oli nii innukas, ta jälgis iga sümptomi kujunemist, hoidis ennast kursis ravivõtete ja arstimitega, nagu vastutaks isiklikult Jasmine’i haiguse kulu eest. Duncan esindas väljaspool haiguse maailma kulgevat elu, seda elu, kuhu kuulusid teravad nurgad ja maitsed, ja kuigi ka tema puutus sageli kokku surmaga, oli see hoopis midagi muud.
Kui Jasmine ohates ruloo alla tõmbas, tuli Sidhi ta pahkluid nühkima. Tegelikult oli selline vahetegemine Duncani ja Megi vahel täielik rumalus: Meg võis ju olla pühendunud tema haigusele, kuid sama haigus võimaldas Duncanil sõbrustada naabrinaisega vääritimõistmist kartmata. Välistas see ju võimaluse, et vanema naise ja noorema mehe vahel võiks midagi susisema hakata – teatavasti muudab lähenev surm inimese ohutuks.
Duncan jättis talle vastuolulise mulje, mees oli ühteaegu reserveeritud ja šarmantne, nii et Jasmine ei teadnud kunagi, mida temalt oodata. „Kas täna sööme jäätist?” võis Duncan ülemeelikus tujus temalt küsida, sõnu venitav Cheshire’i hääldus pikkade Londoni-aastate kiuste ikka veel aimatav. Seejärel võis ta lipata Rosslyn Hillist üles Häaegen-Dazsi poodi ja naasta lõõtsutades, suu kõrvuni nagu kuueaastasel poisiklutil. Sellistel õhtutel meelitas ta Jasmine’i kõiksugu mänge mängima ja lõbustas teda vestlusega, mis mõjus nii ergutavalt, et Jasmine avastas endas energiavaru, mida ta ei arvanud enam alles olevat. Mõnel teisel õhtul oli Duncan aga endassetõmbunud, istus vaikides Jasmine’i kõrval teleri värelevas valguskumas ja naine ei tihanud tema omaette olemist segada. Ometigi ei lubanud Jasmine endal Duncani seltskonnaga liiga palju arvestada, või nii ta vähemalt endale aeg-ajalt sisendas. Ta pani isegi imeks, et mees tal nii sageli külas käib, kuid tõmbas kohe pidurit, kui märkas, et on hakanud tema võimalikke motiive vaagima, sest kartis jõuda välja haletsuseni. Nüüd ajas ta selja vapralt sirgu, niipalju kui see võimalik oli, ja astus külmkapi juurde. Toit, mille Margaret oli talle külmikusse jätnud, osutus juurviljakarriks – selline oli Megi arusaam suure toiteväärtusega lõunasöögist. Jasmine suutis süüa kõigest mõne suutäie, lihtsam oli toitu nuusutada ja keelel selle maitset proovida, kui palukesi alla neelata; karri lõhn ja maitse tõid talle jälle lapsepõlve meelde, sama eredalt nagu pärastlõunane uni. Juhuslik kokkusattumus, kinnitas ta endale, veider, kuid erilise tähenduseta. Ta tukkus teleri ees, poole kõrvaga kuulatades, kas ukselt ei kosta juba Duncani koputust. Sidhi pilutas ekraani külmas sinivalges säras silmi ja sõtkus käppadega perenaise puusa. Mis saab tema kassist? Jasmine polnud teinud selles osas mingeid ettevalmistusi, ta ei saanud ju vabaneda Sidhist nagu mingist kulunud mööblitükist. Vend Theo ei sallinud kasse, major kartis, et Sidhi kaevab tema lillepeenrad üles, Duncan näitas üles ainult viisakat ükskõiksust, Felicity arvates olid kassid antisanitaarsed ja Meg elas Kilburnis ühetoalises üürikorteris, mille perenaine oli tema sõnul lausa koobast valvav tuldsülgav lohe. Väljavaated polnud just roosilised. Võis ainult loota, et oma järgmises elus saab Sidhi hakkama ilma Jasmine’i sekkumiseta. Selles elus oli Sidhil igatahes vedanud, sest Jasmine oli kuuenädalase nälginud kassipoja otse prügikonteinerist ära päästnud.
Jasmine jäi jälle tukkuma, kuni ärkas võpatades ja avastas, et saade, mida ta oli kavatsenud vaadata, on just lõppenud. Ta arutles endamisi, kas morfiinikoguse kasvades hakkab tema tegelikkusetaju samamoodi virvendama ja ootamatult katkema nagu ebakvaliteetne teleülekanne. Kuigi ta polnud kindel, kas see talle üldse korda läheb.
Öö pikkamisi lähenedes küsis Jasmine endalt, kas ta on ikka õige otsuse langetanud, kuigi teadis sügaval sisimas, et kui see nähtamatu piir on kord juba ületatud, pole tal enam tagasiteed.
Duncan Kincaid pilgutas Hampsteadi metroojaama sisemusest maa peale tõustes ereda valguse käes silmi. Ta keeras ümber nurga High’le ja värvide virvarr sööstis talle vastu nagu elujõu võimas hoovus. Terve Hampstead näis olevat tulnud sel hommikul särgiväel välja kevadet tervitama. Poodlejad ainult naeratasid, kui nad üksteisele otsa jooksid, selle asemel et kiruma hakata, restoranide ette tekkisid improviseeritud välikohvikud ja värske kohvi lõhn segunes liikluse heitgaasidega.
