vaid oli lihtsalt pubeka protestifaas? Berliinis oli ta end laiade mustade riiete, ehete, meigi ja kuluka soenguga hästi tundnud. Ta sõbrad nägid samasugused välja ja keegi ei vaadanud neile järele, kui nad nagu parv musti ronkasid mööda tänavaid patseerisid, tanksaabastega vastu laternaposte virutasid ja vahel prügikastidega jalgpalli mängisid. Neil oli ükskõik, mida arvasid õpetajad ja teised väikekodanlased, nad isegi ei kuulanud neid õieti. Need olid segavad objektid, kes laiutasid lõugu ja rääkisid lollusi. Kuid ootamatult oli kõik muutunud. Talle olid meeldinud meeste tunnustavad pilgud pühapäeval, mis olid kahtlematult käinud tema figuuri ja sügava dekoltee kohta. Veelgi enam. Ta oli kõrvust tõstetud, kui mõistis, et kõik mehed Mustas Ratsus, kaasa arvatud Claudius Terlinden ja Gregor Lauterbach, olid vahtinud tema tagumikku. Amelie polnud veel maa peale tagasi tulnud. Köögist paterdas kohale Jenny Jagielski, kelle täistaldadega kingad tegid plaksuvat häält. Amelie’d nähes ajas ta kulmud kõrgele.
„Hernehirmutisest vampiiriks,” tähendas ta nipsakalt. „Võib-olla mõnele meeldib.”
Siis silmitses ta kriitiliselt Amelie töö tulemust, tõmbas nimetissõrmega üle leti ja oli rahul.
„Sa võid veel klaasid ära pesta,” ütles ta. „Paistab, et mu vend ei saanud sellega jälle hakkama.”
Kraanikausi kõrval seisis veel lõunasöögi ajast tosinaid kasutatud klaase. Amelie’l oli ükskõik, mida tegi, peaasi, et sai igal õhtul oma krossid kätte. Jenny ronis leti ees olevale baaripukile ja süütas suitsetamiskeelust hoolimata sigareti. Ta tegi seda sageli, kui oli üksi ja rahulikus meeleolus nagu täna. Amelie haistis soodsat võimalust küsida Tobias Sartoriuse kohta.
„Loomulikult ma tunnen teda varasemast,” kostis Jenny. „Ta oli ju mu venna hea sõber ja käis meil sageli külas.”
Ta ohkas ja vangutas pead.
„Sellest hoolimata oleks olnud parem, kui ta poleks siia tagasi tulnud.”
„Miks nii?”
„No mõtle ise, kuidas võib mõjuda Manfredile ja Andreale, kui nende tütre mõrtsukas neile vastu jalutab!”
Amelie kuivatas esimesed pestud klaasid ära ja poleeris neid hoolikalt.
„Mis siis tookord üldse juhtus?” küsis ta möödaminnes, aga seda polekski vaja olnud, sest ülemus oli jututujus.
„Tobi oli alguses Lauraga koos ja siis Stefanie’ga. Tema oli Altenhainis uus. Tol päeval, kui nad mõlemad ära kadusid, oli kirikulaat. Terve küla oli laadatelgis. Mina olin tookord neliteist ja rõõmustasin, et tohtisin terve õhtu kaasa teha. Ausalt öeldes ei pannud ma üldse tähele, mis juhtus. Alles järgmisel hommikul, kui tuli politsei koos koerte ja helikopteritega ja nii edasi, sain ma teada, et Laura ja Stefanie olid kadunud.”
„Poleks osanud arvatagi, et sellises kolkas nagu Altenhain võib midagi nii põnevat juhtuda,” tähendas Amelie.
„Põnev oli tõesti,” vastas Jenny ja silmitses mõtlikult sigaretti, mis ta sõrmevorstikeste vahel tossas. „Aga sellest ajast saadik ei ole siin külas enam miski endine. Varem olid kõik üksteisega sõbrad. Need ajad on nüüd möödas. Tobi isa oli Kuldse Kuke peremees, seal toimus igal õhtul midagi, rohkem kui siin. Neil oli veel üks suur saal, seal käis vastlakarnevali ajal tõeline trall. Musta Ratsut ju tookord veel ei olnud. Mu mees oli varem Kuldses Kukes kokk.”
Ta jäi vait ning sukeldus mälestustesse. Amelie ulatas talle tuhatoosi.
„Ma tean veel seda, et politsei kuulas Jörgi ja tema sõpru tundide viisi üle,” jätkas Jenny viimaks. „Keegi ei teadnud midagi. Ja siis hakati viimaks rääkima, et Tobi olevat tüdrukud ära tapnud. Politsei oli leidnud Tobi autost Laura verd ja Tobi voodi alt Stefanie asju. Ja tungraud, millega Stefanie maha löödi, vedeles Sartoriuste virtsaaugus.”
„Räige. Kas te tundsite Laurat ja Stefanie’d?”
„Laurat tundsin. Ta oli ju samas kambas mu venna, Felixi, Micha, Tobi, Nathalie ja Larsiga.”
„Kes on Nathalie ja Lars?”
