pidanud? Mis te sellega mõtlete?” Bodenstein silmitses arsti tähelepanelikult. Daniela Lauterbach tundus talle oma tasakaaluka ja rahuliku olekuga äärmiselt sümpaatne. Tema enda perearst tegeles patsientidega konveiermeetodil. Iga kord, kui Bodenstein pidi tema juurde minema, oli ta lõpuks närvis kiirustamisest, millega arst teda läbi vaatas.
„Tema poeg pidi vangi minema,” vastas dr Lauterbach ja ohkas. „See oli Rita jaoks ränk. Ilmselt purunes selle tõttu viimaks ka abielu.”
Bodenstein, kes oli just tahtnud lonksu kohvi võtta, tardus paigale.
„Proua Crameri poeg istub vangis. Mille eest?”
„Ta istus vangis. Ta lasti kahe päeva eest vabaks. Ta tappis kümne aasta eest kaks tüdrukut.”
Bodenstein pingutas mälu, kuid talle ei meenunud ühtki noort topeltmõrtsukat, kelle nimi oleks Cramer.
„Rita võttis pärast lahutust neiupõlvenime tagasi, et teda kohe selle hirmsa looga ei seostataks,” seletas Daniela Lauterbach, nagu oleks ta Bodensteini mõtteid lugenud. „Varem oli ta Sartorius.”
Pia ei uskunud oma silmi. Ta luges jahmunult kuivas kantseliidis keskkonnasõbralikule paberile kirjutatud kirja. Pia süda oli teinud rõõmust jõnksu, kui ta leidis postkastist kauaoodatud kirja Frankfurdi ehitusametilt, kuid seda, mida ta nüüd lugema pidi, ei olnud ta hoopiski oodanud. Sellest ajast saadik, kui nad Christophiga koos elasid, planeerisid nad majakese ümberehitust, sest see oli kahele inimesele pisut kitsas, rääkimata võimalike külaliste majutamisest. Pia oli lasknud tuttaval arhitektil teha ümberehituseks projekti ja esitada ehituse eelpäring. Ta oli kärsitult vastust oodanud, sest kõige meelsamini oleks ta ehitamisega kohe peale hakanud. Pia luges kirja veel teist ja kolmandatki korda, pani selle käest, tõusis köögilaua äärest ja läks vannituppa. Pärast kiiret duši all käiku mähkis ta käteräti endale ümber ja silmitses end tusaselt peeglist. Peolt olid nad koju jõudnud kell pool neli, kuid sellest hoolimata oli Pia tõusnud kell seitse, et lasta koerad välja ja toita teisi loomi. Ta oli kasutanud hetke, mil vihma ei sadanud, ning jooksutanud kaht noort hobust ja seejärel puhastanud ära nende latrid. Öö läbi pidutsemine talle ilmselgelt ei sobinud. Neljakümne ühe aastane ei talu enam öiseid pidusid nii hästi nagu kahekümne ühe aastane. Ta harjas mõtlikult oma õlgadeni ulatuvaid blonde juukseid ja põimis need kahte patsi. Pärast niisugust Hiiobi sõnumit ei saanud niikuinii enam magamisele mõelda. Pia läks kööki, võttis laualt ebameeldiva kirja ja astus magamistuppa.
„Tere, kallis,” ütles Christoph ja pilutas uniselt silmi. „Mis kell on?”
„Kolmveerand kümme.”
Mees ajas end püsti ja masseeris ägades oimukohti. Erinevalt tavapärasest oli Christoph eile õhtul korralikult alkoholi manustanud. „Millal Annika lennuk pidigi minema?”
„Täna kell kaks. Meil on piisavalt aega.”
„Mis sul seal on?” küsis ta Pia käes kirja nähes.
„Katastroof,” kostis naine süngelt. „Ehitusamet kirjutas.”
„Nii?” Christoph püüdis üles ärgata.
„See on lammutamiskorraldus.”
„Misasi?”
„Eelmised omanikud olid maja ilma loata ehitanud, kujuta ette! Ja nüüd nad ärkasid meie taotluse peale. Ehitusluba on ainult aiamajakesel ja hobusetallil. Ma lihtsalt ei mõista.”
Ta istus voodiservale ja vangutas pead.
„Ma olen siia juba paar aastat sisse kirjutatud, prügivedu toimib, ma maksan vee ja kanalisatsiooni eest. Kas nad arvasid, et ma elan aiamajakeses?”
„Näita.” Christoph kratsis pead ja luges ametlikku kirja.
„Me vaidlustame selle. Uskumatu. Naaber ehitab hiiglasliku halli ja sina ei tohi isegi väikest maja ümber ehitada!”
Öölaual helises mobiiltelefon. Pia, kes oli täna koduses valves, vastas ilma suurema vaimustuseta. Ta kuulas minuti vaikides.