Kincaid läks mäest alla, pulbitsev kevadine elevus ei suutnud teda nakatada. Kohvilõhn jättis ta täiesti külmaks – suus püsis ikka veel nõudepesuvett meenutav maitse lugematutest tassitäitest liiga kauaks seisma jäänud kohvist, silmad kipitasid teiste inimeste suitsetatud sigarettidest ja juurdluse edukas lõpetamine pärast meeleheitlikku peamurdmist sel lõputult pikal ööl polnud toonud talle oodatud rahuldustunnet. Lapse surnukeha maja taga väljal, jäljed, mis viisid naabrini, kes ülekuulamisel kuriteo üles tunnistas, kuid kinnitas nuuksudes, et ta lihtsalt ei suutnud ennast talitseda, ta polnud üldse tahtnud lapsele haiget teha.
Kincaid tahtis ainult näo puhtaks pesta ja pea ees voodisse viskuda.
Selleks ajaks, kui ta Rosslyn Hillile jõudis, oli kevadine eufooria siiski temalegi pisut mõju avaldanud ja Pilgrim’s Lane’i nurgal koha sisse võtnud lillemüüja nägemine pani ta järsku paigale tarduma. Jasmine. Eelmisel õhtul oli ta kavatsenud Jasmine’i poolt läbi astuda – ta püüdis käia seal igal õhtul, kui vähegi võimalik –, aga nende suhe polnud siiski nii lähedane, et minemata jätmine oleks eeldanud helistamist ja vabandamist, pealegi poleks Jasmine sellest iialgi numbrit teinud.
Ta ostis freesiaid, sest talle meenus, et Jasmine jumaldab nende uimastavat lõhna.
Pärast kesklinna rahvarohkust oli Carlingfordi tänav eriliselt vaikne ja seal, kuhu langes kodumaja vari, oli veel tunda ööst maha jäänud jahedust. Kincaid möödus majorist, kes talle alumise korruse trepist üles ronides vastu tuli, ja sai vastuseks oma tervitusele tavapärase „Khm-hmhm. Hommikust” koos järsu peanoogutusega. Pärast õige mitut kuud peanoogutusi oli Kincaid, keda intrigeeris H täht Keithi ees majori uksele kinnitatud messingist nimesildil, söandanud temalt viimaks küsida, mida see tähistab. Major oli vaadanud kõigepealt kõrvale, siis üle Kincaidi õla määramatusse kaugusse, silunud vuntsi ja pomisenud lõpuks: „Harley.” Rohkem nad seda teemat ei puudutanud. Ta kuulis koputamist kohe, kui oli trepikotta astunud. Esiotsa kerge koputus muutus varsti nõudlikumaks. Pikka kasvu, hallinevate meelekohtade, kuid kallist raha maksnud lühikese punakaskuldse soengu ja hästi istuva tumeda rätsepakostüümiga naine pöördus Kincaidile otsa vaatama, kui politseinik Jasmine’i korrusele jõudis. Kincaid oleks pidanud teda advokaadiks, kui poleks olnud kotti, mida daam käes hoidis. „Kas teda pole siis kodus?” imestas Kincaid lähemale astudes. „Ta peab kodus olema. Ta on liiga nõrk, et jaksaks üksinda väljas käia.” Kincaidi pilguga mõõtnud, jõudis daam ilmselt otsusele, et sellest mehest võib abi olla. Ta surus Kincaidil kätt seda reipalt üles-alla pumbates. „Mina olen õde Felicity Howarth, teen koduvisiite. Ma käin siin igal hommikul enam-vähem samal kellaajal. Kas teie olete naaber?” Kincaid noogutas. „Ülemine. Ta on võib-olla vannis?” „Võimatu. Selleks vajab ta minu abi.” Nad vahetasid pilke ja mõlema silmis välgatas hirm. Kincaid prõmmis uksele ja hüüdis: „Jasmine! Tee lahti!” Hetke kuulatanud, kõrv vastu ust, pöördus ta Felicity poole. „Kas teil on tema võti?” „Ei. Ta jaksab veel hommikuti voodist tõusta ja mind ise sisse lasta. Aga teil?” Kincaid raputas mõttesse vajunult pead. Lukk iseenesest oli lihtsamat sorti, tavaline keeratav nupusüsteem, kuid talle meenus, et Jasmine’i uksel on ka kett ja võimas riiv. Ei tea, kas need on kinni? „On teil juukseklambrit? Või kirjaklambrit?” Veidi aega kotis sorinud, tõmbas Felicity sealt paberipataka, mis oli kirjaklambriga kokku pandud. „Kas sellest oleks abi?”
Kincaid surus lilled naisele sülle ja sai vastu kirjaklambri, mille otsad ta enne luku kallale asumist sirgeks tõmbas. Ainult mõni sekund urgitsemist ja kostiski klõpsatus – lukk nagu murdvarga unistus. Kincaid keeras käepideme nuppu ja uks vajus takistamatult lahti.
Tuba valgustas ainult kuma, mis imbus sisse läbi allatõmmatud valgest riispaberist ruloode. Korteris valitses vaikus, ainult Jasmine’i voodi poolt kostis nõrka surinat. Kincaid ja Felicity Howarth lähenesid peaaegu ühte sammu astudes voodi jalutsile, sõnagi lausumata, miski selles vaikuses ei lubanud neil suud avada.
Keha lebas liikumatult keset voodi värvidemängu ja rind, millel lamas kerratõmbunult nurru lööv must kass, et tõusnud ega vajunud hingamise taktis.
Freesiad libisesid lõtvunud haardest ja pudenesid päevatekile laiali.
TEINE PEATÜKK
„Kuradi