kõndisid paar meetrit mööda kitsast kõnniteed, aga kui nad astusid väiksesse vanamoelisesse salongi, pani juuksur parasjagu süüdlaslikul ilmel telefonitoru hargile.
„Tere hommikust,” tervitas Pia ja noogutas telefoni poole. „Proua Richter kindlasti juba rääkis teile, mis asjus me tuleme. Nii et ma võin küsimuse esitamata jätta.”
Proua vaatas kohtlasel ilmel pesuruumist välja, ta pilk rändas Pialt Bodensteinile ja jäi temale pidama. Kui ta ülemus oleks täna olnud paremas vormis, poleks juuksuril olnud mingit pääsu.
„Mis sinuga lahti on?” küsis Pia pisut pahaselt, kui nad minut hiljem taas tänaval seisid. „Sa oleksid juuksuritädile ainult korra naeratama pidanud, ta oleks kohe sulanud ja andnud sulle kahtlusaluse nime, aadressi ja telefoninumbri.”
„Vabandust,” ütles Bodenstein mitte kuigi veenvalt. „Ma olen täna pisut hajameelne.”
Mööda kitsast tänavat sööstis neist mööda üks auto, siis veel teine ja seejärel veoauto. Nad pidid end vastu majaseina suruma, et mitte autopeegliga pihta saada.
„Igal juhul tellin ma täna lõuna ajal kohe välja vanad toimikud Sartoriuse juhtumi kohta,” ütles Pia. „Ma vannun sulle, et need asjad on seotud.”
Küsitlus lillepoes andis sama vähe tulemusi nagu lasteaias ja algkooli kantseleis. Margot Richter oli oma instruktsioonid juba edasi andnud. Külakogukond demonstreeris kollektiivset vendlust, vaikides sitsiillaslikult, et kaitsta üht omade seast.
Amelie lebas võrkkiiges, mille Thies oli tema jaoks kahe toapalmi vahele üles seadnud, ning kiikus vaikselt edasi-tagasi. Vihm kohises ja trummeldas Terlindenite villa avaras pargis võimsa leinapaju varjus asuva kasvuhoone pisikeste aknaruutude vastu. Siin oli soe ja mõnus, lõhnas õlivärvi ja tärpentini järele. Thies kasutas seda piklikku kasvuhoonet, milles talvitusid pargis kasvavad tundlikud Vahemeremaade taimed, ateljeena. Seintel oli reas sadu maalitud lõuendeid, kõik hoolikalt suuruse järgi korrastatud. Tühjades moosipurkides seisis tosinaid pintsleid. Thies oli kramplikult korralik kõiges, mida ta tegi. Potitaimed – oleander, palmid, ogalised lantaanid, sidruni- ja apelsinipuukesed seisid reas nagu tinasõdurid, samuti suuruse järgi sorteeritult. Kõigel oli oma koht. Tööriistad ja masinad, mida Thies kasutas suvel suure pargi hooldamiseks, rippusid seinal või seisid ridastikku seina ääres. Mõnikord ajas Amelie midagi paigast ära või jättis Thiesi vihastamiseks meelega mõne sigaretikoni vedelema. Thies likvideeris selle tema jaoks talumatu olukorra alati silmapilkselt. Samuti märkas Thies kohe, kui tüdruk oli taimed ära vahetanud.
„Minu arust on see kohutavalt põnev,” ütles Amelie. „Ma tahaksin väga veel rohkem välja uurida, aga ei tea, kuidas.”
Ta ei oodanud vastust, aga viskas siiski kiire pilgu Thiesi poole. Too seisis oma molberti ees ja maalis keskendunult. Tema maalid olid enamjaolt abstraktsed ja süngetes toonides. Amelie leidis, et depressiivsete inimeste elamisse need ei sobinud. Esmapilgul nägi Thies välja täiesti normaalne. Kui ta näojooned ei oleks olnud nii kivinenud, oleks ta olnud isegi üsna kena mees, ovaalse näo, sirge kitsa nina ja pehme täidlase suuga. Sarnasus oma ilusa emaga oli ilmselge. Ta oli pärinud ema blondid juuksed ja kenad põhjamaiselt sinised silmad, mida ümbritsesid tihedad tumedad ripsmed. Amelie’le meeldisid aga kõige rohkem Thiesi käed. Thiesil olid tundlikud peente sõrmedega pianistikäed, mida ei olnud kahjustanud isegi aiatöö. Kui Thies ärritus, hakkasid ta käed elama oma elu, laperdades sinna-tänna nagu lendu hirmutatud puurilinnud. Praegu oli ta aga täiesti rahulik nagu peaaegu alati, kui ta maalis.
„Ma küsin endalt,” jätkas Amelie mõtlikult, „mida Tobias nende kahe tüdrukuga tegi. Miks ta seda kunagi ei öelnud? Siis ei oleks ta võib-olla üldse nii kaua vanglas olnud. Naljakas. Aga miskipärast ta meeldib mulle. Ta on teistmoodi kui teised tüübid siin kolkas.”
