hingama.”
„Praegu? Kell on kohe pool kaksteist. Ja vihma voolab ojadena. Sa saad sellise ilmaga läbimärjaks.”
„Mul ei ole viimased kümme aastat üldse mingit ilma olnud.” Tobias vaatas isale otsa. „See ei häiri mind, kui ma märjaks saan. Ja sel kellaajal ei näe mind vähemalt keegi.”
Hartmut Sartorius kõhkles, kuid puudutas siis poja kätt.
„Ära rumalusi tee, Tobi. Palun luba mulle.”
„Muidugi mitte. Ära muretse.” Ta naeratas kergelt, kuigi tal polnud selleks üldse tuju, ja ootas, kuni isa oli majja kadunud. Tobias kõndis, pea õlgade vahel, läbi pimeduse, mööda tühjadest tallidest ja küünidest. Mõte purustatud luudega intensiivraviosakonnas lamavast emast, kes oli kõigi nende voolikute ja aparaatide küljes, painas teda rohkem, kui ta oodanud oli. Kas rünnak ema vastu oli seotud tema vabakslaskmisega? Kui ema sureb, mida arstid ei välistanud, siis on tollel inimesel, kes ta alla tõukas, mõrv südametunnistusel.
Tagumise õueväravani jõudes Tobias peatus. See oli lukus ning luude- ja umbrohtu täis kasvanud. Ilmselt ei olnud seda väravat viimastel aastatel enam kasutatud. Ta alustab koristustöödega kohe homme. Tema igatsus värske õhu ja ise valitud töö järele oli kümne aastaga kasvanud tohutu suureks. Juba kolme vanglanädala järel oli ta märganud, et hakkab vaimu pingutamata nüristuma. Ennetähtaegse vabastamise võimalust tal ei ole, oli advokaat öelnud, otsuse läbivaatamistaotlus oli tagasi lükatud. Seepärast oli Tobias saatnud avalduse Hageni kaugõppeülikooli ning alustanud kohe lukksepaõpinguid. Ta oli iga päev kaheksa tundi töötanud ja pärast tunniajast treeningut poole ööni raamatute taga istunud, et mõtteid kõrvale juhtida ja monotoonseid päevi talutavamaks muuta. Tobias oli aastate jooksul harjunud rangete reeglitega ning äkiline elustruktuuride lagunemine tundus talle ohtlik. Mitte et ta oleks igatsenud tagasi vanglasse, kuid vabadusega harjumine võttis aega. Tobias hüppas üle värava ja jäi seisma loorberkirsi varju, mis oli kasvanud võimsaks puuks. Ta pööras vasakule ning läks Terlindenite teeotsast mööda. Kahe poolega sepisrauast värav oli lukus. Ühe väravaposti otsa oli paigaldatud kaamera, mida varem polnud. Maja tagant algas kohe mets. Umbes viiekümne meetri pärast keeras Tobias kitsale jalgteele, mida kohalikud nimetasid Traagelniidiks ning mis lookles läbi küla kuni surnuaiani, möödudes tihedalt üksteise kõrval asuvate majade tagaaedadest ja – hoovidest. Tobias tundis siin iga soppi, trepiastet ja tara – mitte miski polnud muutunud! Laste ja noortena olid nad sageli siitkaudu kirikusse, trenni ja sõprade juurde läinud. Ta pistis käed jakitaskusse. Vasakul oli väikeses majakeses elanud Maria Kettels. Tema olevat Stefanie’d tol hilisõhtul veel näinud ja ta oli ainsana Tobiase kasuks tunnistanud, kuid kohus ei võtnud seda arvesse. Igaüks Altenhainis teadis, et Kettelsi Maria oli dementne ja pealegi poolpime. Ta pidi juba tookord olema kõvasti üle kaheksakümne, kindlasti oli ta vahepeal surnuaiale kolinud. Naise krundi kõrval oli Paschkede oma. See asus otse Sartoriuse talu kõrval ja oli sama korras nagu alati. Vanal Paschkel oli komme iga umbrohulible kohe kemikaalide abil kõrvaldada. Varem oli Paschke töötanud linnas töölisena ning varustanud end linna ehituskaupluse kaudu; nagu ka kõik naabrid, kes töötasid Hoechst AGs ning olid ilma igasuguste süümepiinadeta ehitanud ning remontinud oma majad ja aiad firma materjalidega. Paschked olid Tobiase sõbra Felixi ema Gerda Pietschi vanemad. Kõik olid siin omavahel kaugelt sugulased ja üksteise perekonnalooga täielikult kursis. Teati üksteise suurimaid saladusi, klatšiti mõnuga naabrite eksimusi, lüüasaamisi ja haigusi. Oma ebasoodsa geograafilise asukoha tõttu kitsa oru põhjas oli Altenhain jäänud siiamaani uuselamurajoonidest puutumata. Uusasukaid peaaegu ei olnudki ja nii oli külakogukond peaaegu sada aastat enam-vähem samasugune olnud.
