaid on valdkonnast võimaluste piires antud võimalikult laiahaardeline ja terviklik ülevaade.
Kuues peatükk on töö kõige poleemilisem. Eriti väljakutsuv oleks ju anda vastus küsimustele, kui hästi oli Eesti riigisaladus kaitstud ja kas see omas mõju riigi saatusele? Kahele viimasele küsimusele ammendava vastuse andmine ei ole paraku isegi teoreetiliselt võimalik – meil ei ole teada, kui palju lähtusid Eestile vaenulike võõrriikide juhtkonnad Eestit puudutavate otsuste tegemisel Eesti kohta kogutud informatsioonist ning kuivõrd oli nendeni jõudev info moonutatud Eesti riigisaladuse kaitse süsteemi efektiivsuse ja kuivõrd nende oma luuretsüklis esinevate vigade tõttu. Eesti võrdlemist teiste riikidega raskendab valdkonna alauuritus mujal. Kättesaadavate materjalide põhjal on mainitud probleemi töös siiski käsitletud, vaadeldes andmeid, mida Nõukogude eriteenistused otsusetegijatele edastasid. Teatud määral tundsid Eesti vastu huvi ka teiste riikide eriteenistused, kuid paraku ei võimalda allikaline baas täpselt määratleda, mida nad teada tahtsid, mida nad teada said ning kas see oli vastuolus Eesti seaduste ja Eesti otsusetegijate soovidega. Kindlasti ei saa seda käsitlust pidada ammendavaks, diskussioon jääb avatuks teiste ajaloolaste arvamustele ja uurimustele, uutele arhiivileidudele ning loomulikult ka Eestit puudutavate materjalide uurijatele kättesaadavaks tegemisele Venemaa Föderatsiooni arhiivides.
Teksti selguse ja ruumi kokkuhoiu huvides on kasutatud kahte viitamissüsteemi: traditsioonilist joonealust viitamist ning õigusakti nimetamisel ainult paragrahvide äramärkimisel tekstisisest viitamist. Joonealustes viidetes on õigusaktide puhul kasutatud juristide kasutatavat süsteemi, kus tuuakse ära akti avaldamisandmed ja leheküljenumbrite asemel paragrahvid (terviktekstide kordustrükkide puhul on see ainuke võimalus viidatava koha leidmiseks).
Tekstis esinev sõna „Venemaa” tähistab Venemaad enne enamlaste riigipööret 1917. aasta oktoobris. Kui on käsitletud sama riiki hilisemal perioodil, on seda nimetatud vastavalt Nõukogude Venemaaks või Nõukogude Liiduks.
Väheuuritud teemal kirjutades on uurija paratamatu probleem varasema kirjanduse vähesus. Külma sõja järgses Eestis on kitsalt riigisaladuse kaitsele aastatel 1918–1940 pühendatud vaid mõned leheküljed,41 mida ei saa pidada piisavaks eeltoodud küsimustele vastamisel. Põhjalikumateks vastuluuret käsitlevateks uurimusteks on Tiit Noormetsa42 ja eriti Reigo Rosenthali43 teosed, mis on osutunud käesoleva töö kirjutamisel korduvalt väga vajalikuks. Krüptoloogiat on populaarteaduslikus võtmes varem käsitlenud ka siinkirjutaja.44
Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Komitee (VEKSA) juhatuse presiidiumi koosolek novembris 1965. Lauanurgas on käed ristanud ja tahapoole nõjatunud paljude väliseestlastele suunatud Nõukogude Eestis välja antud propagandaraamatute autor, KGB ettepanekul asutatud ajalehe Kodumaa kultuuriosakonna juhataja Andrus Roolaht.