Ta pani käed kukla taha risti, sulges silmad ja mõtiskles mõnusasti. „Kas ta tükeldas nad ära? Võib-olla ta betoneeris nad lausa kusagile oma hoovil sisse?”
Thies töötas häirimatult edasi, segas paletil tumerohelise rubiinpunasega, kaalus veidi, ei jäänud tulemusega rahule ja lisas sellele pisut valget. Amelie peatas võrkkiige.
„Kas ma tundun sulle kenam, kui ma olen needid ära võtnud?”
Thies vaikis. Amelie ajas end kõikuvast võrkkiigest ettevaatlikult püsti ja läks tema poole. Ta heitis üle Thiesi õla pilgu lõuendile. Tal jäi suu lahti, kui ta sai aru, mida mees oli viimased kaks tundi maalinud.
„Vau,” ütles Amelie ühtaegu vapustatult ja üllatunult. „See on ju lahe.”
Frankfurdi politseipresiidiumi arhiivist oli saabunud neliteist kulunud kausta, mis seisid nüüd Pia kirjutuslaua kõrval. Aastal 1997 ei olnud Main-Taunuse piirkonnas veel eraldi kuritegude osakonda, mõrva-, vägivalla- ja tapmisjuhtumitega tegeles kuni Hesseni politseireformini Frankfurdi 11. komando. Kuid toimikute uurimisega pidi veel ootama, sest Nicola Engel oli planeerinud kella neljaks ühe oma kasututest tiimikoosolekutest, mida ta nii väga armastas.
Koosolekuruumis oli soe ja umbne. Kuna midagi põrutavat päevakorras polnud, oli meeleolu kellel unine, kellel igavlev. Akende taga kallas pilvisest taevast vihma ja hakkas juba hämarduma.
„Tundmatu mehe tagaotsimisfoto läheb täna pressile,” jagas kriminaalnõunik korraldusi. „Keegi ehk tunneb ta ära ja annab sellest märku.”
Hommikul kahvatu ja sõnakehvana taas tööle ilmunud Andreas Hasse aevastas.
„Miks sa ei püsinud kauem kodus, vaid tuled siia meid nakatama,” sõitles ärritunult Kai Ostermann, kes istus otse mehe kõrval. Hasse jäi vastuse võlgu.
„Kas on veel midagi?” Nicola Engeli tähelepanelik pilk rändas ühelt teisele, kuid ta alluvad vältisid targu temaga silmsidet, sest tundus, et ta suudab teistele otse ajju vaadata. Oma seismograafilise tajuga oli ta ammu märganud õhus olevat varjatud pinget ja püüdis selle põhjuseid välja selgitada.
„Ma tellisin endale Sartoriuse juhtumi toimikud,” võttis Pia sõna. „Mul on miskipärast tunne, et rünnak proua Crameri vastu võib olla otseselt seotud Tobias Sartoriuse vabakslaskmisega. Kõik Altenhaini inimesed tundsid täna selle mehe fotol ära, kuid salgasid. Nad tahavad teda kaitsta.”
„Kas teile tundub ka nii?” pöördus Nicola Engel Bodensteini poole, kes oli kogu aeg hajameelselt enda ette põrnitsenud.
„See on täiesti võimalik.” Bodenstein noogutas. „Inimeste reaktsioon oli igal juhul kummaline.”
„Hüva.” Nicola Engel vaatas Piale otsa. „Vaadake toimikud läbi. Aga ärge liiga kaua selle vana asjaga aega viitke. Me ju ootame veel ka kohtumeditsiini laborist infot skeleti kohta ja see on primaarne.”
„Tobias Sartoriust vihatakse Altenhainis,” rääkis Pia. „Ta isa maja määriti grafitiga ära ja kui me laupäeval sinna jõudsime, et õnnetusest teatada, seisid kolm naist teisel pool teed ja sõimasid teda.”
„Ma mäletan seda tüüpi tollest ajast.” Hasse köhatas paar korda. „See Sartorius oli kalk mõrtsukas. Uhke, ennasttäis ilueedi, kes tahtis kõigile selgeks teha, et tal oli tookord mäluauk ja midagi pole meeles. Samas olid asitõendid ilmselged. Ta valetas kuni vanglasse minekuni.”
„Aga nüüd on ta oma karistuse ära kandnud ja tal on õigus ühiskonda tagasi pöörduda,” vastas Pia. „Külarahva käitumine häirib mind. Miks nad valetavad? Keda nad kaitsta tahavad?”
„Ja sa arvad, et saad selle vanadest toimikutest teada?” Hasse vangutas pead. „See tüüp lõi oma sõbratari maha, sest see lõpetas temaga suhte, ja kuna ekspruut nägi seda pealt, pidi ka tema surema.”
Pia imestas ebahariliku agaruse üle, mida tema muidu pigem ükskõikne kolleeg äkitselt ilmutas.
„Võib-olla tõesti,” kostis ta. „Selle eest on ta ju ka kümme aastat vangis istunud. Aga võib-olla leian ma vanadest ülekuulamisprotokollidest kellegi, kes Rita Crameri sillalt alla tõukas.”
„Ja mida sa kavatsed …”