Tobias oli jõudnud surnuaiani ja lükkas õlaga väikest puuväravat, mis avanes kaebliku kiuksatusega. Haudade vahel kasvavate võimsate puude raagus oksad kõikusid tormiks tõusva tuule käes. Ta sammus aeglaselt hauaridade vahel. Surnuaedu ei olnud ta kunagi kartnud. Need olid tema jaoks kuidagi rahustavad. Tobias ligines kirikule, kui tornikell kaheteistkümne löögiga keskööd kuulutas. Ta jäi seisma, ajas pea kuklasse ja vaatas korraks üles hallist kvartsiidist jässaka torni poole. Kas ta ei peaks siiski Nadja pakkumist vastu võtma ja kolima tema juurde, kuni suudab iseseisvalt hakkama saada? Altenhainis teda ei tahetud, see oli selge. Aga ta ei saanud ka oma isa lihtsalt hätta jätta! Ta tundis sügavat süüd oma vanemate ees, kes polnud temast, süüdimõistetud tüdrukutemõrtsukast, lahti öelnud. Tobias läks ümber kiriku ja astus eesruumi. Ta tajus endast paremal mingit liikumist ja võpatas. Tänavalaternate nõrgas valguses nägi ta tumedapäist tüdrukut, kes istus sissekäigu kõrval puupingi seljatoel ja suitsetas. Tobiase süda tegi paar kiiremat lööki, ta ei uskunud oma silmi. Tema ees istus Stefanie Schneeberger.
Ka Amelie oli ehmunud, kui kiriku katuse alla oli äkitselt astunud üks mees. Mehe jakk läikis vihmast, tumedad läbimärjad juuksed rippusid ta näo ees. Amelie polnud meest kunagi näinud, kuid teadis sellest hoolimata otsekohe, kes ta oli.
„Tere õhtust,” ütles tüdruk ja võttis iPodi kõrvaklapid kõrvast. Kuni iPodi väljalülitamiseni kostis kõrvaklappides tema suurima lemmiku Diary of Dreamsi laulja Adrian Hatesi krigisev hääl. Oli täiesti vaikne, ainult vihm kohises. Kirikust allpool, tänaval, sõitis mööda üks auto. Autotuled valgustasid sekundi murdosa jooksul mehe nägu. Polnud kahtlustki, see oli Tobias Sartorius! Amelie oli näinud internetis piisavalt tema pilte, et teda ära tunda. Tegelikult nägi Tobias kena välja. Isegi lausa ilus. Kindlasti mitte selline nagu kõik teised tüübid siin kolkas. Ja üldse mitte nagu mõrvar.
„Tere,” vastas mees viimaks ja silmitses teda veidral ilmel. „Mis sa siin nii hilja teed?”
„Kuulan muusikat. Teen suitsu. Vihm on liiga tihe, et praegu koju ujuda.”
„Ahaa.”
„Ma olen Amelie Fröhlich,” ütles tüdruk. „Ja sina oled Tobias Sartorius, eks?”
„Jah. Kust sa tead?”
„Ma olen sinust palju kuulnud.”
„Altenhainis elades pole seda vist võimalik vältida.” Ta hääl kõlas küüniliselt. Mees tundus kaalutlevat, kelle hulka tüdruk liigitada.
„Ma elan siin alles alates maikuust,” seletas Amelie. „Aga ma tülitsesin ema uue mehega nii hullult, et nad saatsid mind isa ja kasuema juurde, kaelast ära.”
„Ja nemad lasevad sul öösiti ringi joosta?” Tobias Sartorius toetus vastu müüri ning silmitses teda põhjalikult. „Kui mõrvar on külas tagasi?”
Amelie muigas. „Ma arvan, et nad ei ole seda veel kuulnud. Aga mina olen. Ma töötan nimelt õhtuti seal.” Ta osutas peaga kiriku juures oleva parkimisplatsi teises servas asuva restorani poole. „Sa oled seal juba kaks päeva peamine kõneaine.”
„Kus?”
„Mustas Ratsus.”
„Ah jaa. Seda tookord veel ei olnud.”
Amelie mäletas, et ajal, mil külas toimusid mõrvad, oli Tobias Sartoriuse isa pidanud Altenhaini ainsat restorani, Kuldset Kukke.
„Ja mis sina siin sellisel kellaajal teed?” Amelie otsis seljakotist suitsupaki ja ulatas mehele. Tobias kõhkles hetke, võttis siis sigareti ja süütas selle tüdruku tulemasinaga.
„Ma jalutan lihtsalt ringi.” Ta toetas ühe jala vastu müüri. „Ma olin kümme aastat türmis, seal niimoodi ei saanud.”
Nad suitsetasid mõnda aega vaikides. Parkla teisel küljel lahkus Mustast Ratsust paar hilist külastajat. Nendeni kostsid hääled, siis paukusid autouksed ning mootorimüra kaugenes.
„Kas sa ei karda õhtuti pimedas?”
„Mkmm.” Amelie raputas pead. „Ma olen Berliinist pärit. Mõnikord ma ööbisin koos paari sõbraga mahajäetud majades, siis tuli pahandus kas seal elavate kodututega või võmmidega.”
Tobias Sartorius puhus nina kaudu suitsu.
„Kus sa elad?”
„Terlindenite kõrvalmajas.”
„Mis?”
„Jaa,