„Ma tulen,” ütles ta, vajutas kõne kinni ja viskas telefoni voodile. „Neetud.”
„Sa pead minema?”
„Kahjuks jah. Niederhöchstadti kolleegide juurde ilmus poiss, kes olevat eile õhtul perroonil näinud, kuidas üks mees naise üle rinnatise tõukas.”
Christoph pani talle käe õlgade ümber ja tõmbas ta enda vastu. Pia ohkas sügavalt. Mees suudles teda kõigepealt põsele ja siis suule. Kas see poiss ei oleks võinud oma teatamistungiga pärastlõunani oodata? Pial ei olnud praegu mingit tuju tööd teha. Tegelikult pidi sel nädalavahetusel niikuinii olema Behnke kord. Aga tema oli ju haige. Ja Hasse oli ka haige. Mingu nad kuu peale! Pia vajus selili ja liibus Christophi unesooja keha vastu. Mehe käsi libises käteräti alla ja silitas ta kõhtu.
„Ära muretse selle paberilipaka pärast,” sosistas mees ja suudles teda jälle. „Küll me leiame lahenduse. Nii ruttu nad ei lammuta midagi.”
„Igal pool on ainult jamad,” pomises Pia ja otsustas, et poiss võib Niederhöchstadti jaoskonnas ka tunnikese kauem oodata.
Bodenstein istus Bad Sodeni haigla vastas autos ja ootas kolleegi. Daniela Lauterbach oli andnud talle Rita Crameri eksabikaasa aadressi Altenhainis, aga enne mehele halbade uudiste viimist oli ta küsinud veel kord haiglast Rita Crameri seisundi kohta. Esimese öö oli naine üle elanud, ta oli pärast operatsiooni intensiivpalatis kunstlikus koomas. Kell oli pool kaksteist, kui Christoph oma auto Bodensteini kõrval peatas, Pia autost välja ronis ja ümber lompide tema poole tüüris.
„See poiss suutis mehe kohta üpris täpse kirjelduse anda.” Pia istus kõrvalistmele ja kinnitas turvavöö. „Kui Kail nüüd veel õnnestuks valvekaamera lindilt mõni mõistlik foto välja lõigata, siis saaksime pressi jaoks tagaotsimispildi.”
„Väga hea.” Bodenstein käivitas mootori. Ta oli palunud Piat Rita Crameri eksmehe juurde kaasa tulla. Lühikese sõidu ajal Altenhaini rääkis Bodenstein oma vestlusest Daniela Lauterbachiga. Pia nägi vaeva, et keskenduda. Ta mõtted olid palju rohkem hõivatud ehitusameti kirjaga. Lammutamiskorraldus! Ta oli arvestanud kõige muuga! Mis siis, kui linn mõtleb seda tõsiselt ja sunnib teda maja maha lammutama? Kus nad siis Christophiga elama hakkavad?
„Kas sa üldse kuulad mind?” küsis Bodenstein.
„Loomulikult,” vastas Pia. „Sartorius. Naabrinaine. Altenhain. Vabandust. Kell oli neli, kui me koju jõudsime.”
Ta haigutas ja pani silmad kinni. Ta oli surmväsinud. Kahjuks ei olnud tal Bodensteini raudset enesevalitsust. Bodenstein ei lasknud end ka pärast valves oldud öid ja pingelisi juurdlusi kunagi lõdvaks. Kas Pia oli teda üldse kunagi haigutamas näinud?
„See juhtum tekitas üksteist aastat tagasi kõva meediakära,” kuulis ta ülemust ütlemas. „Tobias Sartoriusele määrati kaudsete tõendite põhjal mõrva ja ettekavatsemata tapmise eest kõrgeim karistus.”
„Ah jaa,” pomises naine. „Midagi ähmaselt meenub. Topeltmõrv ilma laipadeta. Kas ta on ikka veel vangis?”
„Enam mitte. Tobias Sartorius lasti neljapäeval vanglast vabaks. Ja ta on jälle Altenhainis, isa juures.”
Pia mõtles paar sekundit ja tegi siis silmad lahti.
„Sa tahad öelda, et vanglast vabanemise ja ta ema vastu tehtud rünnaku vahel võib olla seos?”
Bodenstein heitis talle naerukil pilgu.
„Uskumatu,” ütles ta.
„Mis nimelt?”
„Su terane mõistus ei jäta sind isegi poolunes maha.”
„Ma olen täiesti ärkvel,” kaitses Pia end ja surus ääretu jõupingutusega alla uue haigutuse.
Nad möödusid Altenhaini sildist ja jõudsid Hauptstraßel majani, mille numbri oli Daniela Lauterbach Bodensteini jaoks üles märkinud. Bodenstein keeras hoolitsemata parkimisplatsile kunagise restorani ees. Üks mees oli