EESTI FILMIARHIIV
Külma sõja ajal on kirjutatud mitmeid mälestusteraamatuid, mis on olnud kasutatavad tööle n-ö inimliku mõõtme andmiseks ja paljude detailide täpsustamiseks, mille kohta dokumente napib.45 Allikakriitilised probleemid memuaaride kasutamisel on ajaloolastele üldtuntud, kuid temaatikaga seotult on Külma sõja ajal vähemalt ühel juhul olnud tegemist ka suisa KGB-ga seotud palgalise propagandisti sekkumisega ajalookirjutusse – nimelt on Andrus Roolaht kasutanud aastatel 1936–1937 läbiviidud Eesti ohvitseride majandusliku taustakontrolli materjale nende suhtes äärmiselt vaenuliku käsitluse kirjutamiseks.46 Sellise käsitluse konteksti mõistmisel on olnud kasu autori varasemast Külma sõja perioodile keskendunud uurimistööst.47
Enne Teist maailmasõda oli riigisaladuse kaitsesse puutuv Eestis arusaadavalt riigisaladus, seepärast pole olemas ka teemakohast kirjandust. Kuid nagu eespool mainitud, oli julgeolekut puudutava materjali avaldamine tihtipeale üsna riigisaladuse piiri peal laveerimine. Seepärast on väikeste killukeste kaupa võimalik leida mitmesugustest eeskirjadest, käsiraamatutest, määrustikest ja asutuste ajalugudest infot ka riigisaladuse kaitse erinevate valdkondade kohta. Eraldi esiletoomist väärib selles kontekstis aastatel 1934–1939 ilmunud „Valitsus-asutiste tegevus”, kogu toonase avaliku teenistuse ühine aastaraamat.
Käsitledes piiri avaliku ja salajase teabe vahel on töös olnud oluliseks allikaks vaadeldava ajajärgu ajakirjandus ja erialane perioodika.
Riigisaladuse õiguslikku kaitset käsitledes on arusaadavalt olulisimateks allikateks Riigi Teataja (RT) ja Vene Seaduste Kogu (VSK, Сводъ законовъ Российской империи48) ning mõned seaduste terviktekstid ja kommenteeritud väljaanded. Riigi Teataja ilmus novembrist 1918 kuni augustini 1940, kuna aastakäigud 1919–1939 on varustatud mõistliku ülesehitusega sisujuhtidega, lihtsustab see oluliselt nende terviklikku läbitöötamist ja muudatuste jälgimist. Kuueteistkümne-köitelise Vene Seaduste Koguga oli asi oluliselt keerulisem kaasaegsetele ja on seda ka praegu, kuna nii mõnigi seadus oli jõus üle sajandi, kuid uute seadustega mitmeid kordi muudetud kujul. VSK kättesaadavus oli tõsine probleem juba sõdadevahelisel perioodil, veel üle nelja aasta pärast iseseisvuse taastamist saatis Siseministeeriumi administratiivasjade peavalitsus Eesti saatkonnale Moskvas palve muretseda VSK, kuna „kõigele katsete peale vaatamata, ei ole saanud omale muretseda Vene riigi Seaduste Kogu, milleta väga raske töötada.49 Paistab, et Eestis ei leidu enam ühtegi uuemat eksemplari.”50
Paraku muu olemasolev materjal teema kohta on piiratud. Vaadeldava perioodi avaldatud Riigikohtu lahenditest valdkonna kohta selgitusi ei lisandunud,51 teemat ei käsitletud ka ajakirjas Õigus ilmunud artiklites.52 Mingil määral asjakohaseid arvamusi toonastelt juristidelt, pikaaegselt siseministri abilt Eugen Maddisonilt ja sõjaväeprokurör Konstantin Trakmannilt on siiski õnnestunud leida.
Ajakirjas Juridica on riigisaladuse kaitse teema küll käsitlemist leidnud,53 kuid ainult iseseisvuse taastamise järgset konteksti arvestades. (Võrreldes 20. sajandi esimese poolega on niivõrd oluliselt muutunud nii kehtiv õigus kui ka üldised arusaamad õigusest, eriti mis puudutab informatsioonivabadust, et kaasaaja võrdlused perioodiga 1918–1940 oleksid ebateaduslikud. Ühtlasi on praegused õigusaktid kergesti kättesaadavad ja keda selline võrdlus peaks huvitama, saab seda kerge vaevaga teha.54)
Muudest töös käsitletavatest valdkondadest on suur kogu kirjandust olemas krüptosüsteemide kohta, kuid see käsitleb valdavalt Teist maailmasõda ja eriti Suurbritannia edu Saksa Enigma krüpteerimisaparaadi abil šifreeritud sõnumite murdmisel. Sellise kirjandusega pole paraku käesoleva töö raames just palju peale hakata. Ka tänapäeva puudutavalt on valdkonna kohta üksjagu kirjandust, kuid et krüpteerimise tehnoloogia on vahepeal nii palju muutunud, on selline kirjandus vaadeldavat perioodi arvestades täiesti kasutu. Seepärast on tulnud autoril pöörduda 1930. aastate krüptoloogide kirjutatud käsiraamatute poole: kasutatud on nii Eesti valdkonna parima eksperdi Artur-Bernhard Normaku teost