„Lars Terlinden. Ja Nathalie Ungerist on saanud kuulus näitleja. Praegu nimetab ta ennast Nadja von Bredowiks. Vahest oled televiisorist nägema juhtunud.” Jenny põrnitses enda ette. „Mõlemast tuli midagi mõistlikku. Larsil pidavat olema supertöökoht pangas. Täpsemalt ei tea keegi. Teda pole siin Altenhainis enam kunagi nähtud. Tjah, ka mina unistasin alati suurest ja laiast maailmast. Aga sageli läheb teistmoodi, kui arvatakse …”
Amelie’l oli raske kujutleda oma paksu ja pidevalt halvas tujus ülemust rõõmsa neljateistaastase tüdrukuna. Vahest oli ta sellepärast sageli nii pahatahtlik, et oli jäänud sellesse kolkasse koos kolme väikese lapse ja mehega, kes teda ta figuuri pärast kõigi inimeste ees põlglikult Micheliniks kutsus?
„Ja Stefanie?” küsis Amelie, kui Jenny taas oma mälestustesse ähvardas vajuda. „Milline tema oli?”
„Hm.” Jenny vahtis mõtlikult tühjusse. „Ilus oli. Valge kui lumi, punane kui veri, must nagu eebenipuu.”
Ta pilk sihtis Amelie’d. Jenny blondide ripsmetega heledad silmad meenutasid sea omi.
„Sa oled natuke tema moodi.” See ei kõlanud komplimendina.
„Ausalt?” Amelie jättis töö pooleli.
„Stefanie oli hoopis teisest kaliibrist kui külatüdrukud,” jätkas Jenny. „Ta oli just koos vanematega siia kolinud, Tobias armus temasse silmapilk ja tegi Lauraga lõpu.” Jenny kihistas põlglikult. „Mu vend nägi selles oma võimalust. Kõik poisid olid Laura järele hullud. Ta oli tõesti kena. Aga ka üpris tujukas. Ta oli tulivihane, kui laadamissiks valiti Stefanie ja mitte tema.”
„Miks Schneebergerid siit ära kolisid?”
„Kas sina tahaksid jääda külla, kus sinu lapsega on midagi nii hirmsat juhtunud? Nad elasid siin veel umbes kolm kuud ja siis olid ühel päeval läinud.”
„Hm. Ja Tobi? Mis tüüp tema oli?”
„Ah, temasse olid kõik tüdrukud armunud. Mina ka.” Jenny naeratas valusalt, meenutades aegu, mil ta oli veel noor, sale ja unistusi tulvil. „Ta nägi kena välja ja oli lihtsalt … lahe. Ja sellest hoolimata polnud ta kunagi upsakas nagu teised poisid. Näiteks kui nad ujulasse sõitsid, ei olnud tal midagi selle vastu, et mina kaasa läksin. Teised poisid mossitasid, nõudsid, et see väike takjas peab koju jääma ja nii edasi. Ei, ta oli armas. Ja pealegi tark. Kõik arvasid, et temast tuleb kunagi midagi suurt. Tjah. Ja siis selline lugu. Alkohol muudab inimest. Kui Tobi on midagi joonud, siis ta pole enam tema ise …”
Uks läks lahti, sisse tuli kaks meest ja Jenny kustutas kähku sigareti. Amelie pani pestud klaasid ära, läks külaliste juurde ja ulatas neile menüü. Tagasi leti äärde kõndides võttis ta ühelt laualt kaasa ajalehe. Ta pilk langes lahtilöödud kohalike uudiste osale. Politsei otsis meest, kes oli Tobiase ema sillalt alla tõuganud.
„Ah sa kurat,” pomises Amelie ja ajas silmad suureks. Isegi kui tagaotsitava foto oli halva kvaliteediga, oli ta mehe kohe ära tundnud.
Bodenstein oli kartnud hetke, mil peab Cosimaga vastamisi seisma. Ta oli istunud kodus oma kabinetis ja järele mõelnud, kuni ei saanud seda vestlust enam edasi lükata. Kui Bodenstein koju jõudis, oli naine üleval vannitoas vannis, nagu võis järeldada vee pladinast. Mees seisis, käed rippus, köögis, kui ta pilk langes naise käekotile tooli seljatoe küljes. Ta polnud kunagi elus oma naise kotti läbi otsinud. Sama vähe oleks talle pähe tulnud oma naise kirjutuslaual ringi nuhkida – sest ta oli naist alati usaldanud ja lähtunud sellest, et naine ei püüdnud tema eest midagi varjata. Nüüd olid asjad teisiti. Ta võitles hetke iseendaga, haaras siis koti ja tuhlas selles, kuni leidis Cosima telefoni. Telefoniklappi avades peksis ta süda meeletult. Cosima polnud mobiili välja lülitanud. Bodenstein teadis, et rikub rängalt usaldust, kuid ei saanud teisiti. Ta valis menüüst sõnumid ja lappas need läbi. Eile õhtul kell 21.48 oli naine saanud tundmatult saatjalt lühisõnumi. Homme 9.30? Sama koht? Ja naine oli vastanud vaid minut hiljem. Kus oli tema siis olnud? Kuidas ta ei märganud, et naine oli kirjutanud: