>Kõik saab korda
Pühendatud Katiele
TÄNUSONAD
Nagu ikka, olen tänu võlgu Iga Teise Teisipäeva Kirjanikele: Diane Sullivanile, Dale Dentonile, Jim Evansile, Viqui Litmanile, John Hardiele ja Aaron Goldblattile; erilist tänu väärib Terry Mayeux, kes valas minusse usku, mida ma hädasti vajasin selle raamatu viimaste peatükkide valmimise ajal.
Tahan tänada ka oma toimetajat Susanne Kirki ja agenti Nancy Yosti nii sõpruse kui ka professionaalsuse eest; väga oluline oli minu jaoks ka mu vanemate Mary ja Charlie Dardeni vankumatu tugi.
Ammu teada meil, et patt on kõige kurja juur, Ja siiski kõik saab korda, kõik saab korda ja kõik, mis üldse olemas, saab viimaks ikka korda.
ESIMENE PEATÜKK
Jasmine Dent laskis peal patjadele vajuda ja sulges silmad. Morfiin ümbritseb ajukoort nagu pehmed udemed virsikut, mõtles ta uniselt ja muigas ise oma metafoori peale. Mõnda aega kõikus tema teadvus ärkveloleku ja une vahel, avatud aknast kandusid kõrvu tasased helid, ta oli teadlik päikeselaigust voodi jalutsis, kuid ei suutnud ennast veel tardumusest üles raputada. Tema kõige varasemad mälestused seostusid kuumuse ja tolmuga ning aprillikuise pärastlõuna tavatult soe ilm manas esile lõhnu ja hääli, mis jäid pähe tantsisklema nagu mingid ammu unustatud viirastused. Jasmine mõistatas, kas lapsepõlve lõputult pikad, venides kulunud tunnid pole mitte tallel kõrvalistes ajusoppides, valmis elu viimastel hetkedel eredate mälupiltidena alateadvusest välja murdma, nii nagu seda surijate kohta on räägitud. Sündinud oli ta Indias Mayapore’is, siis kui Suurbritannia oli seal juba oma ülemvõimu kaotamas. Tema isa, alamat sorti riigiametnik, jõudis oma tähtsusetus kontoris suure sõja lõppemise kenasti ära oodata. 1947. aastal otsustas isa Indiasse edasi jääda, ta lootis seal asumaa riigiametniku tagasihoidlikust pensionist kuidagimoodi ära elada. Oma ema Jasmine peaaegu ei mäletanudki. Viis aastat pärast tütre sündi oli ema toonud ilmale Theo ja ise sünnitusel elust lahkunud, sama märkamatult, nagu ta oli elanud. Emast jäi maha ainult Inglise rooside vaevalt aimatav lõhn, mis Jasmine’i mälus seostus aknaluukide sulgemise klõpsatuse ja lendavate putukate suminaga. Mingi pehme potsatus kiskus Jasmine’i tagasi tänasesse päeva. Ta kergitas kätt ja surus sõrmed Sidhi kohevasse kasukasse, avas silmad ja vaatas oma pahklikke sõrmi, mida hoidsid kuidagimoodi koos kuivetud lihased ja paberõhuke nahk. Kassi kere, must laik oranžikaspunasel voodikattel, vibreeris ta puusa vastas. Paar minutit oodanud, silitas ta veel kord kassi libedat pead ja upitas siis ennast voodiservale istuma, samal ajal kompas käsi automaatselt rinnale kinnitatud kateetrit. Pärast seda, kui ta oli lasknud oma haiglavoodi elutuppa tuua, ei kannatanud ta enam klaustrofoobia all, mida oli põhjustanud pikk pealesunnitud viibimine kitsukese magamistoa nelja seina vahel. Siin, kõigi oma asjade keskel, suured aknad avanemas aeda pärastlõunase päikese poole, oli tal maailma kokkukuivamist kergem taluda.
Kõigepealt tass teed, siis Megi jäetud õhtusöök, niipalju kui ta jaksab sellest ära süüa, ja edasi võibki juba sättida ennast telerit vaatama. Plaani oma aega väikeste osade kaupa ja omista igale tegevusele võrdväärne kaal – sellise meetodiga oli ta õppinud oma päevi õhtusse venitama.
Ta libistas ennast voodilt maha ja läks lohiseval sammul kööki, mähkunud India siidkaftani värvikirevusse. Inglastele tüüpilised tuhmides toonides flanellhõlstid olid tema puhul välistatud, kuigi praegu laperdas voltidesse seatud siid ta keha ümber nagu nööril kuivav pesu. Mingi geneetiline viperus oli õnnistanud teda tunduvalt eksootilisema välimusega, kui seda brittidest vanemate lapsele kohaseks peeti – tumedad juuksed ja silmad ning habras kehaehitus olid teinud temast Calcuttasse jäänud Inglise koolitüdrukute naerualuse –, kuid nüüd lasksid lühike soeng ja tähelepanu äratavalt suured silmad kõhnas näos isegi haiguse kiuste tal oma vanusest palju nooremana paista.
Ta pani vee keema ja nõjatus aknalauale, lükkas aknapoole lahti ja kiikas alla aeda.
Ta ei pidanud pettuma. Major, aiakäärid pihus, vanaduspäevade vormirõivaks kujunenud väljaveninud hall kampsun kulunud flanellsärgi peal, patrullis juba postmargisuurusel aialapil, valmis igal korrale allumatul taimel vart läbi lõikama. Pilgu tõstnud, kergitas mees tervituseks kääre. Jasmine vormis suuga hääletu küsimuse: tassike teed? Kui major oli tema pakkumise peanoogutusega vastu võtnud, naasis Jasmine pliidi juurde ja asus mõõdetud liigutustega teed keetma.
