jaoks võrreldamatult tähtsamad. Varem olid nad olnud sõbrad, aga kui ta vanemad olid sundinud teda Schwalbachi asemel Königsteinis koolis käima, ei kuulunud ta enam päriselt nende hulka. Ja ometi oli ta palju kõvem mees kui Mark või Kevin, sest oskas tõeliselt hästi löökpille mängida. Nico ohkas ja silmitses pesapallimütsiga habemikku meest, kes seisis juba pool tundi liikumatult perrooni teises otsas. Vihmast hoolimata ei olnud ta poisi juurde ootepaviljoni istuma tulnud, tundus, et ta ei hoolinud märjaks saamisest. Saabus Frankfurdi rong. Tipptunni tõttu kaheksa vagunit. Kas ta istus sobiva koha peal? Kui poisid olid kõige esimeses vagunis, siis Nico võib-olla ei märka neid. Uksed avanesid, inimesed tulid välja, tegid vihmavarjud lahti ja tormasid õlgu üles tõstes jalakäijate sillale või temast mööda maa-alusesse tunnelisse. Nico kaaslasi rongis ei olnud. Nico tõusis püsti ja jalutas aeglaselt mööda perrooni. Ta nägi jälle pesapallimütsiga meest. Mees järgnes ühele naisele, kes liikus silla poole, ning kõnetas teda. Naine jäi seisma, kuid siis tundus, et ta hakkas kartma, sest ta jättis toidukoti maha ja jooksis minema. Mees tormas talle järele, haaras tal käest, naine lõi teda. Nico jäi tardunult seisma. See oli ju nagu filmis! Perroon oli jälle inimtühi, vagunite uksed sulgusid ning rong sõitis edasi. Siis nägi poiss habemikku ja naist jalakäijate sillal. Tundus, nagu nad kakleksid. Ja korraga oli naine kadunud. Nico kuulis pidurite kriginat, seejärel tuhmi mütsatust, millele järgnes metalli raksatus ja klaasi purunemise hääl. Lõputu autotulede jada teisel pool rööpaid katkes. Jahmunud Nico mõistis, et temast oli just saanud kuriteo tunnistaja. Mees oli lükanud naise lihtsalt üle sillarinnatise alla tiheda liiklusega Limesspange tänavale! Ja nüüd tormas mees otse tema poole, pilk maas, naise kott käes. Nico süda tõusis kurku. Teda haaras hirm. Kui see tüüp aru sai, et poiss oli teda jälginud, siis on ta päevad loetud. Nico pistis paaniliselt jooksu. Ta põgenes otsekui jänes tunnelisse ja tormas nagu jalad võtsid oma jalgrattani, mille oli jätnud raudtee Bad Sodeni poolse suuna äärde. Poistest oli tal nüüd ükskõik, nagu ka bändist ja noortekeskusest. Mees tuli trepist üles ja karjus talle veel midagi, kuid Nico hüppas ratta selga ja vajutas hingeldades pedaalidele. Ta söandas heita pilgu üle õla ja võis kergendunult nentida, et mees ei jälita teda. Siiski sõitis ta ülehelikiirusel mööda Eichwaldi serva, kuni oli turvaliselt kodus.
Sulzbach-Nordi jaama juures ristmikul valitses kaos. Seitse autot oli sattunud ahelkokkupõrkesse, päästjad üritasid lõikepõletite ja raskevarustusega plekikänkraid lahti lõigata ning puistasid laialivalgunud bensiinilompidele liiva. Mitu kiirabiautot seisid reas ja tegelesid õnnetuses viga saanutega. Külmast ja vihmast hoolimata olid piirdelintide taha ilmunud pealtvaatajad, kes sensatsioonihimuliselt jubedat vaatemängu jälgisid. Bodenstein palus läbilaskmist, kuni oli jõudnud Eschborni jaoskonna politseiülemkomissar Hendrik Kochini. Tema oli õnnetuskohta jõudnud ühena esimestest.
„Ma olen küll nii mõndagi kogenud, aga see on tõesti kõige hullem õnnetus, mida ma kunagi näinud olen.” Kogenud politseiniku näost paistis õudus. Ta selgitas Bodensteinile ja Piale lühidalt olukorda. Üks naine kukkus kell 17.26 jalakäijate sillalt alla, otse Schwalbachi suunast tuleva BMW tuuleklaasile. Juht oli ilma pidurdamata keeranud järsult vasakule ja sattunud otse vastassuunavööndisse. Seejärel toimusid mõlemal sõidusuunal ahelkokkupõrked. Üks juht, kes oli Sulzbachis punase fooritule taga seisnud, olevat näinud, et keegi tõukas naise üle rinnatise.
„Kuidas naisega on?” päris Pia.
„Ta on elus,” vastas politseiülemkomissar Koch ja lisas: „Veel. Kiirabiarst tegeleb temaga seal ühes kiirabiautos.”
„Meile teatati ühest surnust.”
„BMW juht suri infarkti. Ilmselt ehmatusest. Elustamiskatsed ei andnud tulemusi.” Ülemkomissar Koch osutas peaga ristmiku keskosa suunas. Täiesti moondunud BMW kõrval lebas laip. Märja katte alt paistis paar kingi. Piirdelindi ääres läks rüseluseks. Kaks politseinikku hoidsid kinni hallipäist naist, kes üritas meeleheitlikult piiratud alasse tungida. Ülemkomissar Kochi raadiosaatja kahises, kostis kellegi kärisev hääl.
„See on ilmselt BMW juhi naine,” ütles ta murelikult Bodensteinile ja Piale. „Vabandage.”
Ta ütles midagi raadiosaatjasse ning asus lahinguvälja ületama. Pia ei kadestanud meest eelseisva ülesande pärast. Lähikondsetele inimese surmast teatamine kuulus Pia töö raskeimate ülesannete hulka, seda ei teinud kergemaks ei psühholoogiline koolitus ega aastatepikkune kogemus.
„Tegele sina naisega,” ütles Bodenstein. „Mina räägin tunnistajatega.”
Pia noogutas ja läks kiirabiauto suunas, kus ikka veel tegeldi raskesti viga saanud naisega. Auto tagauks avanes ja arst tuli välja. Pia tundis teda juba varasematest tööalastest kokkupuudetest.
„Ah, proua Kirchhoff,” tervitas mees. „Me saime ta enam-vähem stabiilseks ja viime nüüd Bad Sodeni haiglasse. Tal on hulgiluumurrud, näovigastused, ilmselt ka sisemised vigastused. Rääkida temaga ei saa.”
„Kas te saite tema isiku kohta mingeid andmeid?”
„Tal olid autovõtmed …” Arst jäi vait ja astus sammu tagasi, sest kiirabiauto hakkas liikuma ja sireen muutis igasuguse vestlemise võimatuks. Pia rääkis temaga veel lühidalt, tänas ja läks oma kolleegi juurde. Viga saanud naise jakitaskust olid leitud ainult autovõtmed, muud ei midagi. Käekotti sel umbes viiekümneaastasel naisel kaasas ei olnud, silla ja perrooni läbiotsimisel leiti vaid kilekott toiduga. Bodenstein oli vahepeal rääkinud juhiga, kes oli naise kukkumist näinud. Too vandus käsi südamel, et keegi oli naist lükanud – meesterahvas, selles oli ta hämarusest ja vihmast hoolimata kindel.
Bodenstein ja Pia läksid trepist üles sillale.
„Siit kukkus ta alla.” Pia silmitses sillal märgitud kohta. „Mis sa arvad, kui kõrgel see umbes on?”
„Hm.” Bodenstein heitis pilgu üle rinnatise, mis ulatus talle puusadeni. „Viis-kuus meetrit. Raske uskuda, et ta sellest eluga välja tuleb. Auto liikus ju ka päris kiiresti.”
Siit ülevalt vaadates tundus vaatepilt purustatud sõidukitest, sinistest ja oranžidest vilkuritest ning päästjate helkurvestidest kuidagi sürrealistlik. Vihm sadas autotulede eest põiki läbi. Mis võis naise peas toimuda, kui ta tasakaalu kaotas ja aru sai, et enam pääsu pole? Või käis kõik nii kiiresti, et ta ei jõudnud üldse midagi mõelda?
„Kaitseingel hoidis teda,” tähendas Pia ja judistas õlgu. „Loodetavasti ei vea ta naist alt.”
Ta keeras ringi ja läks, Bodenstein kannul, perroonile. Kes see naine oli? Kust ta tuli ja kuhu minna tahtis? Alles istus ta pahaaimamatult linnarongis ja mõned minutid hiljem lamas juba katkiste luudega kiirabiautos. Kõik võis nii kiiresti muutuda. Üks vale samm, üks vale kohtumine vale inimesega – ja enam polnud miski endine. Mida oli mees temast tahtnud? Kas ta oli röövel? Peaaegu nii see tundus, sest Bodensteini jaoks oli kummaline, et naisel polnud käekotti kaasas.
„Igal naisel on käekott,” ütles ta Piale. „Ta käis ju veel poes, järelikult oli tal vaja raha, rahakotti.”
„Kas sa arvad tõesti, et mees tahtis teda pool kuus õhtul rahvast täis perroonil röövida?” Pia pilk liikus mööda rööpaid vasakule ja paremale.
„Võib-olla oli sobiv juhus. Sellise ilmaga tahavad ju kõik kiirelt koju pääseda. Ta võis naist juba linnarongis jälitada, sest oli näinud, kuidas too rahaautomaadi juures käis.”
„Hm.” Pia osutas kaamerale, mis jälgis perrooni. „Me peaksime filmi läbi vaatama. Võib-olla meil veab ja kaamera nurk on nii suur, et näeme silda.”
Bodenstein noogutas mõtlikult. Kas täna õhtul pidid kaks perekonda tulema toime halva uudisega ainult sellepärast, et juhuslik röövel tahtis käekotti varastada? Mitte et see oleks traagilist tagajärge muutnud, ent siiski tundus Bodensteinile kohutav, et nii naeruväärne asi põhjustas surma ja sandistamise. Tunnelist tulid kaks ametnikku. Nad olid raudteetammi kõrvalt parkimisplatsilt leidnud punase Honda Civicu, millele sobis naise jakitaskust leitud autovõti. Numbrit kontrollides selgus, et selle sõiduki omanik elas Neuenhainis. Tema nimi oli Rita Cramer.
Bodenstein manööverdas