Kaks tassi kaasas, läks Jasmine välja trepile, mis viis tema korterist alla aeda. Maja esimesel korrusel elav major pidas aeda oma eramaaks. Jasmine ja Duncan, ülemine naaber, pidid rahulduma eesõigusega tema kätetööd imetleda. Puutrepp surus valusalt kontidele, kui Jasmine ennast sinna istuma seadis.
Major tuli tema juurde ülemisele astmele, istus ta kõrvale ja võttis tassi vastu ebamäärase urahtuse saatel. „Ilus ilm täna,” ütles ta, niimoodi tee eest tänades. „Loodame, et jääb püsima.” Kui major teed rüüpas, tekitasid tema vuntsid naljakat lurisevat heli. „Teil on täna kõik kombes?” Ta heitis naisele kiire kõrvalpilgu, et siis kohe jälle ilmselt mässu kavandavatele nartsissidele ja tulpidele keskenduda. „Jah,” vastas Jasmine muiates, sest major oli alati olnud vähese jutuga mees. Neid paari mokaotsast pillatud lauset võis tema puhul pidada pikaks monoloogiks ja juba tavaks saanud küsimus oli ainus viide Jasmine’i haigusele. Nad jõid vaikides teed, mis soojendas neid sama palju kui pärastlõunane päike, kuni Jasmine vaikuse katkestas. „Ma ei mäleta, et aed oleks veel kunagi olnud nii ilus nagu tänavu kevadel, major. Ei teagi, kas ma olen hakanud lihtsalt elu hüvesid kõrgemalt hindama või on siin tõesti ilusam kui varemalt?” „Mh-mh,” mühatas major oma tassi ja köhatas vastamiseks jõudu kogudes hääle puhtaks. „Pole välistatud. Ilmad on igatahes soodsad.” Ta tõmbas kulmu kortsutades sõrmega üle aiakääride tera, et teha kindlaks, ega sinna pole roostet tekkinud. „Aga tulbiaeg saab varsti läbi.” Tulpidel polnud lootustki varre otsas närtsida. Niipea kui esimene kroonleht maha langes, lõikasid majori käärid õie kiire halastava liigutusega ära. Jasmine’i huuled kõverdusid selle mõtte juures – kahju ainult, et keegi pole valmis tallegi sellist teenet osutama. Ta ise ei suuda otsustavat sammu astuda, olgu siis põhjuseks argus või vaprus, mine võta kinni. Ja Meg… Meg pole selleks lihtsalt võimeline ja tal polnud mingit õigust Megilt nii suurt eneseületamist paluda. Jasmine pani nüüd isegi imeks, et oli seda varianti üldse kaalunud. Täna oli Meg teda külastades näinud välja nagu naine, kes on ennast lootusetult käest lasknud, isegi veel rohkem kui tavaliselt: noore naise kõrget laupa katsid sügavad murekortsuvaod. Jasmine oli pidanud tõsiselt pingutama, et Meg tema meelemuutust uskuma jääks, ise täiesti teadlik olukorra absurdsusest. Lõppude lõpuks oli Jasmine see, kes põdes surmahaigust, aga ometi vajas hoopis Meg pidevat julgustust, ja haige süstis seda temasse nagu imerohtu. Ta poleks osanud Megile seletada, mis oli juhtunud tema peas sel hommikusel äratundmise hetkel, kui teadvus väreleb alles une ja ärkveloleku piirimail nagu kuum õhk kõrbeliiva kohal. Ta teadis ainult seda, et oli ületanud mingi pöördelise rajatähise hoogsalt lüheneval teekonnal surma poole. Ta ei kartnud enam paaniliselt valu. Paratamatusega leppimine võimaldas tal nüüd iga järelejäänud hetke vääriliselt hinnata ning see kinkis talle mingi uue, erilise meelerahu.
Päike kadus teisel pool aeda asuva Victoria-aegse karpmaja taha ja sedamaid tuhmus kuldne fassaad jälle halliks. Jasmine tundis ihul õhu jahedat puudutust ja Rosslyn Hilli poolt kostev summutatud liiklusmüra tuletas talle meelde, et elu läheb omasoodu edasi.
Major ajas ennast põlvede naksudes püsti. „Paar asja veel teha. Enne kui pimedaks läheb.” Ta kummardus ja tõmbas Jasmine’i püsti, sama kergelt, nagu ta liigutas aias musta mulla kotte. „Kähku tuppa. Külmetate veel ära.”
Jasmine oleks peaaegu valjusti naerma puhkenud jabura oletuse peale, et kerge külmetus võiks olla võrreldav vähi tapva laastamistööga tema kehas, kuid laskis ennast siiski tuppa talutada ja lubas majoril tassid ära loputada.
Ta keeras aeda viiva ukse mehe järel lukku ja tõmbas aknapooled kinni, kuid ei raatsinud kohe ruloosid alla lasta. Taamal katuste kohal juba hämardus ja õhtu saabumist kuulutav tuulehoog pani aias kasvava kase lehed värisema. Duncani rõdul seistes oleks ta saanud imetleda päikeseloojangut Lääne-Londoni silueti taustal. Duncan maksis vaate eest kõrget hinda ja oli lahkelt nõus oma privileegi Jasmine’iga jagama, kuid trepid, millest tuli tema rõdule